Kui nägin sel suvel, kuidas kultuurikilomeetril õunapuid üles võeti, kahetsesin väga, et ei olnud neist varem pilti teinud. Siis mõistsin, et asi ei olnud ainult puudes – ma oleksin pidanud talletama kogu mereäärse teeraja, mis oli esialgu taraga piiratud ning kadus seejärel isukate buldooserite lõugade vahele. Nagu me kõik teame, oli kultuurikilomeeter paljude erinevate inimeste seas väga populaarne.

Promenaad tekkis 2011. aasta kultuuripealinna programmi raames, mille juhtmotiiviks oli ühendada linn rannikuga. Viimastel aastatel oleme hakanud uskuma, et kultuurikilomeetri mõte on heaolu ja kunst, pidasime seda promenaadi enda omaks, avalikuks, kõigile kättesaadavaks. Sama kordus hiljem Kanalaga, kus paljud meist käisid pingpongi mängimas, muusikat kuulamas, lugemas, sarnaselt mõtlevate inimestega suhtlemas ja isegi sünnipäevapiknikuid pidamas. Linnavõimud tuletasid ühest küljest mokaotsast meelde, et kõik see kaob, ent teistpidi toetasid ala spontaanset kasutamist kultuuri eesmärgil.

Pidasime piirkonna ligipääsetavust ja avalikku kasutust iseenesestmõistetavaks – kui värsket õhku. Kanala ja kultuurikilomeeter ei olnud mitte lihtsalt „suure potentsiaaliga”, vaid vägev reaalsus, et kogeda teistmoodi vabadust, mõistmist ja erisust. Linlikkus ei teki klaasfassaadidest, ostukeskustest ega kontoritornidest, vaid avaliku suhtluse, avatuse, kultiveerimise ja kodanikuinitsiatiivi kaudu. Linlikkus ei teki arutelude ja avalike kohtadeta, kus inimesed saaksid omavahel suhelda ja end loovalt väljendada.

Linnavõim paistab arvavat teisiti. Oma utilitaarse loogikaga eristavad nad kaht tüüpi kultuuri: üht, mis on suur, ilus, monumentaalne ja eksklusiivne (A-poole kultuur), teisest, mis on efemeerne, naiivselt katsetav, iseenesest väärtusetu – seega ebaoluline ja teisaldatav (B-poole kultuur). Nende silmis teevad B-poole kultuuri kasulikud idioodid, kes on ühiskonnas riskipositsioonil, st haavatavad, võimuta, valmis lõbustama ja segregatsiooni kui millegi normaalsega nõustuma.

See kultuur on horisontaalne, ligipääsetav, kus kõik on teretulnud nii oma osa saama kui ka oma panust andma. Kuigi see justkui ei maksa midagi ja seda peetakse teistes ühiskondades lisaväärtuseks, on see Eestis kui töövahend, mille abil midagi muud saavutada (raha ja võimu). Vastupidiselt Telliskivi näitele on siin kultuuri arendatud vabatahtlikult, entusiasmist ja suuresti tasuta. Ajendiks ei olnud äri, vaid tahe eksperimenteerida, luua ja sellest rõõmu tunda. Raha ei olnud siin küsimus ja rohujuuretasandil sekkumine muutis rannaala loovaks kasvulavaks ning linlikuks paigaks.

Kureerisime äsja ISFAGi galeriis koos kolleegi Maroš Krivýga näitust („Vaatasin seintesse ja nägin…”), kus oli vaatluse all ruumi enda väärtus. Kahjuks õigeaegselt, sest piirkonna n-ö salastatud detailplaneering näeb ette, et kaovad avalikud paigad: nii Kultuurikatla Aed kui ka Kanala, samuti suur osa EKKMist. Esimene asi, mis pähe torkab, on see, et nii ametnikud kui kinnisvaraspekulandid on kohelnud meid kasulike idiootidena. Tõstsime maa väärtust ja puhastasime selle kunstisündmuste abil negatiivsetest assotsiatsioonidest (räpane, ohtlik, venepärane…), tuues inimesi oma näitustele ja kontsertidele. Ja siis kui linnavalitsus ja ärikad saavad selle pealt raha teenida, nimetavad nad meie loodut ebaoluliseks ja ignoreerivad paljus enamiku elanike huve.

Ikkagi usun, et niisugused näitused muudavad Tallinna linlikumaks. Alt üles initsiatiivi kustutamine on täpselt vastupidine – linnavägivald. Kas näiteks Kultuurikatlas või KUMUs oleks võimalik pea tundmatutel kuraatoritel organiseerida midagi spontaanset? Küllap mitte, A-poole kultuurimaju kasutab kohalik eliit ja turist. Meie aga korraldasime näituse vähem kui 200 euroga, mis tuli suuresti kuraatorite endi taskust ja teostus tänu sõprade toele. Ehk teine mõte, mis pähe torkab, on see, et peame oma kultuuritegevuse ja selle suhte linna (ning laiema poliitikaga) ümber mõtestama.

Mereäärse planeeringu mõttes käituvad linnavõimud kui kolonisaatorid: hävitavad pärandit ja eraldavad – taas – linna merest; lõikudes maju ja krunte sirgete joontega (nagu eurooplased lõikusid Aafrika kaarti), elanikke toimuvast teavitamata, inimeste heaolu vastu minnes, tegutsedes vaid väikse kildkonna huvides.

Nad ütlevad nüüd, et ainuke viis Kultuurikatla ehituse lõpetamiseks on müüa kogu selle ümbrus ja nad ei saa pidada läbirääkimisi EASiga, kes rahastab üht osa projektist. Aga kui maa ära müüa, siis nõrgeneb linnavalitsuse positsioon veelgi, sest antakse käest Tallinna strateegiline maatükk. Kas meil on tõesti vaja juurde kontoripindu ja supermarketeid? Tuletagem meelde, et Eesti on järgnevuselt kolmas riik Euroopas, kus on kõige rohkem ostukeskusi elaniku kohta, täpselt pärast Norrat ja Luksemburgi (palgad võiksid olla samasugused).

Elanikud näevad, et nende heaolu ei peeta millekski, ühiskonna mitmekesisus väheneb, segregatsioon suureneb, linn kaotab oma leidlikkuse ja unikaalsed elemendid. Nagu paljud tallinlased, olen hakanud häbi ja viha tõttu vanalinna vältima. Grupid, kes sõidavad ülbelt segway’dega; lärmakad turistid; tüütud sisseviskajad, kes nõuavad, et ma sööksin nende restoranis või võtaksin nende flaieri; kohalike palkade jaoks tõkestavad hinnad; restoranidest väljuvad šarlatanid, kes kannavad naeruväärseid riided – väidetavalt keskaegseid – ja käituvad nagu klounid, et meelitada kliente „ajaloolisse” restorani. Suviti on asi isegi hullem, sest paljud ettevõtted vallutavad tänavad kohmakate terrassidega.

Vanalinnas jalutades tunnen end turistina omaenda linnas. Kohalikud saavad lubada endale järjest vähem nende kohtade külastamist, mis on enamasti täidetud välismaalastega, kes teenivad sama tööd tehes meist kolm korda rohkem. „Oh, turistid, me armastame teid, te toote meile raha.” Kõik paistab olevat rahas kinni. Kuid inimesed hakkavad sellest väsima – ei jaksa enam olla kasulik idioot. Mõistaksin kohalike jõulisemat vastuhakku, sest nende heaolu, kultuuri ja linnaruumi ei peeta millekski.