„Ibipaio” on saanud ühe sügise jooksul Kago kõige tuntumaks plaadiks, teda on näha-kuulda ka väljaspool seda väikest seltskonda, kelle elu kulgebki psühhedeelsete kodulindistuste hubases meeleolus.
Ametlikult on see Kago neljas plaat, aga muusikavalikuid on tal rohkemgi. Ka uuel albumil on boonus-EP, mille saab tasuta alla laadida Õunaviksi kodulehelt. „Ibipaio” väärib samas kindlasti omaette kuulamist, muust kraamist ja hinnast sõltumata. Kago loomingus on koos elektroonika ja folk, viimane on tasahilju saanud tähtsamaks ning samal ajal on helipilt muutunud viimistletumaks, kuigi kodulindistused ja hubasus jätkuvad. Lauljanime taga on Lauri Sommer, kes on ühtlasi kirjanik. Mulle tundub, et tal on muusikas eriline anne teha sõnaga midagi sellist, mida sageli ei tehta. Eriti imelikke sõnu on kuulda semantikast tühjaksjooksvates ja rahvaluulest laenatud tekstides, kus Kago muusika aitab vaadata tähendustetagusesse tundmatusse ruumi. Teine võimalus on see, et üles korjatakse võõras ja pealtnäha kulunud tekst, mis saab uue selguse. Lastelaulus „Mallega” sosistatakse meile selgeks südametuksed, Lydia Koidula tekstile kirjutatud loos „Vesi voolab” kohtuvad Liska Keerbergi elav hääl ja Pekko Käppi poolt surmahäälseks mängitud keelpill jouhikko. Nende häälte kohtumisel juhtub Koidulaga midagi, mida ei oska oodata. Plaadil kuuleb ka Sommeri enda sõnu ja nendega haakuvaid eesti luuletajaid – neil juhtudel on vähemalt ette arvata, et asi läheb huvitavalt imelikuks.
Imelik on ka plaadi pealkiri. Autor ütles raadios saates „Folgialbum”, et Ibipaio on hellitusnimi, millega võib kutsuda kassi, last või keda iganes. Ma siis kutsun enda jaoks Ibipaioks selle plaadi lugusid „Vari”, „Sairon mairon”, „Noorekuu” ja „Vesi voolab”, aga ka kõik muu on tegelikult Ibipaio, kindel see.
