„Paradiis: Lootus” („Paradies: Hoffnung”. 2013, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Ulrich Seidl Film), režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaatorid Wolfgang Thaler ja Ed Lachman, montaaž Christof Schertenleib, osades Melanie Lenz, Joseph Lorenz, Michael Thomas ja Verena Lenbauer jt. 100 min.

Kui võtta kõne all oleva filmi kreedoks käesoleva artikli pealkiri, peab Seidl sellest vanasõnast Paradiisi-triloogia viimases peatükis liigagi hästi kinni.

Euroopa – kultuuride sulatusahi, mille kirev ajalugu on täis omavahelisi taplusi, skismasid, erinevaid rahvuseid ja verepilastust. Segaseks jääb igaühe päritolu ja nii ei tunne ka dieedilaagrist osa võttev teismeline Melanie oma isa. Oma oidipuslikel selguseotsingutel leiab Melanie tuge ühelt laagris töötavalt meesarstilt. Nende romanss areneb kiirelt „südamekuulamistest” metsatrettideni.

Kas tõesti on ka siinmail jõutud ülekaalulisusega nii kaugele, et vajatakse dieedilaagreid? Paistab, et see taud levib tänapäeval nagu katk mõned sajad aastad tagasi. Sarnaselt Duane Hansonile, kes 1970ndatel ja 80ndatel vormis kunsti Ameerika keskklassi tühjast eksistentsist, portreteerib Seidl siinset tõugu järelkasvu. Laste suud on pidevas mälumises, ühtelugu mängitakse mängukonsoolidega, kiideldakse oma seksuaalse küpsuse üle, vedeletakse ja aeletakse. Koomiline on jälgida rivistust, kus iga viimane kui mürsik salamahti oma ahtriga vastu seina toetab. Päevavalgel käib üks igavene loivamine, vastupidiselt ööle, mil noored on viimase peal väljas, et köögist maiustusi näpata või välja pidutsema hiilida. Nagu lambid, mis seisnud kustunult päeval, süttivad ööhakul põlema. Kuid mida oodata lastest, kelle perekonnad on lagunenud ja vanemad teevad kurat teab mida (Melanie ema Keenias).

Võrreldes Paradiisi-triloogia kahe eelneva peatükiga jääb antud film kahjuks nõrgaks. Kui esimene osa „Paradiis: Armastus” šokeeris vaatajaid oma pikantse huumoriga ja järg „Parasiis: Usk” erutas allegoorilise kahevõitlusega, siis „Paradiis: Lootus” ei üllata enam millegagi, seda enam, et teose pingelise tipphetke näeb treileris ära. Kõik justkui tõuseb ja vaibub ilma suuremate kõrvalepõigeteta. Ilmselt oli tegu Seidli teadliku valikuga, nagu ka laagri seintele paigutatud punased tulekustutid. Vaadates kolmikteose kahte esimest jagu (eriti esimest), juurdles iga kui viimane inimene publikust piinlikust tundes, kui kaugele suudab Seidl välja minna. Viimases jaos ei teki seda tunnet ja nii sureb ka vaataja lootus. Teisest küljest – kui kaugele saakski minna, arvestades, et teose peategelane on teismeline tütarlaps (kes muide teostab suurepärase rolli). Iseenesest on huvitav selline publiku tunnetega mängimine ja ühendamine filmi ideedega, eriti, kui lõputiitreid saadab üks linateose lööklausetest: „If you’re happy and you know it, clap your fat!”

Sarnaselt teistele Seidli filmidele, kasutab ta ka kõne all olevas huvitavat sümboolikat. Teose esimeses kaadris näeme Melaniet vedelemas maali all asetseval diivanil, näppimas mobiiltelefoni. Enesestmõistetavalt toob diivan sisse laiskuse ja kaljune maastik maalil vihjab aga tüdruku enesekindlusele. Puud metsades, kus Melanie arstionuga kolamas käib, kõnelevad meile lootusest, mis küll varsti suremas on. Puudega viidati lootusele nt 19. sajandi maalikunstis.

„Paradiis: Lootus” täiendab esimesi osi ja kustutab triloogias põlenud leegi, kuid jääb jõuetuks kahe eelneva linateose kõrval. Sellegipoolest on tegemist filmiga, mida kindlasti tasub vaadata.

Kiika ka Katusekino ja Sõpruse kavalehti.