12-17. septembril austas Tallinna oma külaskäiguga üks Lõuna-Euroopa tunnustatuimaist lastekirjanikest, Davide Calì. Kutsusin ta andma workshop’i Eesti Kunstiakadeemias ja rääkima oma töödest-tegemistest ka laiemale publikule Eesti Lastekirjanduse Keskuses, mis meelitas kohale palju huvilisi. Idee tuli siis, kui viibisin ise poolteist aastat tagasi tudengina Itaalias Maceratas samalaadsel kursusel, mille sisuks oli lühidalt lasteraamatute ja koomiksite väljamõtlemine ja n-ö komponeerimine.

1972. aastal Šveitsis sündinud Calì alustas oma karjääri 1994. aastal, tehes kaastööd Itaalia koomiksiajakirjale Linus. Varsti aga leidis ta end hoopiski lastekirjanduse sfäärist ja tänaseks on tal ilmunud raamatuid kõige rohkem Prantsusmaal, kuid ta on väga populaarne autor ka Itaalias, Hispaanias ja Portugalis ning viimastel aastatel on tulnud hulgaliselt tema teoseid välja ka Kesk-Euroopas, lisaks Jaapanis, USAs ja Austraalias, kokku üle 40 lasteraamatu 25 riigis. Olulisematest auhindadest peaks mainima Prix Baobabi Prantsusmaal teose „Moi j’attends” eest 2005. aastal ja Bologna Ragazzi Special Awardi 2006. aastal. Davide vastab Müürilehe küsimustele.

Kuidas defineeriksid koomiksi ja ülejäänud kirjanduse vahelist suhet turu- ja kultuurilisest seisukohast? Millised on nende publikud ja kas need kattuvad?

Ma ei usu, et siin oleks võimalik midagi defineerida. Koomiks on üks jutustamise viise, mis väljendub erinevates žanrites, mis on omakorda levinud ka teistes meediumites. Koomiks paigutub üldiselt teismeliste lugemisvarasse, sest paljud hülgavad selle vanemaks saades. Täiskasvanud, kes jätkavad koomiksite lugemist, on ehk kõige uudishimulikum publik; nemad on need, kes on huvitunud kõige rohkem mitmekesisusest või, vastupidi, kes lihtsalt ei tüdine. Tunnen inimesi, kes on ühele koomiksitegelasele truud juba 25 aastat!

Mida sa arvad tõlkimise problemaatikast? Loomulikult ei tähenda see ainult sõnade, vaid ka mõtte vahendamist teise kultuuriruumi. Milliseid probleeme oled kohanud oma raamatute tõlkimise käigus? Mis olid nende põhjusteks? Kas oled pidanud „tõlkima” ka visuaali?

Tõlkimise keerukus on peamine põhjus, miks ma hakkasin kirjutama prantsuse keeles. Alguses tõlkisin oma lood itaalia keelest, aga iga kord mingil põhjusel lugu muutus. Sel ajal mõtlesin, et ehk ei osanud ma piisavalt hästi prantsuse keelt, aga ka aastaid hiljem on mul ikka sama probleem, sest kui kirjutan prantsuse keeles, mõtlen ühtmoodi, kui inglise või itaalia keeles, siis hoopis teisiti. Kuid mis puudutab minu raamatute väljaandeid võõrriikides, siis need on teinud tõesti läbi väikseid muutusi. Mõnel korral on meilt palutud muuta ka pildimaterjali, aga see on kõik üsna tavaline. „J’aime t’embrasseri” („Mulle meeldib sind suudelda”) puhul paluti ühe jaapani väljaande tarvis võtta välja leheküljed, millel peategelased suudlesid teiste inimeste nähes. Põhjuseks oli asjaolu, et Jaapanis ei suudelda avalikult, mistõttu nad ei mõista sellist käitumist. Tundub imelik, aga üks lihtne suudlus tähendab palju. Näiteks Eestis sain teada, et kaks sõpra, kes saavad kokku, ei suudle üksteist üldse! Prantsusmaal aga vahetatakse kolm suudlust põsele, Itaalias kaks ja Belgias üks. Tõepoolest on mõnikord vajalik „tõlkida” ka žeste.

Kuna koomiks või illustreeritud raamat räägib juba piltide rohkuse ja teksti piiratuse tõttu erinevate rahvuste jaoks enam-vähem ühte ja sama keelt, on loogiliselt võttes seda palju lihtsam tõlkida. Kuid sellegipoolest tundub mulle, et koomikseid ei tõlgita tihemini kui ilukirjandust. Kas sellega on seotud muud probleemid?

