Lavastus „Lugu kahest vereliblest” sündis NUKU teatris terve seltskonna noorte vabakutseliste teatritegijate koostööna. Loo dramatiseerija ja lavastaja on draamalavastaja ja teatripedagoogina tuntud Jaanika Juhanson. Lavastuse kunstnik, videokunstnik ja muusikaline kujundaja on eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemiast stsenograafia magistrikraadi saanud Sander Põldsaar. Valguskunstnik on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia valguskujunduse diplomand Märt Sell. Liikumisjuht on tantsuõpetaja ja koreograaf Kardo Ojassalu. Mängivad NUKU teatri noored näitlejad Sandra Lange, Mart Müürisepp, Mihkel Tikerpalu, Katri Pekri, Kaisa Selde, Kadri Kalda ja Jevgeni Moissejenko. Lavastus põhineb Pilvi Üllaste 1988. aastal ilmunud samanimelisel aimeraamatul.

Kohtume Jaanika Juhansoni, Sander Põldsaare ja Märt Selliga NUKU teatri proovisaalis, kus toimusid ka „Lugu kahest vereliblest” lavastuse proovid.

Kas te olete omavahel enne „Lugu kahest vereliblest” koostööd teinud?

Märt: Sandriga tutvusime esmakordselt seoses antud lavastusega. Jaanika oli minu kursuse juhendaja. Lavastuslik koostöö puudus mõlemaga.

Jaanika: Ma olin sellel hetkel TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja, kui visuaalide 8. lend, kus Märt õpib, sisse astus. Eks ma seetõttu puutusin nende kursusega rohkem kokku. Sisuliselt olin Märdi õppejõud. Siiani olen peamiselt koostööd teinud valguskujundaja Priidu Adlasega, kellega loodan ka tulevikus jätkata. Aga kuna meil tekkis NUKUga idee, et lavastuses mängib noorte trupp, siis otsustasin meeskonda kutsuda teisigi noori tegijaid ning Märdi koolitööd on mulle meeldinud. Ta teeb intuitiivselt väga ilusaid asju. Ning praegune lavastus tekitas lootuse, et ehk ei jää seegi ühistöö viimaseks.

Sander: Mina olen Jaanikaga mitu aastat tihedat koostööd teinud, nii lavastuslikus kui ka akadeemilises kontekstis. Ta oli ka minu magistritöö kirjaliku osa juhendaja EKAs.

Jaanika: Sandriga oli meie esimene lavastus Rakvere Teatris „Jane Eyre”, mille viimane etendus toimub 10. märtsil 2014. Kuna esimene koostöö klappis, järgnesid loogiliselt juba edasised sammud.

Kuidas jõudsite omadega vereliblede maailma?

J: Mulle meeldivad konstruktorid. Ma nimetan nii lavakujundusi, mis ei määra stseenide tegevuspaika või asetust ette. Sisuliselt on tegemist mängupinnaga, millest ümberpaigutamise teel võivad sündida erinevad kohad, ruumid, ka tegelased. See annab võimaluse tekitada kujunduslikud stseenilahendused protsessi käigus koos näitlejatega. Selline lava, mida saab palju muuta, aga nõuab ka seda liigutavatelt näitlejatelt tugevat panustamist. „Jane Eyre’iga” oli meil kasutusel põhimõtteliselt sarnane süsteem, kuid praeguses lavastuses liikusime jõudsalt edasi. „Vereliblede” kujundust oma järjepidevas muutumises võib pidada lausa üheks suureks paljunäoliseks tegelaseks. Nii et nukunäitlejate kannatlikkus ja oskused on sellega manipuleerimisel väga teretulnud.

S: Jah, „Lugu kahest vereliblest” on täiesti loogiline jätk lavastusele „Simulaakrum”. Mulle meeldivad maketid, mudelid ja süsteemid ning inimese keha sisse minek tundus olevat järgmine õige samm. Ma olen seda ammu tahtnud teha. Me läheme mikroskoobiga veresoonde ja kujutame seda tantsu ja tralli, muresid ja rõõme. See mõte on nii põnev, et meil on peategelased, kes on peremees-keha sees. Nad näevad ja tunnevad kõike seda, mida tunneb keha.

Kas ideed, mida näeme lavalt, on need, mis olid teie algsetes kavatsustes või pidi palju ka ümber muutma?

S: Me käisime nii palju veidraid radu läbi! Kavandite esitamise tähtajaks tegime me kompromissid ära ning lõime süsteemi, mis oleks proovideks võimalusi pakkuv. Aga me katsetasime ja simuleerisime seda ikka kõvasti.

J: Teatri tehnilise meeskonna poolt tuli samuti häid ideid ja konstruktiivseid lahendusi.

