„The Broken Circle Breakdown” (2012, Belgia, Holland, Topkapi Films). Režissöör: Felix Van Groeningen, operaator Ruben Impens, muusika Bjorn Eriksson, näitlejad Johan Heldenbergh, Veerle Baetens, Nell Cattrysse jt. 111 min.

Käesoleva aasta ühe auhinnatuma flaami režissööri Felix Van Groeningeni (s. 1977) värskeim film „The Broken Circle Breakdown” (2012) kannab endas alles noore filmitegija varakult välja kujuneda jõudnud ja juba kindlat kindamustrit. Hingeminev draama põimub tasakaaluka ning esmapilgul tagaplaanile asetatud huumoriga, mis ometi tema filme järelmaitstes jääb tugevalt retseptoreid ergastama. Käesoleva linateosega on oma eelnevate tööde puhul pigem satiirikomeedina tuntust kogunud virtuoos saanud järsult täiskasvanuks ning küpsetanud valmis tõelise draama, mis oma tõstatatud teemade (lapse raske haigus, kõrvetav kirg, muusikaline põlemine) käsitlemisel hüppab ajas kord minevikku, kord jälle olevikku, andes justkui inimlikkuse meistrikursuse.

Kadunud on tema eelmise filmi „De helaasheid der dingen” („The Misfortunates”, 2009) maise absurdsuse üle armutu lõkerdav toon, kus kuldsetes kaadrites murdunud hammastega eluvelotuuri osalised korraldavad enda võimalustele vastava „Tour de France’i” à la õlleorienteerumine. Püüdes oma iidolitega sammu pidada, võtavad nad solidaarselt karme mäkketõuse puhta piiritusega ning laugeid kurve vähemalt kange õllega. „De helaasheid der dingen” on lummavalt leidlik ja naljakas. Kujutatakse ühe kirjaniku tagasivaadet oma pöörasele perekonnaloole ning kasvamisele 80ndate surutisega maadleval Flaamimaal ja otsitakse ebaõnnele vabandusi nagu praegu kinodes linastuvas Van Groeningeni viimases filmski. Lavastaja oskus siduda nähtamatu niidiga huvitavaid tegelaskujusid ja neist välja meelitada peent karakterimängu ning nüansirikkust on aga ainult paranenud ning paneb äratundmisel vaimustuma.

Kesksed tegelased Elise (Veerle Baetans) ja Didier (Johan Heldenbergh) on vastandlikud kujud, kes on kokku loodud ka vaatamata saatuse tujukusele. Kasvatades ühist tütart, saabub aga kurb tõdemus, et laps on haige, ravimatult.

Sündmused liiguvad ajavaoliselt edasi ning tagasi. Saame näha ühe juhusliku kohtumise suurust, kus üks räägib ja teine pigem kuulab, kus muusika, mis kellegi hingest väljapaisatud, leiab publiku, kus argipäev tapab kire, aga elu on tugevam kui üks kehv päev paremate päevade rivis. Bluegrass’i nukrus, Ameerika unistus – see vormub Didieri-Elise suhtes valulikuks andekuseks, mis kandub filmis öistel esinemistel kontserdikuulajatele ning märkamatult ka läbi ekraani kaasaelaja naha alla. Hinge lahtiriietamine ning selle habras alastus on need märksõnad, mis selle filmi puhul kuklasse taguma jäävad. Elukanga voltide vahele mahub palju silmale nähtamatut ja nõnda tulebki kasutada järelejäänud meeli, et mõista seda mõru ilu.