„45 Years” (2015, Suurbritannia). Režissöör ja stsenarist Andrew Haigh (David Constatine’i lühijutu ainetel), operaator Lol Crawley, osades Charlotte Rampling, Geraldine James, Tom Courtenay jt. 93 min.

Tänavusel Berliini filmifestivalil näitlejatele Charlotte Ramplingule (Kate Mercer) ja Tom Courtenayle (Geoff Mercer) Kuldkarud toonud Andrew Haigh’ täispikk mängufilm „45 aastat” (2015) lahkab tabavalt inimolemist, -keha ja aega.

Filmi visuaalne ja heliline tervik on vaoshoitud, tuues esile tegelaste peidetud kompleksid ja mõttemängude ilu. Kate’i ja Geoffi nelikümmend viis aastat kestnud idüllilisse abiellu lööb kiilu salapärane kiri, milles teatatakse, et mägedest on üles leitud Geoffi 1962. aastal kadunuks jäänud kihlatu Katja külmunud surnukeha. Esimese armastuse ülessulamisest kujuneb metafoor, mis paneb abikaasade jaoks käest libisema koosveedetud pikkade aastate tähenduse.

Teose režissöör Andrew Haigh on öelnud, et seda lugu lavastades huvitasid teda inimsuhete komplekssus ja neis pakitsevad märgilised detailid. Tähelepanelik vaataja märkab Charlotte Ramplingu mängitavas natuke kuivas ja mõrus karakteris teatavat vastuolu. Väliselt valib Rampling endale eakohase rolli, ent oma karismaga lisab ta muidu lihtsale tegelaskujule teravust. Kate ei suuda oma välisest stoilisusest hoolimata varjata, et tema suurimaks hirmuks elus on kaotada oma mees ja kui keegi peaks tema ja Geoffi vahele tulema, pöörataks kogu maailm segamini.

Tom Courtenay kehastatud Geoff on Kate’i sterotüüpsusele vastanduv, märksa temperamentsem ja keerulisem natuur – mehel on igapäevaselt juba iseendaga küllalt tegemist. Geoff armastab oma mõtteid lennutada filosoofilistesse kõrgustesse ja vabadel hetkedel purssida Kierkegaardi, kuid kuhugi jõudmata kukub ta alati maa peale tagasi.

Öeldakse, et tõelise armastuse tunneb ära siis, kui inimene avastab endas armukadeduse. Selle ütluse järgi saab paari naispoole armastuse väljenduseks tema armukadedus hukkunud Katja suhtes, kes on Kate’i silmis justkui uuesti ellu ärganud. Surnukeha leidmisest teadasaanuna konstrueerib Kate oma peas veidra armukolmnurga, mille kolmandat liiget tegelikkuses ei tohiks eksisteerida. Ent seejärel märkab naine Geoffis muutust: ka mehes on midagi sulama hakanud, ta ei soovi pärast Katja leidmist midagi muud kui üksi olla ja rahulikult oma lein läbi elada. Kergendust toob leinavale Geoffile vaid see, et tema kurbus pole enam nii ebaäärane kui varem. Linateose üheks sõlmpunktiks armukadeduse järel on ennasttäitvaks ettekuulutuseks kujunev Geoffi taasarmumine Katjasse, õigemini mälestusse kihlatust ja teadmisse, et naine on viimaks ometi leitud.

Filmi helikujundus asetab vaataja kõrva väga ettevaatlikult otse vaikuse südamele, mis ei olegi lähemal kuulatamisel nii tasane, kui võiks arvata. Mängu tulevad erinevad mikrohelid ja hääled atmosfääris; me kuuleme seda, mida kuulevad tegelased, näeme, mida nemad näevad ja seeläbi tunneme seda, mida ekraanile kuvatud inimesed kogevad. Seda kõike selleks, et saaksime koondada kogu oma tähelepanu näitlejate mängule. Mulle isiklikult meeldib selline kasinus, kus ühte komponenti on teise esiletõstmiseks tuhmistatud ja rõhk on viidud loomulikele helidele ning ruumi ja looduse foonidele.

Võib öelda, et „45 aastat” on aja film. Dostojevski on öelnud, et aeg on ainult arvud ja olemise suhe olematusse. Linateoses „45 aastat” kujunevad tähenduslikuks needsamad tühipaljad arvud, alates juba pealkirjast. Meile näidatakse filmi vältel episoodide möödumist päevade kaupa, kindlas järjestuses ühe nädala jooksul. Kõik toimub lineaarselt edasi liikudes ja ainulaadseis hetkis viibides – iga moment on ajas kindlalt määratletud, olgu selleks abieluaastate arv, päev, mil kunagine armastatu kaduma läks ja millal ta taas leiti. Ammune mälestus kasvab hirmuäratavalt elavaks ja muudab omakorda midagi tegelastes, käesolev päev on äkitselt petlik ja ähvardab unustuse hõlma kaduda. Kauaoodatud pidu leiab lõpuks aset ja lõppeb ükskord äragi. Tegelased lähevad koju, heidavad magama ja ärkavad hommikul üles. Kõik toimub katkematult edasi liikudes ja ühes hetkes viibides, nagu režissööri taotlused on ette näinud. Aga kahtlus jääb.

Vaata filmi linastumisaegu kinos Sõprus.