Kaja Kann räägib Henri Hütile oma uuest soololavastusest „Be Real My Dear”, mis esietendub homme, 1. veebruaril Kanuti Gildi SAALis.

Sinu uus soololavastus „Be Real My Dear” on osa tervikprojektist „Knit the World”, mille käigus on valminud raamat „Eratee” ja tulemas ka isikunäitus „Kes varastas päeva”. Kui suur osa on lavastusel kogu projekti silmas pidades?

Kõik kolm on suhteliselt võrdse tähtsusega. Raamatu osakaal seisnes selles, et ma kirjutasin seda aasta aega – kuigi võisin jätta nädalaid vahele ilma, et sisu muutuks. Isikunäituse mõttes ei tohtinud päevi vahele jätta: üks foto igal õhtul köögiaknast oli kohustuslik. Hästi lihtne oli teha lihtsalt üks kaader ja midagi lisada polnudki tarvis, aga iga päev pildi tegemine pani mind ajaliselt ühte ruumi kinni. Lavastusega on jällegi teised lood. Sellesse olen pannud kõige rohkem isiklikku tööd, mõtlemist, harjutamist ja vormistamist. Raamat ja näitus on otseses seoses minu eluga maal, kuid lavastust pean looma linnas. Erinevate komponentide osakaal on võrdne, ehkki ajaliselt jaotub tähelepanu ebavõrdselt. Tööd on kõigiga palju.

Milles seisnes sinu jaoks lavastust luues eneseületus ja väljakutse?

Milles seisnes? Minevikku on sellest rääkides hea kasutada, sest mul oligi ühe lavastuse stsenaarium pool aastat tagasi valmis. Kogu raadiokuuldemäng, mis oli mu esmane idee, oli terviklik. Kõik sündmused olid sõnastatud, ka täpne valgusrežii ja pildid. Oli ainult vaja veel end protsessi sisse sättida. Midagi erilist ma seal teha ei tahtnudki, pigem lihtsalt olla. Kuuldemäng ja pilt pidid etenduse minu eest ära tegema. Detsembris toimus muutus ning mind ei huvitanud enam mõtteis ja piltides kuuldemäng-etenduse tegemine. Suurim väljakutse oli ära visata kogu kahe aasta töö.

Väljakutse mõttes aga… Igav oleks läbielatud ideid taaslavastada, kui teised mõtted ja tunded on aktuaalsemad. Praegu on piisavaks väljakutseks, kuidas liikuda ruumis 45 minutit, kui algul harjutad end liikuma muusikasse ja siis võetakse heliline komponent ära. Muusika kandis ja aitas ruumis liikuda ning andis mulle rohkem põhjust laval olemiseks. Nüüd ei aita mind keegi ning põnevust tuleb hoida tundega, justkui heliline toetus oleks endiselt kohal. Väljakutse on kindlasti ka see, et ära ole sama Kaja, keda me kõik tunneme, et kui hästi sa oskad mängida, et see on reaalsus ja ma hakkan teiega, publik, nüüd kohe rääkima ja te usute, mida ma räägin. Kuidas leida endale teistsugust tekstiesitamise võimalust, mis ei ole seesama, mida ma juba oskan. Väga tähtis väljakutse on leida endas põhjus tantsimiseks. Ma olen neli aastat proovinud taas leida, mille tõukel ma laval tantsima hakkan ja olen alati nii-öelda peaga vastu seina jooksnud. Ma arvan, et „Be Real My Dear” lavastuses tantsin ma küll.

Sinu loojutustamise viis lavastuses „Be Real My Dear” ei ole sulle omaselt otseütlev, vaid rändab mööda visuaalsemaid radu. Millest selline rõhuasetus ning kas see muutus võib olla seotud tantsimise taasavastamisega?

Tants tuli protsessi ikkagi vajadusest. Kui ma olen selga pannud vastava kostüümi, ehitanud konkreetse olukorra, siis ei ole muud võimalust, kui lolliks minna – ja palun vabandust, kallid tantsuinimesed, aga minu meelest on tants rumal asi, kuid selle lavastuse kontekstis ma tahangi rumal olla.

Aga miks on lavastus ikkagi visuaalne? Üks põhjus võib olla selles, et ma olen kirjutanud mahuka raamatu, kus olen ära kulutanud juba väga palju sõnu ning üleüldse tunnen, et mul ei ole sõnu enam väga võtta. Ma ei tea, kas ma tahangi enam asjadest aru saada. Toon näite: ma tundsin ühel hetkel, et olen jumal – ma saan kõike, mis ma tahan: mõte tuleb pähe ja natuke hiljem taipan, et jälle õnnestus ja siis jälle õnnestus. Maal elades sain aru, et kui on tuisk, siis ma ei saa välja. Kõik ei juhtu nii, nagu ma tahan, traktorid ei tule kohe ja ma ei saagi soovitud hetkel teele asuda. Tavaline looduse stiihia: mina pean alla andma, mina ei ole jumal. Ma taipasin, et olen muutunud tundlikumaks ja usun asju, mida ma näen ja see on väga isiklik. Ma ei ironiseeri enam ning ei mölise teiste või olukordade kallal. Mul ei ole enam õigust öelda, kus on tõde, sest ma ise ka ei tea. Ma arvan, et sellest on lavaruumis tehtud valikud muutunud ka rohkem visuaalsemaks ning ei ole otsest vajadust konkreetse sõnastuse järgi.

