Kell on pool seitse hommikul. Seisan unise peaga kapi ees. Avan kriuksuva kapiukse ning üritan peas luua mingisugustki ettekujutust tänasest riietusest. Korraga kangestun. Asetan riiulile tagasi sealt juba valitud punase kampsuni ning asendan selle tagasihoidliku halli sviitriga. Lähen tuimalt sviitrit selga tõmmates kööki putru keetma.

Meelemuutus ei olnud tingitud poliitilistest vaadetest või punase värvi sobimatutest mu sinise silmavärviga. Värvivahetus oli tingitud hoopis hirmust, kui aus olla. Hirmust paista silma klassiruumis, kus õpetaja oma sarkastilistele kommentaaridele kullipilguga ohvrit otsib. Nagu metskitsed talveks karva vahetades, valib pool minu klassi täna kamuflaaži, et klassi ees seisjal kahe silma vahele jääda.

Siinkohal ei ole tegemist fiktsionaalse liialdusega, vaid kurva tõsiasjaga. Vaatamata positiivsete näidete olemasolule on hirmuvalitsus ka praegu, 21. sajandil osade pedagoogide meelest kõige efektiivsemaks meetodiks kehtestada oma kuningriigis (loe: klassiruumis) distsipliin. Õpilaste roll on olla vait ning tänada tasuta hariduse vilju. Istume 12 aastat vaikselt klassiruumis, üritades käsnana iga informatsioonikild ajusse talletada, et hiljem oma värskeid teadmisi hinde eest demonstreerida. Kui meie kontrolltöö lehele on kirjutatud sama number või sõna, mis selle koostajal, siis on hindeks viis ning kõigi asjaosaliste rahulolu garanteeritud.

Niimoodi me istume ning kogume ilusaid numbreid. Seame neid igasugustesse ridadesse ja imetleme neid märgistavat punast tinti. Rida, kus seisab „arvamus”, on imekombel tühjaks jäänud. Sama lugu on juhtunud „pealehakkamisega” ja „inimväärikusega”. Oleme harjunud austama vaid õpetajat, kelle iga sõna on kulda väärt. Ülistades diktaatori kõikehõlmavaid teadmisi, on ennekuulmatult lugupidamatu oodata vastastikust austust.

Klassiruumis on täielik vaikus. Valdusi silmitsedes avastab õpetaja, et üks õppur on telefoni kätte võtnud. Järsku võpatab terve klass, sest õpetaja alustab agressiivselt valjuhäälset monoloogi haridustöötajate madalast palgast, tänamatutest noortest, nutiajastust, kapitalismist ning elu ebaõiglusest. Ehmunud õpilane ei saa sõnagi suust, ega julgegi. Kui pedagoog otsustab võtta hetke hingamiseks, ütleb vähem hirmunud klassikaaslane, et telefoni asemel oli tegemist kalkulaatoriga. Õpetaja ajab silmad suureks ning teeb teatavaks järgmise ülesande numbri.

Inimesed, te ütlete. Nad kõik väärivad võrdset kohtlemist. Mis ajast saab koolijütsist inimene? Millal küsitakse kooliskäija arvamust ning millal on elementaarne, et ka teda austatakse? Ma olen südamest tänulik õpetajatele, kelle tunnis on koostöö aluseks olnud vastastikune austus. Neile, kes pole kunagi oma võimupositsiooni ebaõiglaselt ära kasutanud. Ometi on kõikidel õpilastel alati kodused tööd tehtud ja tunnis valitseb harmoonia, millesse mahub ka parajas koguses enda arvamuse avaldamist ning silmaringi laiendamist.

Gümnaasium on vabatahtlik ning õpilase enda valik on see etapp läbi teha. Gümnasiste võiks lugeda väljakujunenud isiksusteks, keda pole vaja kaikaga taga ajada, et vajalikud punktid kogutud saaksid. Õpetaja võiks olla mentor, kes abistavalt suunab ning just selle tänuväärse töö eest teda austatakse. Õppur võtab küll mentorilt teadmisi vastu, kuid see ei tähenda, et mentor oma juhendatavat inimtasandil austada ei võiks. Õpetataval on täpselt sama palju tarkust vastu anda, mis annab põhjuse mõlemapoolsele austusele. Koolilõpetajat ei motiveeri sugugi range pilk ega karmid sõnad, vaid täisväärtusliku inimese tunne, kelle puhul on tähtaegadest kinni pidamine elementaarne. Kas eesmärk on koolitada noori, kes ilma sundimata midagi tehtud ei saa? Et oma elukorralduse eest vastutamine ei saabuks kooli lõpetades liiga järsult, tuleb panna noored juba varem sellele mõtlema.

Klassiruumi ukse taga jälle nutab keegi. Tõeline lumehelbeke, kes kõike liialt südamesse võtab. Emad-isad suudaksid rääkida pikalt oma kooliajast ning ebainimliku suhtumisega õpetajatest, tänu kellele said nendest tublid ja kuulelikud kodanikud. Õpetaja ei saa kunagi käituda ebaratsionaalselt, ta on ülluse sümbol. Vaatamata sellele otsustab mingisugune kamp mässumeelseid teismelisi oma hormoonide möllust hoogu juurde saades minna õppealajuhataja jutule. Mure räägitakse ära ning kõrge positsiooni esindaja teeb näo, et kuuleb seda juttu esmakordselt. Pedagoogiga lubatakse rääkida. Tulemus on õpetajapoolne isiklik viha eelmainitud klassi õpilaste vastu. Kelle poole peavad õpilased pöörduma, kui kiusajaks on see, kes kiusamist ära peaks hoidma? Keda usaldada saab?

Gümnaasium saab lõpetatud ning värskelt täiskasvanult oodatakse valiku langetamist. Küll on raske teha otsuseid, kui varasemalt on 12 aastat vaid juhiseid järgitud. Esimest korda on vaja päris tõsiselt võtta ette eneseanalüüs ja saada tuttavaks selle inimesega, kellega terve elu kaaseksisteerinud oleme. Kange soov on sõbra pealt spikerdada, kuid siinkohal jääb vastuse vettpidavus kaheldavaks. Igaks juhuks võib lehitseda ka õpiku tagumist lehekülge, et sealt vastuseid leida, kuid sinna see viimne õlekõrs jääbki. Nagunii midagi ei oska ja midagi ei tea. Targem on jääda vanemate juurde elama ning oodata, et ema paluks WC-paberi rulli ära vahetada. Paraku ei ole juhendajat, kes peale kooli lõppu oma kasvandiku maast lahti ajaks ning järgmise ülesande annaks.

Käesoleva tekstiga ei soovi ma maha teha ühtegi õpetajat. Probleemi näen ma sellise üldlevinud metoodika kasutamise normaalsuses. Argument, et meie vanemate ajal oli kõik palju hullem ning eelnevad põlvkonnad on kõik ilusasti hakkama saanud, ei ole siinkohal enam relevantne. Arengu nimel on vaja teha muudatusi süsteemis ning igas süsteemi sees olevas inimeses. Tahan tänada kõiki õpetajaid, kes on uskunud oma õpilastesse ning pannud neid tundma, et nad omavad mõjuvõimu selle ühiskonna liikmetena. Sellega on praegused koolitöötajad andnud suure panuse tulevikku, sest just sellistest klassiruumidest kasvavad välja tulevased maailmamuutjad ja suurte tegude eestvedajad.