„samm lähemale”. Idee ja lavastus: Mart Kangro ja Thomas Lehmen. Helikujundus ja dramaturgiline abi: Taavi Kerikmäe. Näitlejad: Lavakunstikooli XXVI lennu poisid Markus Dvinjaninov, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal. Esietendus 18. aprillil 2013 Teater NO99s.

Teatri NO99 mängukavas on hetkel Mart Kangro lavastatud „samm lähemale”, kus osalisteks lavaka 26. lennu poisid; muusikalise kujunduse eest vastutab Taavi Kerikmäe. Etendusõhtu koosneb kahest osast: Kangro lavastusele eelneb Thomas Lehmeni lavastatud proloog, mis kujutab endast esimest osa seeriast, mille raames ta rändab tsikli seljas läbi erinevate riikide, tehes sealsetele lavastajatele omapoolseid kingitusi.

Pärast 29. mai etendust leidis aset kohtumine Kangro ja näitlejatega, kus arutati publikuga kontakti loomist, näitlejana inimeseks olemist, isiklikkust ja usaldust teatris. Ja kui ma sel etendusõhtul koju kõndisin, mõtlesin, et… küll on hea, et teatris osatakse veel lugusid rääkida. Ja et on etendusi, mida iseloomustab vahetus ja soojus.

Proloogi kandvaks ideeks oli kinkimine: igale osalisele näideldi füüsiliselt ette situatsioon, kus talle tehakse just tema isikust lähtuv kingitus. Laval kehastuti kordamööda andjateks ja saajateks, hüpati langevarjuga, maaliti pilte, jalutati ja lennati, seda kõike metafooride ja otsese füüsilise imiteerimise abil liikumiskeelde tõlgituna. Publiku koheseks kaasahaaramiseks sellest piisas, kõrge tempo ja intensiivsusega sketšilaadsed pildid panid tihti naerma, mõjusid barjääri lõhkuvalt ja panid aluse terve õhtu jooksul tõusnud vahetule suhtlusele publiku ja esinejate vahel. Esimeseks kingituseks oli jalutamine kinnisilmi oma kujutlusilma tuttavlikel radadel, mis andis kingisaajale võimaluse kogeda teistmoodi juba harjumuspäraseks saanud reaalsust. Ning hetk hiljem hoopis silmad kinni oma kujutletud maailmas lennata ja kõigele kõrgusest ülalt alla vaadata – „Kui mina sulle kingi teeksin, annaksin ma sulle tiivad.”

Mida me hea kingi all tavaliselt silmas peame? Olulisim on vast isiklikkus. Kink on indiviidispetsiifiline, ideaalne kingitus tuleneb saajast, on temast kantud ja saab tema osaks. Kink läheb hinge eelkõige siis, kui ta on saajale mõeldes tehtud või loodud ja lähtub tema persoonist. Sel moel ongi võimalik, et kingitud portreesse püütakse killuke portreteerivast – „See maal oled sina. Võta, see on sulle.” Mida on üldse võimalik kinkida? Oma aega, kuulamist, elamusi, mälestusi, emotsioone, ennast teisele? On võimalik kinkida kergust: panna saaja elama läbi kontserti, kus publik tema kitarrisoolot kuuldes hullub, siis viia ta kujuteldavasse lennukisse, kust ta sooritab langevarjuhüppe, ja nii edasi ja nii edasi, kuniks tempo saavutab maksimumi, näitlejad jooksevad, tõukavad, püüavad kinni, kukuvad ja hüppavad ja publik elab kaasa ja kujutab ette koos näitlejatega, nii et kõigil on kerge. Ja on võimalik kinkida raskust. Hääletult, kehakeele ja üksteisemõistmisega. Viimane kingitus tekitas tohutu kontrasti eelnevate piltide kiire tempo ja lustlikkusega, näidates, mis peitub otsustusõiguse raskuses. Pöial üles. Pöial alla. Lihtne liigutus. Nii demonstreeriti Vana-Roomas gladiaatorite võitluse hiilgeajal keisri otsust anda või mitte anda armu äsja võidelnud mehele. Kingisaaja seismas sõnatult, pöial enda ees õhus, kinkija jakk otsekui giljotiinipakk jalge ees. Kinkija seismas eemal, pöial aeglaselt kõrile langetatuna küljelt küljele liikumas. Silmside. Sõnatu mõistmine. Pingeline hetk. Ülespidine pöial. Kinkija lausutud „aitäh”. Minu aitäh läheb antud stseeni esitajatele, kes publikust kostvate üksikute, ilmselt arusaamatust ja kimbatust demonstreerivate naeruturtsatuste kiuste vajalikku pinget hoida suutsid ja proloogi sügavaima stseeni lõpuni välja kandsid. Lõppeks on võimalik kinkida lavastust lavastajale – kinkida omamoodi professionaalset isiklikkust. Antropoloog Claude Lévi-Strauss jõudis Amazonase piirkonna indiaanlasi uurides järeldusteni, et kinkimine on sümboolne akt, seotud märgilisusega ja kujutab endast palju rohkem kui asja, mida kingitakse. Väärtuslikum on mittemateriaalne külg, kuna kinkimine loob sotsiaalset võrgustikku, olles ka selle jätkusuutlikkuse tagatis. Kingitus on samm lähemale.