Kas sa tead, kes on su publik? Kes on need, kellega sa oma mõtteid jagada soovid?

Ei, nii ma otseselt ei oska öelda. Üldiselt arvatakse, et Kaja teeb isiklikke lavastusi ning inimesed võivad olla pigem pettunud, et Kaja ei nimetanudki enam ühtegi konkreetset nime. Midagi on juhtunud ja jube igav on, et ma tegelen väga iseendaga. Aga kui ideest hakkab tervik vormuma, siis ma teadvustan seda endale. Lihtsad näited, et kui 7- või 13-aastane laps tahaks mu etendust vaatama tulla, siis mis ma talle ütlen? On natuke keeruline olnud vastata, kas noor peaks seda nägema. Sellisel juhul olen rääkinud lapsevanemaga isiklikult, et see on tavaline, mis laval toimub. Kui lapsevanem soovib hoida oma last vatimannas, ilusas võltsteadmises, siis olen soovitanud etendusele mitte tulla, sest lapsel võib tekkida küsimusi. Kui aga lapsevanem arvab, et küsimuste küsimine on normaalne protsess, siis leian, et „Be Real My Dear” lavastust võib vaadata ka laps.

See, et ma nüüd visuaalsusega rohkem tegelen, ei tähenda, nagu ei võiks lavastust nimetada tantsuetenduseks. Võrreldes minu varasemate töödega on „Be Real My Dear” palju rütmilisem ning liikumiskesksem. Keegi ei saa solvatud ning kui keegi tunneb ennast riivatult, siis pigem nimetamatajätmise pärast. Miks Kaja ei tegele enam meiega, miks ta on hakanud endaga tegelema? Selline küsimus võib õhku jääda küll.

Kui nõustud mõttega, et lavastus on oma olemuselt väiksem kui elu, siis milline on „Be Real My Dear” eelhäälestus ja järellaine sinu jaoks? Kas sinu jaoks on lavastuses konkreetsemalt tunnetav sissejuhatus ja reaalsusesse tagasitee?

See lavastus on mulle katsumus, sest ma ei tekita situatsiooni koos publikuga. Tagantjärele vaadates olen täheldanud, et konfliktse situatsiooni tekitamine on olnud mulle ka eelnevalt raske, kuid stseenides edasi eksisteerimine võrdlemisi mänguline. Antud lavastuses pean ma kõike üksi tegema, vastutus on ainult minul ning see on päris veider tunne. Etenduse-eelset seisundit võiks kirjeldada tundega, et ma pean seda ikka väga tahtma teha. Aga mis saab pärast? Natuke kurb on, et ei järgne „Oo, braavo!” võimalust. Piinlik ei ole, sest ise tunnen, et tegin hästi, aga publikult on ära võetud „hästi tehtud!”- tunde võimalus.

Protsessis kogetud halvim võit?

Halvim võit võiks olla aspekt, et kõik tugevad, löövad ja töötavad asjad on lavastusest välja jäetud: kõik stseenid, kus tekkis tunne, et just nii oleks lööv olukorda lahendada. Aga ma ei tohi seda tervikut silmas pidades teha. (Naer)

Protsessis kogetud parim kaotus?

Me tegime dramaturgi ja muusikalise kujundaja Maike Londiga diili, et kui jätame viimase lihtsa ja lööva ülesehitusega muusika, siis olen nõus loobuma eelnevast, 40 minutit kestvast udusest foonist. Kokkuvõttes on see hea kaotus, et esimene pool ilma muusikata on, sest nii on publik ja mina esitajana hetkes rohkem kohal.

Küsime midagi koos või on sul veel mõtteid jagada?

Pealkiri „Be Real My Dear” – see on küsimus mulle endale. Ma ei ole mitte kuskil real – ei raamatus, näitusefotodel ega ka etenduses, aga kõik faktid vastavad tõele. Kõik on selles mõttes korrektne ja mul ei ole etenduse lõpuks vastust. Aga pealkiri on selline. Ikkagi endiselt küsin, et mis on see päris ja/või kus ma päris olen. Täna ma veel ei oska sellele vastata.

Kaja Kann „Be Real My Dear”
Esietendus 01.02.2014 Kanuti Gildi SAALis Tallinnas. Järgnevad etendused: 02.02, 03.02, 04.02, 08.02, 09.02, 10.02, 22.02, 26.02, 28.03.

Lisainfo siin.