Tuulikki Bartosik on Lasnamäel kasvanud tugevate Võrumaa juurtega Eesti pärimusmuusik ja akordionist, kelle jaoks ei ole mingiks probleemiks Inglismaal ja Soomes samaaegselt kahte erinevat plaati salvestada. Juulis on ta ühe nädala jooksul juba üles astunud Stockholmi ühes suurimas kontsertsaalis, Stockholmis Saksa kooli koolilõpuaktusel Engelbrekti kirikus, Inglismaal põlises Kirklintoni lossis folgifestivalil ja Lõuna-Eestis Mari Kalkuni taluköögis. Sellise haardega rahvusvaheliselt tegutsevaid pärimusmuusikuid on Eestis vaid üksikuid.

Esinesid juunis Inglismaal BBC raadio otse-eetris, kus tutvustasid oma uut plaati „Chatterbox”. Kuidas see plaat sündis ja milline on olnud kriitikute ja publiku vastuvõtt?

Kohtusin oma duopartneri, inglise muusiku ja tantsija Hannah Jamesiga viis aastat tagasi Viljandi Pärimusmuusika Festivalil ning meie koosmäng klappis esimesest sekundist alates. Unistasime ühisest projektist ja eelmisel aastal palus Walesi Goweri Folk Festivali peakorraldaja Joy Toole meil ühine kontsert anda, teadmata sellest mitmeaastasest unistusest. Pärast kontserti tulid publiku seast mitmed inimesed plaati küsima, arvates, et oleme juba aastaid koos mänginud. Kuna tegemist oli esimese ühise kontserdiga, siis polnud meil neile midagi pakkuda. Tekkis aga mõte, et mis oleks, kui hoolimata meie põgusast koostööst teekski selle plaadi. Ja nii ta sündiski 2014. aasta sügisel Walesis, muusiku ja produtsendi Dylan Fowleri rohelisest tammest ehitatud hubases stuudios. Veetsime seal terve nädala hetkeemotsioone järgivalt musitseerides. Dylan üllatas meid ühe lindistamispäevaga Brecon Beaconsi rahvuspargi koobastes, millest on plaadile jäädvustatud neli improvisatsioonilist lugu. Suurbritannia kriitikud on plaadi imeliselt hästi vastu võtnud, seda on tituleeritud isegi parimaks sellel aastal ilmunud pärimusmuusika albumiks. Ka kontsertidel oleme saanud väga positiivset tagasisidet. Eestis esitlesime plaati mai viimasel nädalal ning jäime tuuriga igati rahule.

Sel suvel astub Viljandi pärimusmuusika festivalil ja mujalgi Eestis lavale Tuulikki Bartosik Trio. Trios mängivad lisaks sinule Soome pianist Timo Alakotila ja Eesti mandoliinimängija Villu Talsi. Millist muusikat mängite ja kas on kavas lähiajal midagi ka salvestada?

Esitame eelkõige minu enda kirjutatud lugusid. Need lood on inspireeritud elust enesest, muuhulgas reisidest, erinevatest muusikastiilidest, sõpradest, köögijämmidest ja esinemistest. Me ei mängi kindlasti ainult fikseeritud seadeid, vaid improviseerime lugude piires vastavalt hetkeemotsioonidele ja seega on iga ülesastumine ainulaadne. Kuulda saab džässi- ja maailmamuusika elementidega vürtsitatud valssi, labajalga ning polskat, ja võin vabalt öelda, et sellist muusikat pole Eestis varem esitatud. Viljandi kontserdil astub meiega koos üles ka kontrabassimängija Taavet Niller. Hetkel on mul käsil sama kooslusega plaadi tegemine, trio ja duolood on juba lindis, plaat ootab veel minu soololugusid ja peaks valmis saama aasta lõpuks.

