Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Hullunud Tartu festivali eestvedur ja kuraator Jaan Malin on oma pöörase- ning kaootilisevõitu korraldamis-, esinemis- ja muidu Tartu peal ringituhisemise praktikate poolest kuulus, aga kaheldamatult on tegemist ühe mõjuka ja koloriitse kujuga, kelleta Tartu kultuurielu oleks kordades igavam. Pikaaegne kaaskorraldaja ja kolleeg Kaisa Maria Ling nõustub, märkides, et „Jaan Malin on üks neist inimestest, kes on väga imelik. Näiteks praegu on ta kasvatanud endale ootamatult võimsa habeme ning ta sööb põhimõtteliselt ainult banaane”. Banaanid või mitte, Malin on silmatorkav kuju. Tema festivalide tunnuskostüüm on – inspireerituna esimesest Hullunud Tartust vanas psühhoneuroloogiahaiglas – valge kittel, mida ta kõigil festivalidel truult kandnud on, kuigi kuulujutt teab kõnelda, et ühel aastal Malinil kitlit ei olnud ja kõik olnud siis sellest üsna segaduses…

Hullunud Tartu sündis veidike teistsugusel moel ja põhjusel, kui võiks arvata või kui sünnib enamik pikaaegse traditsiooniga kultuurifestivale. Nimelt avastas Jaan 2010. aasta sügisel, et ta saab mõne kuu pärast 50-aastaseks, ja selleks et vältida olukorda, kus mõni sõber oleks tulnud talle „sünnipäeva puhul matusekõnet pidama”, leidis ta, et olukorra lahendamiseks on kaks varianti: „Kõige lihtsam olnuks Eestist kaduda ja mitte lasta teistel midagi rääkida. Eelistasin siiski kutsuda sõbrad kokku peole, aga natuke varem ja ilma neile põhjust ütlemata.” Nii oleme iga aasta sügisel enda teadmata Jaan Malini sünnipäeva tähistanud!

Malini festivalid on kohaspetsiifilised, st nende toimumispaigad on alati seotud parasjagu valitud teemaga. Esimene toimus niisiis kunagises psühhiaatriakliinikus Staadioni tänaval, edasi on pidu peetud näiteks Tartu Uues Teatris (festivali alateemaks oli „teatraalne”), Genialistide Klubis (teemaks „geniaalne”), Erinevate Tubade Klubis (teemaks „masinlik”) jne. Väikese tõrvatilgana meepotis tunnistab Jaan, et kõigi nende aastate jooksul on publikut üha vähemaks jäänud, lisades, et „publik ei tule ju sinna, kus pole ei uudist ega turvalisust”, vihjates sellega küllap pisukesele etteaimatavusele, mis pika festivalikorraldamisega paratamatult kaasneb. Seega näeb Jaan pärast tänavust festivali oma mantlipärijatena hoopis (samuti omaalgatusliku) raamatupoe Utoopia vedajaid Siim Lille ja Rauno Alliksaart, muidugi seda, kuidas nad kahekesi sinna valgesse kitlisse mahuvad, praegune promootor veel ei tea.