Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil võiks olla võimas magnet, mis pisemad algatused enda ümber kogub. Ruumi on. Tartu Trükimuuseumi juhataja Lemmit Kaplinski tutvustab ühte võimalikku süsteemi.

Siinsamas Müürilehes oli hiljuti juttu sellest, kuidas Tartu kultuurikorraldajast on kujunenud kultuuripoliitiku õudusunenägu. Mingi aktivist, kes ei lase rahus olla ja tahab pidevalt midagi teha, korraldada, sebida. Olen nõus ja lisan omalt poolt: Carthago delenda est! Tartu vajab kultuuritehast!

Kultuuritehas ongi just see koht, kus luupainaja-sekeldaja saab rahulikult kontserte korraldada, teatriproove teha, festivale ellu viia ja sekka oma lõbuks ka mõne poollegaalse laopeo organiseerida. Aga kui mõtleks veel suuremalt ja räägiks mitte enam tehasest, vaid tervest kultuurikvartalist või loomelinnakust, kus sellised sekeldajad kohe elaksid ja töötaksid? Selgitan…

Maja põllu piiril

Tegelikult algab kõik sellest, et põllule ehitatakse klaasist maja. Sellega seoses on hakanud idanema vaikselt ebamäärane arusaam, et põld on tsivilisatsioonist kaugel ja tee sinna täis ohtusid [1]. Lahendus paistab olevat kantud muidu Eestis liikluskorraldust juhtivast maagilisest mõtlemisest: kui me paneme sildi, siis nii on. Sõelaga vehkimine aga vihma ei too, maailm töötab siiski füüsikaseaduste järgi ning nimetus „kultuurikilomeeter” ei tee Roosi tänavat mitte kummastki otsast kultuurseks, sorry. Aga kui tee peale jääksid kultuuritehas, vanatehnika muuseum, filmistuudio ja meediaklaster, siis oleks juba millestki rääkida.

Kui vaadata kaarti, siis jääb ERMi tulevase hoone ning tänase trükimuuseumi laohoone – tuntud tegelikult ennekõike taaskasutuskeskuse hoovina aadressil Puiestee 114 – vahele hea tükk tühja maad. Maa kuulub suuresti linnale ning endiste ratsarügemendi kasarmute lammutamisega vabastatud krundid ootavad uusarendusi. Enne kui kerkib järjekordne arendaja unelmate maja – ilmetu kuup –, võiks natuke aru pidada ja mõelda, mis seal piirkonnas täna on ja kas need asjad annaksid kokku mingit sorti terviku?

Toon mõned näited sellest, mis on olemas või plaanis.

1. Territooriumi loodenurgas on endised lennukiangaarid, mis kuuluvad linnale, aga mida majandab Estiko. Kohtusin kevadel ettevõtte esindaja Ain Tammverega Teguri tänava vanas kammivabrikus kultuuritehase teemal juttu ajades, mille käigus ta kinnitas, et sinna tuleb tingimata vanatehnika muuseum.

2. Angaaridest linna poole jääb, muide, minule teadaolevalt ainus ratsabaas Tartu linnas. Parandage, kui eksin ainsuse osas, igatahes kannab see endas edasi ratsarügemendi ajalugu.

3. Ratsudest lõunasse, vanasse rügemendi kabelisse, plaanib end seada arvatavasti Waldorfi kool. Kultuur seegi.

4. Nüüd läheb põnevaks. Raul Oreškin of LMK fame on väga huvitatud järgmistest ELi rahastamisvoorudest Tartusse filmistuudio rajamiseks toetussummade saamisest. Peetri tänava ääres, enam-vähem territooriumi keskel, on selleks ruumi küllaga.

5. Plats, kus laupäeviti taaskasutuskeskuse täikal Žiguli kapotilt naelu ja rihmapandlaid müüakse, sobib enam kui hästi välikontsertideks. See ei tähenda, et täika peaks kaduma, aga roostes naelte asemel võiks sortiment areneda.

6. Sinnasamasse jääb vana sõjaväe katlamaja. Kuigi kõigist nimetatud punktidest on see ainsana eraomandis, ei keela keegi planeerida sinna kontserdisaali ja black box’i.

7. Ja last but not least – territooriumi päris kagupoolsesse nurka, sealsamas taaskasutuskeskuse kompleksis, võikski võrsuda tulevane kultuurikasarm/-tehas/-hoov, kus leiaks kodu filmiklastrist väiksemad, aga kollektiivselt mitte vähem tähtsad tegijad oma kunstilise isetegevusega.