Oled lektori ja tunniandjana töötanud nii TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Helsingis Sibeliuse Akadeemias kui ka Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis. Tallinnas käivitasid Muusika- ja Teatriakadeemias koguni täiesti uue pärimusmuusika õppekava, mille töös tänaseni osaled. Millised on Põhjamaade ja Eesti pärimusmuusika (pedagoogika) ühisjooned ja millised erinevused? Kas liigutakse ühes suunas või on igas riigis täiesti erilinevad arengud?

Igas riigis on pärimusmuusika õppekaval õppivatele ja õpetavatele inimestele oluline just selle maa pärimuskultuuri edasikandmine meie muutuvas maailmas. Pärimusmuusika on tegelikult uuem sõnastus terminile rahvamuusika, mille võttis kasutusele Viljandi Pärimusmuusika Festivali korraldustoimkond 90ndate alguses, vältimaks uue laine rahvamuusika segiajamist nõukogudeaegse rahvapilliansamblite nähtusega ja taastamaks üksikpillimehe tähtsust eesti rahvakultuuris.

Rootsis ja Soomes, kus on olnud võimalik oma rahvuslik identiteet säilitada ilma võõrvõimu all vaevlemata, on pärimus/rahvamuusika areng ühiskonnas olnud erinev Eesti ühiskonnas toimunust. Puudus vajadus oma kultuuri kaitsta ja see sai areneda just sellist teed pidi, nagu ta loomulikult välja kujunes. Seetõttu on Rootsis tekkinud pärimusmuusikas rohkem erinevaid suundi, seda on julgetud miksida teiste žanritega ning õpetus pole olnud suunatud ainult ehedate traditsioonide, sealhulgas folkloori edasiandmisele. Normaalses keskkonnas muutub kultuur loomulikult, meie oleme pidanud oma kultuuri uuesti konstrueerima kultuurikatkestuse tõttu, Soome ja Rootsi on meist 50–60 aastat ees. Me ei ole saanud õpetada oma pärimusmuusikat inimeselt inimesele, vaid seda on pidanud tegema viimase 20 aasta jooksul nö. kiirkorras ja pedagoogika toetusel koolides.

Soomlased on tuntud innovaatorid disaini, arhitektuuri ja tehnika alal ning see mõtlemine pole jätnud ka muusikat. Soome ainukeses muusikaakadeemias Sibeliuse Akadeemias on alates 1983. aastast õpetatud pärimusmuusikat avatud lähenemisega ning keskendutud pigem vana põhjal uue loomisele ning läbi selle pärimuskultuuri säilitamisele.

Eestis oleme olnud hõivatud pärast iseseisvumist oma pärimuskultuuri uuestileidmise ja taastamisega ning alles nüüd võime hakata rääkima vana põhjal uue loomisest, nii pedagoogikas kui ka muusikaareenil. Olen isiklikult seda meelt, et ühtegi kultuuri ei saa isoleerida selle säilitamise eesmärgil, isoleerimisega soodustame säilitamise asemel selle kultuuri kadumist. Samas oleme Eestis kergelt haavatavad „meie oma asja” väljastpoolt mõjutamise suhtes ja see on ju ajalooliselt täiesti põhjendatud kartus.

Pärimusmuusika hetkeseis eesti haridusmaastikul on meeldivalt kirju, juurde tekib uusi stuudioid ja koole, pärimusmuusikat saab õppida bakalaureuse- ja magistritasemel kahes kõrgkoolis TÜVKAs ja EMTAs, doktoritasemel EMTAs ning varsti on võimalik pärimusmuusika õpe Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli kõrval ka Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis. Rääkimata nendest muusika- ja huvikoolidest üle Eesti, kus lapsed väikekannelt, eesti lõõtsa, torupilli, regilaulu, jne õppida saavad.

Võrreldes Rootsiga oleme pärimusmuusika õpetusega kindlalt esirinnas, sest seal on see kontsentreeritud eelkõige kolmanda astme koolidesse. Soomlased on meist jällegi ees pärimusmuusika õppe integreerimisel tavaõppesse ning algastme muusikakoolidesse. Ka on neil keskastme tasemel mitmeid pärimusmuusikat õpetavaid koole. Rootsis on õpetamine ilmselt kõrgkoolide tasemele jäänud just traditsiooni järjepidevuse tõttu, sest pole olnud vajadust oma kultuuri uuesti avastama hakata.