Kangro jätkab, nagu kunagises lavastuses „Talk to Me”, isiklike lugude liini, tegeldes piiri hajutamisega näitleja tegelaskuju ja näitlejaks oleva inimese vahel. Etendust iseloomustas vahetu kontakti ja suhtluse saavutamine publikuga ja usalduslik atmosfäär. Minul tekkis küll paaril korral äratundmine, nagu oleksin sõbra juures, kus keegi arutab paari päeva tagust mõtet või juhtumist. Etendusele järgnenud vestluses rõhutas lavastaja, et eesmärgiks oli leida võtted, mille kaudu tekitada vaatajas usaldus näitleja vastu ning arendada dialoogi ühiselt jagatud aegruumis, mitte luua narratiivi. Selleks kasutati fotode näitamist, nagu sugulasel külas olles, vaatajate tantsule palumist ja jagamist selle sõna kõige soojemas tähenduses. Loojutustamisel oli oluline roll traditsioonilises ühiskonnas, täpselt nagu kinkimiselgi. Vanasti oli kombeks istuda ühiselt lõkkeaseme ääres, pajatada vanu, ühest inimpõlvest suuremaid lugusid jahist, jumalustest, võitlustest ja kogemustest. Räägiti kogukonnaliikmetele: neile, keda usaldati, neile, kes olid lood ära teeninud. Seekordses lavastuses räägiti võib-olla veidi väiksemaid lugusid, aga sugugi mitte vähemtähtsaid. Vähemtähtis oli nende lugude puhul tõemäär ning fiktsionaalse ja reaalse maailma vahekord, sest publik võttis vastu, kuulas, elas kaasa ja oli tuntavalt kohal. Selles ruumis, selles ajas, selles etendussituatsioonis.

Lavastuses ilmnes ka paar värskendavana mõjuvat ja ülesäratavat vastuolu: kui sisus domineeris ilmselge isiklikkus ja kontakt, siis ruum mõjus seda kõledamalt oma avaruses ja külmas valgustonaalsuses. On huvitav mõelda, kuidas näitlejad ja ka publik sellega suhestusid ning seda sisemisel tasandil lahendasid. Omamoodi ümberpööratus ilmnes ka trossiga lae all kõikumise stseenis, kui Simeoni Sundja tõstis end pulti kasutades rihmadega põranda kohale kõlkuma ning kus peagi liitusid teised, et teda lükata ja temaga just nagu marionetiga manipuleerida. Sealjuures säilitas Sundja stseeni vältel emotsioonitut ilmet, mis mõjus tunnetest tühjaks imetud inimese näona ja tekitas võimaluse näha näitlejas n-ö publiku poolt läbi tantsitud talda, võttes arvesse, et igal etendusel on nende tantsupartneriteks võõrad inimesed. Võõrad, kellele nemad peavad end avama, kellega sideme looma ja seeläbi aususse sukelduma. 26. lennu meespool näis sellega kenasti toime tulevat ja vähemat ei ootakski, sest näitlejaamet nõuab oma kaitsemehhanismide üheaegset rakendamist ja langetamist, vahel ka oskust panna publik oma kaitsemehhanisme kaotama. Ometi on ka näitleja, kes iseennast kehastab, esmalt ja alati näitleja. Või nagu sõnastas vestluses Kangro: „Isiklikkus muutub materjaliks.” Teatrile on olemuslik korraga nii võltsinguga, teatrivalega kaasaminek kui ka tajumine, et kogetav ei ole siiski päris. Publik kõnnib õhkõrnal piiril ja tunnetab seda, olgu teadvustatult või mitte.

Võib-olla tunneb vaataja teatud kohustust esinejaile vastu tulla just situatsiooni antusest tulenevalt – tegu on teatriga, mille igipõliseks eelduseks on tingimus, et ühed teevad, teised võtavad vastu ja lähevad kaasa retkega, kuhu neid viiakse. Rännakul, kus iga asi on seotud tervikuga ja eelmine samm dikteerib järgmist, tuleb nii näitlejail kui vaatajail kiiresti kohaneda. Võtta vastu võimalikud katkestused ja ootamatused, mida jagub tõenäoliselt mõlemale poolele. Kuid kui see rännak on meeldiv nagu „samm lähemale” ja tunda on vahetust ja ehedust, siis on maandumine mugav isegi muutuvas olukorras. Etenduse lõpp oli minu jaoks üle pika aja üks pehmemaid maandumisi teatris. See juhatas rahulikult välja, oli vajalik mõtlemishetk ja hingetõmbepaus, mis andis aega ja õhku. Aega lavastusel mõjuda, vaatajal mõelda, nautida stseeni lihtsat ilu.

Etendust näeb NO99 ruumides veel 11. juunil.