Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on.

„Kogu mäest ei käinud kellegi jõud üle. Ükskõikselt kõrgus ta üle ümbruskonna, tundmata huvi, kas tal on õigust olla nii valdav, et parimalgi tahtmisel pole võimalik temast mööda ega üle vaadata. Niisuguse vägitükiga olid senini hakkama saanud ainult kuu, tähed ja teised taevakehad, ning needki vaid siis, kui taevas selge. Mägi oli kõrge kui aade. Ehk oligi ta aate maapealne kehastus ja pidi juba põhimõtteliselt inimesest üle olema? Palanumägi võis olla peaaegu sama igavene kui taevariik või veelgi igavesem, seisis ta ju päevast päeva inimestel silma ees, taevariiki aga polnud siinmail keegi oma ihusilmaga näinud, veel vähem saanud sealt maasikaid noppida. Vihm, tuul ja aeg olid püüdnud küll üheskoos teda madalamaks kulutada, kuid polnud märgata, et nende pingutused oleksid vilja kandnud. Hoopis suurem edu paistis saatvat taluperemehe püüdlusi, kes oli aastate jooksul hulk metsa põllumaaks teinud ja rühmeldas aga edasi, mistõttu mäe otsaesine jäi üha kõrgemalt kiilaks.”(1)

Mitte pelgalt seepärast ei alusta ma Mats Traadi romaanitriloogia teise osa esimese lõiguga vertikaalsest tõkkest, et Margus Tamm viimases Artishoki veerus Maslow’ püramiidi raputas, või üksnes seetõttu, et mul tuleb igal hommikul tööle minnes ületada Kõrgemäe tänav (tulles Põllult), vaid veel põhjusel, et ühel esmaspäeval tappis keegi õnnetu noormees oma õpetaja, vapustades põhjalikult koolisüsteemi võimu- ja teadmistepüramiidi.

Tulistamisnädalal tuli mul ette valmistada kolm tundi erinevates Viljandi õppeasutustes: kunstikoolis (kunstiteooria põhikooliealistele), gümnaasiumis (kureerimine valikainena) ning kultuuriakadeemias (esimese kursuse üldfilosoofiline aine, mille keskmes on performatiivsus). Kuigi iga loengu kondikava oli mul eelnevalt paigas, siis Paalalinna juhtumi järel kerkisid planeeritud tunnikava, meelerahu, ajusagarate ja kõige muu vahele needsamad kujundlikud püramiidid, kohaliku tähtsusega mäed, millest ei saanud üle ega ümber. Esmalt tuli taas kord selgitada enesele, milline on koolisüsteem, missuguseks triangliks see ette valmistab, ning mõtiskleda selle kitsaskohtade üle, mis tegid võimalikuks kõige traagilisema. Sootuks keerulisem oli leida (leiutada) viis, kuidas see lugu erinevas vanuses õpilastele lähtuvalt nende õppeasutuse spetsiifikast ausalt ja usaldust tekitavalt ette kanda.

Hariduse paradoks seisneb õppimise ja mõtlemise vastandlikkuses. Argisituatsioonis inimene peaaegu ei kasutagi mõistust – nii nagu kodus orienteerumiseks piisab lihasmälust, saame ka enamiku päevaste tegemistega hakkama harjumuslikele, selgeks õpitud käitumismustritele toetudes. Õppimine on kogemuste talletamine, mille eesmärk on teatavate tehnikate automaatne valdamine. Nii näiteks saavutame autosõiduvilumuse alles siis, kui me rooli taga enam mõtlema ei pea, kus on pidur või gaas. Seevastu tähendab mõtlemine harjumuste rutiinist väljamurdmist. See on piina- ja energiarikas ning aeglane tegevus, mida enamik inimesi üritab vältida nii palju kui võimalik. Mulle tundub, et erinevaid õppetasemeid silmas pidades sõltub hariduseni (kõnelemata haritusest!) jõudmine suuresti õpetamise ja mõtlemise vahekorra optimaalsest doseerimisest. Mõtlemise juurutamine võib tunduda ülla ideena, kuid on selge, et ilma ühiste alustõdede selgeks õppimiseta ei ole normaalne ühiskondlik elu võimalik. Mina, kes ma jut(l)ustan õpilastele, et kaasaegse kunsti puhul on iseseisev mõtlemine ja automatismide väljajuurimine A ja O, pean sealsamas tõdema, et õõvastaval moel võis pedagoogi tulistamine tähendada meie antikangelase jaoks oma noore elu esimest iseseisvat mõttetehingut. Igal juhul tekitas ta oma järelemõtlematu teoga rohkem kui enam mõtlemisainet, mida kommenteerides on minu arvates ehmatavalt läbinägelik olnud Peeter Olesk Sakala(2) veergudel.