Ma ei ole veendunud, et see nii on. Just pildirohkus muudab asjad mõnikord keeruliseks, sest siis on veelgi rohkem elemente, mis ei kuulu sinu kultuuriruumi ja millest sa pead aru saama. Aga lõpuks sõltub kõik lugejatest ja nende soovist teisi kultuure tundma õppida. Manga näiteks on olnud vahend, et avastada jaapani kultuuri, kööki, tavasid. Koosnedes suures osas graafikast, on koomiks väga omanäoline produkt, mis valmib igal maal erineval moel. Usun, et see on peamine põhjus, miks paljusid koomikseid ei ole tõlgitud; laiem publik ei ole lihtsalt harjunud tavapärasest erineva pildiga. Manga on levinud paljuski tänu sellele, et praeguseks on mitmed põlvkonnad Lääne kultuuriruumis sündinud lapsi kasvanud üles, vaadates telerist jaapani multikaid. Kui televisioonis oleks näidatud sama palju prantsuse sarju, tõlgitaks ehk rohkem ka bande dessinée’d (koomiks prantsuse keeles), kes teab.

See-eest autoriõiguste ostmine ja müümine on raamatuturu põhiline osa. Kas näed kogu raamatuturu ulatuses mingeid levinumaid teid ja suundi? Näiteks tundub mulle, et paljud raamatud, mis on ilmunud Itaalias, jõuavad veidi aja pärast Prantsusmaale, Hispaaniasse, Portugali ja ka Lõuna-Ameerikasse. Aga mis puutub Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa, kuid ka Põhjamaade omavahelistesse suhtesse, tundub mulle, et tõlkeni jõudmine on palju keerulisem. Miks?

Mõned riigid on selgelt vastuvõtlikumad, nagu näiteks Lõuna-Korea ja Taiwan. Paljud tehingud toimuvad Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Ka Brasiilia soetab õigusi, eriti, kui lähteväljaanne on pärit Portugalist. Inglisekeelsetesse riikidesse siseneda on kõige keerulisem ja sama kehtib ka Skandinaavia kohta, kes üritavad müüa oma tooteid, kuid ostavad sisse vähe. Tavaliselt on neil üsna protektiivne poliitika ja veidi klassikalisem maitse, mistõttu on nad teiste produktsioonist vähem huvitatud.

Koomiksi absoluutseteks ja tunnustatud keskusteks on Prantsusmaa ja Belgia. Kas sinu arvates mõjutab nende maitse rahvusvahelist pilti palju või jääb see ikka sellekssamaks bande dessinée’ks, mida hinnatakse kõrgelt, kuid imiteeritakse vähe? Millised on ülejäänud või ka uued fookused maailmakaardil?

Ma ei tea täpseid müüginumbreid, aga ma arvan, et riik, mis kõige rohkem müüb, on Jaapan, selle järel tulevad Prantsusmaa ja USA. Ülejäänu suhtes usun, et kõige levinumad on mangad ja ameerika superkangelaste koomiksid. Ma arvan, et seeriate pikaealisus ja animaseriaalid televisioonis on nende levikut masside seas palju soodustanud. Prantsuse koomiks seevastu tundub olevat vähem tõlgitud, see on mõeldud siseturule. Minevikus on paljud prantsuse koomiksiseeriad nagu „Asterixs”, „Lucky Lukes”, „Tin Tins” ja seejärel ka Moebiuse ja Enki Bilali koomiksid olnud väga edukad, aga üldiselt olid need aastad, mil koomiksit loeti rohkem ja paljusid ajakirju müüdi ajalehekioskites. Praegu meeldib prantsuse koomiks väga meile, professionaalidele, aga me ostame seda nüüd juba ainult Prantsusmaalt.

Kuidas näed publiku üldist kaugenemist lugemisest? Kas nii toimub kõigi žanrite puhul või ainult n-ö väärtkirjanduses? Kas see on kaasaegse tehnoloogia või millegi muu, näiteks elustiili, süü?

Ma ei tea, kas inimesed tõepoolest loevad vähem. Kõik kurdavad selle üle, aga ma arvan, et probleem on vastupidine. Asi on selles, et see protsent inimesi, kes üldse loevad, on ja jääb väikeseks. Teine probleem on see, et toodetakse väga palju raamatuid, rohkem kui vajalik, hoolimata turust ja selle piiridest. Mulle ei meeldi pidada jutlusi tehnoloogiast ja selle süüst seoses inimeste vähese lugemusega. Iva on selles, et inimesed peaksid nägema lugemises prioriteeti ja ometi see tihti nii ei ole. Seevastu jagan Prantsusmaa messidel tihti autogramme raamatutesse, mis on mõeldud veel sündimata lastele. Vanemad ja nende sõbrad tegelevad pesamunale raamatukogu ettevalmistamisega ajaks, kui ta lugema õpib. Kõikides koolides Prantsusmaal, kuhu ma ka ei läheks, leian klassidest eest rikkalikud raamatukogud, kust lapsed võivad võtta vabalt seda, mida ise tahavad: romaane, koomikseid, raamatuid loomadest. Itaalias vaatavad klassist vastu aga arvutid, mitte raamatud, mis tähendab ühtlasi seda, et inimesed, kes tegelevad laste õpetamisega, arvavad, et arvutid on möödapääsmatud, isegi kui nad ei oska neid tihti isegi kasutada. Aga mulle ei meeldi arvuteid süüdistada.