S: Kuna see oli meie mõlema jaoks esimene nukulavastus, siis ei teadnud minagi, kuidas täpselt nukk laval töötab. Konsulteerisin näitlejatega, kes selgitasid, milline on nende jaoks see ideaalne nukk. Siis ma mõtlesin ja proovisin ja lõpuks saimegi nuku valmis. Sellega kaasnes tohutu avastamisrõõm.

M: Prožektorite riputus jäi nii, nagu oli algselt mõeldud. Muutusid filtrid, sest kangas, millest lavakujundus koosneb, oli natuke oranžikam, kui mäletasin. Lisandusid veel väiksed par16 prožektorid, mida kahjuks teatris kohapeal ei olnud, aga need sai juurde ostetud. Siinkohal tänaksingi NUKU inimesi selle ostu eest. Eks valguspilte sai pidevalt proovide käigus korrigeeritud — siinkohal pean silmas just nivoosid — ja nii kuni kontrolletenduseni.

Mida on selle protsessi käigus olnud üllatavat või harjumatut?

J: Kõik võtab palju rohkem aega, kui draamalavastust tehes, kuna nukkude elamapanekuks on vaja palju tehnilist võimekust, aga ka harjutamist. Ma imetlen NUKU näitlejaid — nukuga mängimine on täppiskunst ja vajab kannatlikkust ning isemoodi taju. See on keeruline ja eriline teatrivorm ning kindlasti tekitas huvi sellega ka tulevikus katsetada.

S: Rääkimata sellest, et nukkudel Nukuteatris on kaks väga erinevat elu. Üks on minu kavandite peal, kus ma elan neile sügavalt kaasa ja kujutan neid väga hästi ette. Siis ma lähen töökodadesse, kus selgub, et selleks, et neid nii tööle panna, nagu mina tahan, peab mõtlema hoopis teistmoodi. Tegelikult võib isegi vorm muutuda selle protsessi käigus üllatuslikult palju. Aga tänu sellele saab nukk elu sisse. Kavandid ja valmis nukud on kaks eri asja. Alles nukke valmis tehes selgub, kuidas näitleja nukku kasutada saab. Kuidas nukk venib, suureneb, kuidas kokku läheb, kuidas muuta ta tuju ja mida selleks vaja läheb.

M: Kaks aastat tagasi tegin ma NUKU teatris valguskujunduse lavastusele „Cosette”, kuid need kaks lavastust erinevad üksteisest väga palju. Erinevalt „Cosette’ist” pidi antud lavastuses paljudes kohtades jääma nuku taga olev näitleja varju, mis seadis kindlad piirid. Samas mänguruumi oli piisavalt kuid valikutes mängis oma osa see, et suur eestvalguse fänn ma ei ole.

Kust te informatsiooni otsisite – kas küsisite arstidelt abi või aitas Tervishoiumuuseum vereliblede elust teadlikumaks saada?

J: Ikka kirjandusest ja Internetist. Ja üsna põhjalikult. Tervishoiumuuseumiga on meil küll üks seos..

S: Töötan animaatorina ja aitan teostada peatselt avatava Tervishoiumuuseumi uut püsiekspositsiooni. Samal ajal kui ma kujundasin lavastust verelibledest, tegelesin ma ka aktiivselt vereliblede animeerimisega. See on huvitav, kuidas erinevad tööd mõnikord omavahel seostuvad ja üksteist vastastikku võimendavad, andes uusi ideid.

J: Prooviperioodi alguses me tuhnisime ka näitlejatega anatoomiat käsitlevas kirjanduses. Meil oli isegi kontrolltöö. Võtsin proovi kaasa testid, mis olid mõeldud kooliõpilastele ja me püüdsime neid üheskoos täita. Saime aru, kui vähe me ikkagi inimese kehast teame. Kõik stseenid aga põhinevad nüüd arutlustel, mis meie sees tegelikult toimub – kuidas töötab süda või kops või mida tähendab alkoholi verretungimine või gripp rakutasandil. Päris mõtlemapanev materjal.

„Lugu kahest vereliblest” on väga ebatavaline lugu sellest, mis toimub inimese sees. Ometi on selle sisemaailma teemad samasugused nagu organismist väljaspool olevad. Armastus, rõõm, kurbus, üksindus, hetkes olemine ja elu paratamatu lõpp. Millest see lavastus kõige rohkem räägib?