Õhulosside planeerimine

Sellest nimekirjast mõned asjad tulevad kindlasti, mõned on ülimalt tõenäolised ja mõned on ainult õhulossid. Siiski võib juba täna öelda, et ainult õhkõrna täiendava tagantlükkamisega ongi selle ala pidepunktid seotud spordi, kultuuri ja loomemajandusega. Sellest tõdemusest tuleb teha nüüd üks samm edasi ja küsida, kas seda teemat ei võiks siis võtta juba algusest peale täiesti teadlikuks eesmärgiks ning luua seeläbi Tartusse üks täiesti uus ja omanäoline linnaosa?

Põhiline tugev argument sellise arenduse ettevõtmise poolt on juba eelnevalt välja toodud pidepunktide, mis on niikuinii juba täna töös, olemasolu. Järgmiseks tuleks mõelda sellele, et kohe territooriumist idas elab sisuliselt kolmandik Tartu elanikest. Kui luua läbi loomelinnaku korralik kergliiklustee lõpp-punktiga ERMis, siis on Annelinn ja Kivilinn korraga mõlemad kiviga visata ning tagatud on piisav publik avalikele üritustele ning kliendid kohvikutele ja söögikohtadele. Minu meelest võiks ka noortekeskus leida endale krundi loomelinnakus.

Filmistuudiod omakorda looksid kindlasti enda ümber väikeste pre– ja post-teenuseid pakkuvate firmakeste võrgustiku kuni dekoratsioonirendini välja. Kõigi nende ettevõtete töötajad tahavad samuti süüa ja juua ning vajavad muud teenindavat infrastruktuuri enda ümber.

Meelelahutus ja väikeettevõtlus ei ole ega tohi olla ainsad linnaosas toimuvad tegevused. Loovaid tegevusi täis kvartal meelitaks kindlasti elanikke, kes hindavad võimalust loivata hommikul, kohvitops näpus, enne tööle minemist läbi ka kohalikust galeriist. Ma ei räägi ju mitte tööstuslinnakust, vaid „päris” linnaosast, kus on nii töökohad, teenindusasutused kui ka eluhooned neile, kes peavad parkimiskohtade asemel lugu pehmetest väärtustest!

Aga, aga, aga

Ilmselgelt on lugejad nüüdseks kahte leeri jagunenud. Mõni kujutab end juba vaimusilmas galerii poole lonkimas. Teine koostab aga juba pealkirjaga tutvumisest alates agaralt pikka nimekirja põhjustest, miks see idee läbinisti utoopiline on.

Võib-olla on tõesti lootusetu unistada Tartus läbimõeldud multifunktsionaalsest linnaosast, mis rõhub loomemajandusele ja kogukonnakultuurile. Miks peaks keegi tegelema Tartus üldse linna kui terviku planeerimisega, kui võib lihtsalt alati Lõunakeskusele järgmise osa juurde ehitada. See, et kesklinn on mandunud sisuliselt Rüütli strip’iks, ei ole ju kuidagi seotud põllupealsete tarbimistemplite kerkimisega?

Ja tõesti on ka Puiestee loomelinnakule olemas alternatiiv – ehitame sinna linnahalli! Ilmselgelt on meil vaja veel ühte suuremahulist arendust linnaservas. Milleks see vajalik on, jääb minu jaoks hetkel arusaamatuks. Müstiline on ka see imeloom, kes ajas asju nii, et Tartus on tänaseks täpselt üks multifunktsionaalse saaliga klubi, kus korraldada kontserte, filmifestivale, väitlusõhtuid või kas või joogalaagrit. Ilmselt on lood ikkagi sedasi, nagu siit kultuurikorralduse jooksukraavidest aeg-ajalt paistab: meil Tartus on üks teater, üks kontserdisaal ja üks muuseum; on üks kultuur ja rohkem polegi vaja.

Julge unistada

Tegelikult ei ole asi müstikas, vaid müstika vastandis – oskamatuses ja soovimatuses unistada. Mina, teate, ei soovi, et mu kodulinna käkiksid edasi üdini asjalikud ja argised koduvanad. Ma parem poen puitvillakorvi ja unistan edasi ratastel linnaaedadest, pop-up-kohvikutest, (illegaalsetest) laopidudest, tänavakunsti laboratooriumitest, veel uuemast Urust, mustadest kastidest, filmiklastritest, rularampidest, merekonteineritest (lihtsalt niisama), rattateedest ja veel tuhandest sellisest asjast, mis ei ole põrmugi kasulikud, argised või asised.

Argistel ja asistel inimestel on Tartus tegemist küllaga. Ma arvan, et oleks aeg Tartusse ka unistajatele oma linnaosa luua ning Puiestee kant paistab selleks hetkel sobivat. Tuleb julgeda ainult kaasa unistada!

[1] 500% külastajatest jääb lihtsalt kadunuks.