Oled tohutult suure algatusvõimega! 2011. aastal asutasid noorte pärimusmuusikute hüppelava – Estonian Folk Orchestra. Nimest võib aimata, et tegemist on rahvusvahelisele publikule suunatud Eesti pärimusmuusikat tutvustava projektiga. Aastaid varem käivitasid koos Krista Sildojaga legendaarse Eesti Etno pärimusmuusika laagrite traditsiooni. Eestis on praegu pärimusmuusika kõrglaine ja julgelt võib väita, et see on väga populaarne. Missuguseid uusi algatusi vajab Eesti pärimusmuusika täna?

Tõepoolest, mulle meeldib igasugu projekte algatada ja ka läbi viia, teinekord on neid ideid isegi liiga palju ja mõned tuleb kõrvale panna paremaid hetki ootama. EFO sai algatatud sellel ajal, kui töötasin pärimusmuusika õppejõuna nii TÜVKAs kui EMTAs ja märkasin, et Viljandi ja Tallinna tudengite vahele on tekkinud põhjendamatu lõhe, osad ei tundnudki üksteist, kuigi pärimusmuusikute ringkond Eestis on väga väike. Mulle tundus ka, et noored pärimusmuusikud vajasid rohkem positiivset mõtlemist ja väljakutseid, mis annaksid neile võimaluse ennast näidata teiste žanrite noorte muusikute seas. Rootsis töötades olen õppinud nö. kambavaimu tähtsusest lugu pidama ja soovisin selle rakendamist pärimusmuusika tudengite peal katsetada, kuna teadsin, et üheskoos positiivsete emotsioonide kogemine tugevdab ühtsustunnet. Nii ka oli ja EFOga veetsime päris toredaid hetki Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, Jazzkaarel ja Viru Folgil. Väga tore ja kohati hull ettevõtmine oli Põhja-Rootsi Umeå Pärimusmuusikafestivalile sõitmine ja Stockholmis Abba vanas kodustuudios plaadi „Imemaa” lindistamine. Hetkel on EFO puhkusel, aga mul on igasugused ideed peas küpsemas, mida edasi teha võiks.

Eestis võiks pärimusmuusika veelgi enam tulla välja oma villasest staatusest, millest nö tavapublikul on endiselt raske loobuda. Samas on meil vapraid pärimusmuusikuid, kes seda müüti jõudsalt murravad ja neile oleks pidevalt tarvis noorema põlvkonna abimehi, kes tugeva teadmistebaasiga uutele väljakutsele avatud on. Vaja oleks ka laiendada üle Eesti toimetavate agarate pärimusmuusikaõpetajate ja nende kasvandike eksponeerimist peavoolumeedias, sest kõigist ei saa tähti suurtel lavadel, aga oskusi ja teadmisi on hulgi ning rõõmu neid jagada jätkub. Olin sellel aastal Viljandis üle-eestilise noorte pärimusmuusikute võistumängimise žüriis ja pean rahuoluga nentima, et hetkel on populaarse pilli, eesti lõõtsa mängijate kõrvale tekkimas tugev kanneldajate seltskond. Kõiki neid noori peaks julgustama ja toetama edasi tegutsema ja seda õnneks ka tehakse. Mind isiklikult huvitaks eesti heliloojatelt traditsioonilistele eesti rahvapillidele teoste tellimine, mis annaks neile instrumentidele uued võimalused ja klassikalise muusika vormidele uue kõlapildi.

Rootsi naismuusikud esitasid eelmisel aastal ühispöördumise, kus kutsuvad üles naiste loomingut ja tegemisi senisest enam märkama ja esile tõstma. Külastasin hiljuti Kumu Eesti maalikunsti tutvustavat osa ja leidsin sealt vaid üksikud naised. Milline on Eesti naismuusikute elu? Kas ajalugu mäletab meie suuri tegijaid? Kas arvad, et oled end Eesti muusikaajalukku sisse kirjutanud või jääd ikka veel valikust välja?