J: Keha on põhiliselt siiski koht ja liikumapanev jõud, kontekst, kus meie tegelased elavad. Minu jaoks ehk kõige olulisem on see, millise tõdemuseni peategelane, punalible Ree jõuab: „Praegu on igavesti.” Oluline on olla siin ja praegu ja see ongi kõige tähtsam. Siit võiks lähtuda ka arutelu õnneliku lõpu kohta, nii muinasjutus, kui päriselus. Kas on oluline lõpp või läbielatud protsess? Õnnelikku ellu kuuluvad erinevad sündmused, mõtted, tunded, inimesed, kes tulevad ja vahel ka lähevad. Aga lõpuks on see kõik kokku õnn, et see kõik on olnud. Ja seda ei saa keegi meilt ära võtta.

Mis sina selle protsessi käigus kogesid?

J: Tänu sellele lavastusele on minu ellu tulnud mitmed uued inimesed ja on olnud nii äärmuslikke õnne- kui ka kurbusehetki. Mul on tihtipeale see probleem, et lavastused, mida ma teen, hakkavad mu oma eluga segunema. Ükskõik, kumba pidi: kas minu elust lavastusse või lavastusest ellu. Mõned lavastustes olevad dialoogidki ei ole pärit alusraamatutest – ma kas kirjutan neid ise või koos näitlejatega.

Mis on hea meeskonna väärtus?

J: Kõikide asjade väärtus on, kui inimene tahab teha. Sellest saavadki head asjad alguse. Kui ei tehta ainult formaalselt, vaid on üks siht ning selle nimel töötatakse ja panustatakse ka emotsionaalselt ja rõõmuga. Ma arvan, et oskus vaimustuda on inimese üks olulisimaid omadusi. Või koos vaimustuda. Hetked, kui ollakse vaimustunud samast asjast. Näiteks lavastusprotsessis, kui mingi asi töötab ja mõlemad (või kõik) on vaimustunud, siis need on ehk lavastuse sünni toredamad hetked üldse.

S: Nukuteatri nukkude töökoja moodustavate inimeste arv pole suur, kuid nad on tragid ja hingega asja juures. Isegi kui neil on 3 projekti korraga, siis nad suudavad vaadata mulle otsa ja panna mind tundma, et see on neile tähtis ja neile meeldib, mida nad teevad. See tekitab ka minus aupakliku suhtumise. Ma olen ise ka kohe rõõmsam ja õnnelikum.

M: Kui kõik töötavad ühise eesmärgi nimel.

Kuidas teie verelibledele see protsess mõjus?

S: Väga hästi, ma pole peaaegu tilkagi joonud, suitsetamise jätsin maha, sest oli vaja rohkem tööd teha. Nad elavad väga hästi!

Kuhu edasi?

J: Ma olen Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorantuuris ja lähitulevikus püüan keskenduda oma uurimistööle eesti kuuldemängust aastatel 1990– 2010. Selleks, et mitte veidi hirmutavasse akadeemilisusse uppuda, ütlen ma doktoritöö kohta, et kirjutan raamatut. Ma lihtsalt kirjutan raamatut kuuldemängust ja see on tore. Lavastusplaane on aga samuti mitmeid. Kõigepealt – ma usun, et antud lavastus ei jää viimaseks nukulavastuseks. Kuid lisaks visuaalsusele huvitab mind teatris väga heliline külg, sellelaadilised katsetused. Mõnevõrra on see ehk seotud tõigaga, et eelmisest poolaastast vean Põhja-Eesti Pimedate Ühingu teatriringi. Samuti tahan edasi teha teatrit, mis on suunatud noorele vaatajale erinevates vanusegruppides. Järgmine selles suunas lavastus esietendubki Viljandi lauluväljakul lastekaitse päeva raames 1. juunil. „Suures suminas” osalevad lisaks TÜVKA üliõpilastele paljud välistudengid, kuna tegemist on ühtlasi Põhja- ja Baltimaade teatrikoolide kogunemise (SUMIN 2014) avalavastusega. Kui praegune lavatükk tegeles inimkehaga, siis järgmine on pühendatud putukate aasamaailmale. Aga mis kõige põhilisem – ma tahan teha inimestega loomingulist koostööd ühiselt koosvalitud eesmärgi nimel. See võib näida elementaarne, kuid ühiseesmärki ja selle poole pürgimisse peab olema sisse kirjutatud ka aktsepteeriv koos teha tahtmine ja avastamisrõõm.

S: Mul on kindlasti vaja teha veel mõned nukulavastused, et rohkem teada saada. Mulle on nukud laval alati meeldinud! Nüüd oli selleks võimalus – sain teada, kust alustada, ja olen järgmine kord targem. Peab veel proovima!

M: Nukkudega on väga tore eksperimenteerida. Erinevaid teatrivorme on nüüd ära proovitud, aga eks ma lõpetan kooli ära ja vaatan siis, millele rohkem keskenduda.

„Lugu kahest vereliblest” esietendus 2. märtsil 2014 NUKU teatri ovaalsaalis.