Aga kuidas siis seista klassi ees ja alustada traumajärgse maailma taasloomist? Kas leinaseisakuga (jätkates peielauaga), kompiva huumoriga (õpilased, palun ärge mind maha laske), meediakajastuse analüüsiga (nagu selgub, tõdevad gümnasistid ise, et võrreldes ajakirjanduse vähese tähelepanuga kas või lõpututele näljasurmadele üle maailma, varitseb siinkohal oht ühe inimese surma üle tähtsustada – ent kuidas saaksin ma õpetajana äsjase tragöödia „kvalitatiivselt” vähem tähtsamaks tembeldada)? Süžeesid, mida enne õpilastega kohtumisi läbi mängida, jagub. Võimalike lugude sõlmpunktis meenub Akira Kurosawa „Rashomon” ning tundub, et kõige paslikum olekski anda sõna varalahkunud õpetajale endale (šamaanist meediumi kaudu). Kuid nagu me filmist teame, ei pruugi ka vaimu esinemine veenev olla.

Samas oli traagilise sündmuse järel vägagi mõjuv kohaliku kirikuelu aktiviseerumine: vaimu eestkostjad võtsid mõnetigi enesestmõistetavalt lepitamise koorma enese kanda. Püüdes ise samal ajal leida etenduskunstide tudengitele relevantseid näiteid kaasaegsest kunstist – pean silmas teoseid, mis oleksid sarnase olukorra analüüsimisel ülimalt empaatilised, sotsiaalsete suhete kommenteerimisel äärmiselt tähelepanelikud, ebaõigluse suhtes kriitilised ning elu ja surma küsimustes transtsendentaalse paueriga –, jäin otsimisel hätta.
Sellega seoses meenus ameerika-liibanoni kriitiku Kaelen Wilson-Goldie’ veerg(3) märtsikuises briti kunstiajakirjas Frieze, kus ta arutles rahvusvaheliste suurnäituste varal pisut nõutult selle üle, kuidas religioossus ja spirituaalsus on kaasaegse kunsti (ja kunstnike) väljal omamoodi tabuteemad. Ei Wilson-Goldie ega ka mina väida, et religioossed (saati esoteerilised!) teemad peaksid nihkuma nüüdiskunsti epitsentrisse, kuid leian, et siin peitub lihtsalt oht mängida maha üks lai võimaluste areaal. Kus te olete, 21. sajandi Joseph Beuysid?

Sel samal kurval õhtul kõneles otsesaates „Plekktrumm”(4) Marju Lauristin: „Mis on see, mis üldse tekitab inimeses sügavat arusaamist elust ja surmast? See on kunst. Kui meil ei ole kunsti kaudu elu ja surma tähenduste üle arutelu, siis me jõuamegi selleni, et noor poiss /…/ väljendab ennast kõigepealt karjatusega YouTube’is videoga poodust(5). Teda ei olnud ilmselt keegi juhatanud kunsti juurde, kust ta oleks saanud sedalaadi enesetundele ja kõikidele vastakatele, hirmsatele asjadele, mida ta enda sees tundis, selle, mille võib nimetada puhastumiseks – jõudmiseks tasemeni, mis enam ei tekita seesmist ängi ja raevu, mis lõpuks lõpeb tulistamisega. See on ju kultuuri ja kunsti roll ühiskonnas alati olnud. Ütleme siis nii lihtsalt ja naiivselt: hinge puhastada.”

Häda (ja võlu!) on selles, et nagu Juri Lotmangi näiteks toob, pakub argipäevast räsitud inimesele asjakohast vaimset puhkust – mis on vaieldamatult kunsti üks olulisi rolle – ka verine härjavõitlus, kõnelemata siis „kunstiliselt” retušeeritud fotodest ülespoodutest…