Tänu kultuurikatkestusele on unustatud traditsioonis kehtinud reeglid ning seetõttu pole naispärimusmuusikute tegevus tänapäeva Eestis mingi eriline nähtus nagu see näiteks oli esimese iseseisvuse ajal, kui naispillimängijaid lihtsalt polnud. Üheks erandiks on viiuldaja Juuli Ott Kolga-Jaani kihelkonnast, kes noore neiuna Nõmmele kolis ja linnas toimuvast inspireerituna viiulil mälu järgi oma kihelkonna vanu lugusid mängima hakkas. August Pulst on teda puht imetlusväärsusest lindistanud ja temast on säilinud viiuliga pilt. Et keegi naine oleks saanud tunnustatud pillimehe õpipoisiks ja niimoodi inimeselt inimesele lugusid õppinud, oli tollal võimatu. Eesti naisinstrumentalistide ajalugu pärimuskultuuris vääriks eraldi uurimist, sest tõenäolisest neid mängijaid ikka oli, aga teema tabulisuse tõttu sellele erilist tähelepanu ei pööratud. Tänapäeval võiks vabalt võtta rahvapillimehe termini asemele kasutusele „rahvapillinaine”. Oma vanemat pärimuskultuuri mäletame ikka ainult ülestähenduste järgi, mida Eestis on eelkõige tehtud vokaalmuusikast ja seetõttu ei saa me ülestähendustele tuginedes vanasti toimunust terviklikku pilti. Laul oleks meil nagu riikliku kaitse all ja püha, unustades, et laulu kõrval on pillimuusika rohkem või vähem õitsenud juba mitme sajandi jagu.

Laval kaovad pärimuslikud piirid ja alles jääb ainult muusik, kes tahes või tahtmata oma muusika ja esitusega kõigi teiste samalaadsetega konkureerib. Sellises olukorras on naised kehvemal positsioonil kui mehed, kes tihti jõuga oma karjääri tehes läbi murravad. Naine on ikka see, kes ohverdab pereelu karjääri jaoks või vastupidi ja neelab alla kõik kibedad kommentaarid meedias. Akordionimaailmas ja eriti klassikalise akordioni maailmas, valitsevad mehed mustade suurte kontsertakordionitega, nimetan neid naljaviluks men in black. Omal ajal, kui tegin valiku pärimusmuusika kasuks, oli see moment üks olulisi otsuse tegemise ajendeid, sest ma tundsin, et pean klassikalise akordioni maailmas naisena oma koha eest tugevalt võitlema. Ma ei tahtnud võidelda, tahtsin teha muusikat, mis minu sees kujuneb ja kulgeb. Leidsin ennast muusikuna alles pärimusmuusikale keskendudes, selles maailmas ei ole nii selgeid vahesid sugude vahel, vähemalt Eestis pole ma seda tundnud.

Mul õnnestus saada valituks Rootsi naismuusikute ja -tantsijate mentorprogrammi „Equality and Plurality On Stage”, kus aasta jooksul toimus mitu ühist kohtumist programmist osavõtjatega ning igaühel oli võimalus saada nõuandeid kultuurialal edukalt töötavalt naismentorilt. Ühiskohtumistel oli alati keegi väljastpoolt kutsutud loengupidaja, kes rääkis naistest kultuuris eri vaatenurkadest lähtuvalt. Kohtusime ajakirjaniku, Rootsi ühe esimese naissoost popmuusiku, eduka naiskoreograafi ja maailmamuusikuga. Sellel kursusel osalemine avardas mu silmaringi tohtutult ning pani mind märkama uusi tahke ka minu enda kujunemises selleks, kes ma olen. Ilmselt olen tugeva natuuriga jõuline tüüp, kes ennast naljalt seljatada ei lase ja seetõttu olen oma rada sügavalt sisse tallanud väljastpoolt tulevaid kommentaare ja ebaõiglust ignoreerides.

