KUU arhitektid – Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurivõistluse noored võitjad – peavad kummaliseks, et ametnikud lahjendavad kõik natukenegi intrigeerivamad ideed turvaliseks. Nurgad tehakse ümaraks, lahendused tasapaksuks. Nad peavad oluliseks, et rännak tulemuseni oleks põnev.

Kui kerge või raske on noorel arhitektuuribürool Eestis arhitektuurivõistlustest osa võtta? Mis on sageli takistuseks? Ja teistpidi, millised on eelised teiste riikide ees? Kas ja mil määral jõuate osa võtta välisvõistlustest?

Joel Kopli: Tegutseme KUU arhitektidena kolmandat aastat, üks asi on võistlustest osavõtt, teine edasine projekteerimine. Käibenõuded ja suurte projektide referentsid on viimasel ajal võistlustingimustest välja jäetud – see teeb osavõtu kergemaks. Eestis on üldjoontes hea arhitektuurivõistluste süsteem.

Juhan Rohtla: Oleme väiksed ja mobiilsed – meil ei ole üleliia palju töötajaid, kelle pärast igapäevaselt muretseda, ning saame hõlpsamalt otsustada, mida ja kuidas teeme. Nii on lihtsam võistlustel osaleda.

J.K.: Välisvõistlustel oleme seni pigem õhinapõhiselt kaasa löönud. Eestis toimub sedavõrd palju arhitektuurikonkursse, millest tahaks osa võtta, et praegu polegi väga energiat väljapoole vaadata. Välisvõistluste osas tundub mõistlik läheneda strateegiliselt ning üritada esmalt prognoosida, kui suur võiks olla konkursist osavõtjate arv. Tuhande või enama osavõtjaga võistluse puhul on tõenäosus tähelepanu äratada kaduvväike.

Koit Ojaliiv: Siis tuleks kaasata ka mõni välisbüroo, kellega koos tööd arendada. Välisturu spetsiifikat tuleb tunda ja siis on hea, kui on olemas sealne kohalik partner.

J.K.: Huvitav on jälgida, mis võidutöödest teistes riikides edasi saab, nt Norra on jätnud avatud turu mulje, kus võistlusi ei võida alati kohalike arhitektide ideekavand.

Milline on „hea lähteülesanne” projekteerimiseks? Või arhitektuurivõistlus?

J.K.: Arhitektuurivõistluste puhul loeb palju see, kes on žüriis. Lähteülesanne ei tohiks sisaldada lahendust – see peaks kirjeldama probleemi piisavalt täpselt, aga jätma ka parasjagu palju otsi lahti. Hea žürii, pikad tähtajad, hästi ettevalmistatud tingimused, objekti huvitavus – see kõik motiveerib. Tingimustes peaks olema ühtlasi öeldud, mis juhtub pärast võistlust. Oleme näinud viimasel ajal mitmeid visioonivõistlusi, mis on iseenesest toredad, aga kui konkursi tulemus piirdub sellega, et „võidutöö autorid kaasatakse edasisse planeeringuarutelusse”, siis peab võidu korral ootustega tagasihoidlikku joont hoidma.

J.R.: Projekteerimine algab sellest, kellele tööd tehakse – kes on tellija – ja mis on lahendamist vajav probleem. Huvitavaid tööprotsesse on ette tulnud nii eramute kui suuremate objektidega.

Milline on „hea tellija”?

K.O.: Tahaks, et tellija teab, mida ta tahab ja mida arhitekt teeb, kui ta juba n-ö rätsepa juurde tuleb. Teineteisemõistmise vundament peab olemas olema, siis on mõnusam edasi minna. Stilistiliste küsimuste ja maitse-eelistuste üle vaidlemise asemel sooviks suhelda tellijaga, kes kompab natukegi seda, millega meie tegeleme, ja kes on huvitatud põnevamast tulemusest. Usaldus peab olema, sest me ju keegi ei tea, kuhu me tegelikult välja jõuame. Protsess peab olema huvitav mõlemale osapoolele – rännak tulemuseni peab olema põnev.

J.R.: Hea arhitektuuri sünniks on vaja nii head arhitekti kui ka head tellijat. Kvaliteedilatt olgu alati kõrgemal, kui reaalsus lubab. Mulle meeldib, kui ma tunnen tellijat ja tean, kellele ma maja teen.

J.K.: Tellija usaldus arhitekti vastu on võtmeküsimus.

Millist tööd te kunagi vastu ei võtaks?

J.R.: Tellija peaks teadma, mille pärast ta arhitekti juurde tuleb – ta ei peaks tellima arhitektilt oma peas oleva valmislahenduse vormistust, vaid peaks tulema arhitekti juurde idee järele. Ehk sedasorti tööd ei võtakski vastu, kus arhitekt palgatakse vormistajaks, tehnikuks. Need tellijad on tavaliselt ohtlikud, kes teavad liiga täpselt, mida nad tahavad. Mõttetu on panna end olukorda, kus tuleb hakata tellijat tema mõttekrampidest lahti kangutama.

J.K.: On juhtunud sedagi, et tullakse meie juurde allkirja järele, et ebaseaduslikult valmis ehitatud hoonet või juurdeehitust legaliseerida. Väga kiiresti sai selgeks, et seda teed me ei lähe ja kui tahes lahe projekt ka ei oleks, siis niisama allkirja ei pane.

K.O.: Eetikaküsimustest veel nii palju, et oleme näinud tellijaid, kes käivad ühe arhitekti juurest teise juurde pooleliolevate joonistega – siingi on mõtlemise koht, et kas teise arhitekti alustatud projekti peaks ise edasi tegema…

Olete võitnud mitmeid preemiaid. Milline on teie kogemus seoses võistlusele järgnevaga?