Kas sinu arvates on filmikunst teinud koomiksi oma lugejate hulgas vähem populaarseks? Mis on koomiksis sellist, mida ükski teine meedium ei suuda edasi anda?

Usun, et kino on selle asemel, et üldist huvi koomiksi vastu vähendada, pannud selle hoopiski arenema. Kui USAs sai sci-fi’d lugeda ainult koomiksitest, ostsid kõik ajalehte, et lugeda „Flash Gordonit” või „Buck Rogersit”. Loomulikult on kinokunst muutnud seda tüüpi koomiksi iganenuks, aga mingil moel on see ergutanud seda arengule ja muutustele, uute žanrite otsingule.

Mis saab sellises asjade käigus kõige nooremast publikust ning milline on lasteraamatute ja koomiksite tulevik? Kas paberraamatud jäävad alles või hakkavad neid asendama e-raamatud? Internetis kirjastamine toimib sama hästi, on tasuta, demokraatlik ning jõuab laiema publikuni. Milleks on enam üldse vaja kirjastusi ja muid mehhanisme, mis toimetavad ühe raamatu lugejani?

Ma ei oska nende asjade üle kunagi arutleda. Alati on keegi, kes näeb tulevikku apokalüptilisena. Mina arvan, et paberraamatud jäävad alles ning nende kõrval eksisteerivad ka digiraamatud. Ma ei ole veel aru saanud, kas see turg on tulutoov. Mina tegelen oma esimese e-raamatu loomisega praegu, nii et saan vastuse teada mõne aasta pärast. Aga ma ei arva, et digitaalne hakkab paberit asendama. Juba 90ndatel oli neid, kes ennustasid paberi kadumist CD-raamatute kasuks. Mõni aasta hiljem hoopis CD-raamatud kadusid. Nüüd on need taas välja ilmunud, aga tagasihoidlikult, raamatupoodides hõivavad need väga vähe ruumi. E-raamatud on jalgu alla saamas, kuid ma näen neid pigem täiendusena tavaraamatutele kui rivaalina. Mis puutub ise kirjastamisse, siis ma usun, et see toimib hästi väikese leviku korral. Aga kui pead koomiksite või raamatute tegemisest ära elama, on vaja publikut. Teoorias muudab internet su kättesaadavaks kõigile, aga see ei garanteeri sinu koomiksile 10 000 lugejat, kui ei kaasne adekvaatset promo- ja levitusstruktuuri. Pealegi ei ole loomingulisest ja professionaalsest vaatenurgast lähtudes kirjastaja see, kes piirab sinu tööd, vaid tegemist on hoopis kasuliku isikuga, kes muudab selle tihti paremaks. Alati on mõistlik küsida arvamust oma töö kohta kelleltki väljastpoolt, isegi kui vastus on ebamugav.

Kui palju võimu on tänapäeva kirjastussfääril selle üle, kuidas noored tajuvad ja tõlgendavad maailma?

See on hea küsimus! Kuid kahjuks ei ole mul sellele vastust! Ma usun, et vähe, sest lugevate inimeste protsent on tõepoolest väike. Kes loeb, loeb palju, aga loevad vähesed. Ma ei tea, kas on olemas mingi valem lugemise populariseerimiseks. Usun, et poliitikud ja õpetajad peaksid olema esimesed, kes sellesse usuvad, aga enamasti see nii ei ole. Ainus võimalus on niisiis jätkata sellest rääkimist, kui see meile sobib. Jätkata raamatute soovitamist, kuid mitte pealesurumist, lihtsalt selleks, et näidata, et raamatutes võib olla midagi huvitavat igaühele. Ei ole oluline, et lugeja oleks kõrgelt haritud. Ma ütlen alati, et raamatud on kõige demokraatlikumad asjad maailmas. Neid on nii kalleid kui odavaid ja neid saab raamatukogust isegi tasuta laenutada. Need võivad meeldida nii intelligentsetele kui rumalatele. Need räägivad kõigest. Tuleb ainult leida teos, mis sulle meeldib.