Mingil määral olen kindlasti ennast talletanud Eesti muusikapedagoogika ajalukku, sest olen viimased 15 aastat tegelenud pärimusmuusika õppe arendamisega Eestis, alates huvikoolide pärimusmuusika õppekava koostamisse panustamisega ja lõpetades EMTAsse loodud pärimusmuusika eriala ning nii EMTA kui ka TÜVKA bakalaureuse ja ühismagistriõppekava loomisega ning nendes koolides erinevate sama õppekava ainete õpetamisega. Samuti oli oluline samm Eesti Etno laagri käivitamine, millest tänaseks on kasvanud ülipopulaarne rahvusvaheline noortelaager.

Ma pole kunagi kartnud oma ideid välja pakkuda ning nendest lähtuvalt midagi algatada, olgu see siis väikese või suure kaliibriga tegu. Tänu oma väga heale võõrkeelteoskusele olen olnud oluliseks sillaks eelkõige Soome ja Rootsi pärismusmuusika ringkonnaga suhtlemises ja oma rahvusvahelistele kogemustele toetuvate uute ideede Eestisse toomisel. Muusikuna käin alles oma teed ja otsin seda õiget kanalit oma muusika kujunemisele akordionimängijana. Mulle pole kunagi meeldinud lihtsalt kätte tulevad asjad ja naudin seda protsessi raskustest hoolimata. Naisakordionimängija ja lugudekirjutaja ei ole just kõige tavalisem kombinatsioon, aga seda rohkem erutab mind selle tee võimaluste kirju rada.

Elad sarnaselt teiste tuntud muusikutega kiire tempoga rahvusvahelist ja mitmekülgset elu, teed koostööd inimestega üle maailma ja reisid palju. Mis tunne on esineda Võrumaa kuplite vahel Mari Kalkuni köögis kohalikule publikule ja esitada oma võrukeelseid lastelaule?

Elutempo on mõnikord väga kiire ja vahel ei saa ma aru, millisel maal ärkan. Kui see kõik mind negatiivselt mõjutama hakkab, mõtlen Dalai-laamale, kes pidevalt reisib ja oma energiat inimestega jagab ning selle juures ennast halvasti ei tunne. Kohandan oma mõtteid ja energiaid ning keskendun olevikule ja elu läheb jälle edasi. Võrumaa on mulle kõige olulisem koht maailmas, seal tunnen, et olen kodus ja võru keeles lauldes tunnen ennast samuti koduselt, kuigi olen kaua võrukeelsest keskkonnast eemal olnud ja alles viimase kümne aasta jooksul seda enda jaoks uuesti avastama hakanud. Päris pisikese lapsena veetsin palju aega oma võrukeelsete vanavanemate seltsis. Vanaema õpetas mind enne laulma kui rääkima ning see on jätnud oma jälje minu edaspidisesse ellu. Vanaemalt ja emalt olen pärinud oma hoiakud käsitöö, looduse ja pere suhtes. Juuni lõpus nägi ilmavalgust minu, Mari Kalkuni ja Ramo Tederi võrukeelsete lastelaulude plaat „Upa-upa ubinakõnõ”, kus on peal ka mõned minu laulud, mis on võrukeelse teksti saanud. Mul oli ammu unistus teha üks pärimusliku kõla ja sisuga akustilise muusikaga lastelaulude plaat. Nüüd on selline kogumik olemas ja veel võru keeles! Võrumaal on mul kogu aeg selline tunne, et kõik on täpselt nii nagu peab.

Tuulikki astub Viljandi pärimusmuusika festivali raames üles täna kell 16.00 Pärimusmuusika Aidas, kontserdil „Kohtumised muusikas”. Musitseerivad Timo Alakotila, Tuulikki Bartosik, Villu Talsi ja Taavet Niller.