J.R.: Esikohavõidud on läinud töösse.

K.O.: Floriade’ 2012. aasta Eesti paviljoni „Koda” projekteerimine ja ehitus läksid väga kiiresti, poole aastaga olid nii projekt kui asi ise valmis. Hea kiire sutsakas, isegi kui aeglasemas tempos on harilikult parem tööd teha.

J.K.: Oluline on see, et jõuaks iga objekti teemad ning väljapakutud lahendused läbi tunnetada. Pinnapealselt ei tasu asju teha.

K.O.: Liiga pikk ajaraam pole ka vahel hea – hakkad üle mõtlema. Töö tegemiseks antav aeg peab paras olema.

J.K.: Samas, ükskõik kui palju aega ka ei antaks, ikka jääb päev puudu või on „öötöö”. Seda eriti võistluste puhul…

Võitsite äsja Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurivõistluse. Mida peate sukavabriku kvartali arendamisel linnale ja mida koolile oluliseks? Avaliku hüvena.

J.K.: Oluline on see, et EKAt päriselt maa pealt ei pühitaks ning praegu linna peal laiali olevad teaduskonnad koonduksid taas ühise katuse alla kokku. Linna kontekstis on Kalamaja uuele EKAle väga tore koht.

J.R.: See, et EKA sukavabrikusse kolib, on ka Kalamajale väga kõva sõna. Tuleb avalik galerii, raamatukogu jne – sumin, mis Kalamajja sobib ja forsseerib veelgi sealset kogukonda, atmosfääri.

K.O.: EKA on läbinisti avalik hoone. Selle mõju piirkonnale on raske ülehinnata. Aga kui rääkida hoonest ja selle mõjust EKAle endale, siis oleme pannud suurt rõhku majasisesele n-ö vereringlusele, mis peaks viima selleni, et teaduskonnad ja erinevad osakonnad hakkavadki omavahel rohkem koostööd tegema.

J.R.: Lisaks logistika hõlbustamisele on meie eesmärk ka visuaalse läbipaistvuse tekitamine – vaadete avamine ja visuaalsete ühenduste loomine maja sees, et oleks näha, mis seal toimub. Kõrvutiolemine, omavaheline suhtlus ei tohi olla pealesurutud – meie ülesanne on erinevate privaatsuse astmete kujundamine.

K.O.: Ja kõige selle juures peab tudengil jääma võimalus ruumi oma suva järgi enda jaoks kohandada, mugavaks teha.

J.K.: Kunstitudengid ei kipu sallima üleliia ettekirjutatud ja valmis disainitud ruume. Neile tuleb natuke vabadust ja „õhku” jätta.

J.R.: Tehniline valmisolek – füüsiline taristu – tuleb siiski stuudiotes ja ateljeedes luua, et oleks valikuid, kuidas ruumi kasutada – nt veeühendused kraanikaussidele, elektriühendused, panipaigad õpperuumidele jne.

Kui laiemalt vaadata, siis mida peaks parema arhitektuuri nimel ühiskonnas teisiti tegema? Riigi Kinnisvara on seni üks murekoht.

J.K.: Arhitektid peaksid läbirääkimistes Riigi Kinnisvaraga jõudma sinnamaale, et võistlusülesanne ei oleks sedavõrd keskendunud töö tegija kvalifitseerumistingimustele, vaid sellele, kuidas võistlusprojektist saab päris maja. Kui RKASi lepingud sunnivad projekteerimistöid tegema minimaalse ja veel lühema tähtajaga, siis muutub teostus paratamatult kaootiliseks. Selleks et asjad korralikult tehtud saaks, on väga oluline, et RKASi ja projekteerija vaheline leping oleks niisugune, mis lubab heal asjal sündida.

J.R.: RKAS peaks mõistma, et nii arhitektid kui ka RKAS võitlevad hea tulemuse nimel – oleme ühel pool lauda, mitte ei vastandu teineteisele.

J.K.: Ühtlasi läheb kohalike omavalitsuste bürokraatiamasin vahel liiga suureks. Näiteks on arusaamatu, miks peaks kooskõlastama kehtiva detailplaneeringu kohast projekti esmalt eskiisifaasis, siis eelprojekti ja ehitusloa staadiumis. Õige ta ju on, et linn peab põhjalikult kontrollima, mida ja kuidas projekteeritakse, aga siis peaks olema ka üks järelevalveorgan, mis sama pädevalt edasist tegelikku ehitustegevust kontrolliks. Omavalitsus peakski olema sel juhul tellijaga lõpuni koos. Kuna linna süsteem on segane, siis tekib arhitektil tihtipeale tellija ees keerulisi olukordi, sest pole konkreetseid vastuseid, miks üks asi on nii ja teine teisiti. Selgust oleks vaja, eriti Tallinnas.

K.O.: Ametnike maitse-eelistuse pealesurumine tundub sageli samuti totakas ja kummaline. Näiteks miljööväärtuslikes piirkondades lahjendatakse kõik natukenegi intrigeerivamad ideed turvaliseks. Nurgad tehakse ümaraks, lahendused tasapaksuks.

J.R.: Kui miljööväärtuslikest aladest rääkida, siis on parem, kui muinsuskaitsjad on algusest peale protsessi kaasatud – näiteks ideevõistluse žürii liikmetena, nagu see ka EKA konkursi puhul oli. Sest kui vaadata näiteks Narva kolledžit, on see lõppkokkuvõttes täna üks Eesti ägedamaid maju, aga kui palju on selle vastu sõditud. Mille põhjal saab keegi väita, et see hoone ei sobi sinna?