Võtame linnaruumi rubriigis uue formaadina ette seoses linna, tänavakultuuri ja/või väärt projektidega kõrva või silma jäänud persoonid ja ajame nendega väheke juttu. Debüüdina räägib Risto Kozer.

Alustame pinksist. Kuidas algus välja nägi ja mis punktis te praegu olete?

2011. aastal lõime mittetulundusühingu ehk keha, millega vajaduse korral ideede avalikes huvides elluviimiseks bürokraatiamasinamerre sukelduda. Keha nimi on MTÜ Linnasilm. Aga idee ise või see pisik sai alguse aastatel 2007–2008, kui tudeerisin aasta aega Berliinis.

Tudeerisid mida?

Kommunikatsioonidisaini. Ja nagu me kõik teame või vähemalt oleme kuulnud, on Berliinis pinksiteema väga popp. Pinksibaare on päris mitmeid ja mingil hetkel sai käidud ühes neist, ühes mitte kõige kommertslikumas. Asus ta kusagil Friedrichshaini ja Neuköllni vahel ja oli pigem alternatiivne, nimeks Sportklause. Sealt see pisik külge jäi – võtsin osa ja sai selgeks, kui lihtsalt kogu mehhanism toimib. Ja seal oli tõesti kahekümne- kuni viiekümneaastaseid inimesi üheskoos, kõik roteerisid ümber laua ja korraga mängis mingi 40 inimest kindlasti seal baaris. Pisike baar… ja palju inimesi. Ja rohkem ei olnudki vaja. Reketid, laud ja muusika. Siis mingil hetkel tulin ma sealt linnast ära tagasi Tallinnasse. Noh, kui sa viibid mõnda aega kusagil teises riigis ja elad või õpid seal ning tuled seejärel tagasi, siis näed, kui palju on siin veel tegemata. Ja kui vaene on siinne tänavakultuur ja -ruum. Sellest ajendatuna sai alustatud klubisarjaga sellises kohas nagu Love Sex Money. DJ-d mängisid muusikat, inimesed mängisid pinksi…

Kas see toimus mingis ühes kohas või liikus ringi?

Siis oli see täiesti underground, nurgatagune, Vabaduse väljaku burgerilavka taga. Vot, ja mõnda aega olime seal, siis see koht läks pankrotti ja kogu idee ning formaat jäi nagu tallele. Edasi oli väga lihtne. 2011. aastal, või õigemini siis, kui aastal 2009 kuulutati välja kultuuripealinna projektide konkurss, kirjutasin sinna lühiprojekti lauatennisest avalikus linnaruumis. Umbes aasta hiljem vastati, et projekt on välja valitud ja lisatakse ametlikku programmi. Edasi hakkas kõik kiirelt arenema – sponsorid ja laiem huvi. Lõime enda spetsiaalse disainiga lauad, need olid eelmisel aastal Bruno disainiauhinna nominendid. Tänu siinkohal Multistabile. Nendega koos sünnivad laudade uued graafikad. Oleme teinud siiani väga head koostööd – meil on kaks lauda, mis saavad igal kevadel uue graafilise kujunduse. Samade laudadega rändame siis mööda linnasid ringi.

Teised linnad?

Teised linnad, sh Tartu, on Pinksiklubi jaoks täiesti olemas, aga mis mastaabis sündmused seal aset leidma hakkavad, on veel lahtine.

Ja sedasi see käibki – eesmärgiga suunata inimesed väga lihtsa füüsilise ja sotsiaalse tegevuse läbi linnaruumi elavdama. Pinksiklubi idee muidugi pole see, et kaks inimest mängivad ja ülejäänud kamp ümberringi vaatab pealt. Meie pinks on eelkõige sotsiaalne pinks.

Kuidas teid üles leiab? Kas kuskil on mingi kava, mille järgi saab teid jälitada?

Näiteks kui Vabaduse väljakul astub Pinksiklubi aktsioonile suurem grupp inimesi ligi. Või siiani on see vähemalt hästi toiminud. Eriti kui tegemist on näiteks Lääne-Euroopa või Skandinaavia inimestega, siis hakkab sotsiaalse pinksi mootor kohe tööle: pannakse tähele, on palju reketeid, kõik võtavad kohe ümber laua kohad sisse ja asi toimib iseenesest. Siinses kontekstis on vaja veel pisut ette näidata, päris täpselt ei mõisteta, kuigi tegelikult ei ole see alge midagi uut. See on olnud peidus juba nõukogude ajas. Siis mängiti suvelaagrite pinksitrennides seda tüüpi mängu lauatennise eelsoojenduseks, seda kutsuti sardelliks. Enne päris mängu ja enne võistlusi mängiti sardelli: kõik inimesed olid ümber laua ja korraga võttis osa kuni 20 pinksifanatti. Selle ajaloolise fakti sain ma teada just hiljuti, eelmise aasta lõpus Kumu aatriumi aktsioonil. Kohal käis üks vanakoolitüüp, keda ma varem näinud pole, ja rääkis, et kuulge, see on ju sardell! Aga seda tuleb Pinksiklubil ikkagi veel tutvustada. Enamik Tallinna gruppe, kes linnas kokku saavad, mängivad ikkagi pigem üks ühele. Seda ei saa peale suruda, aga saab tekitada vastava vaibiga isu – eelistada tavalisele lauatennisele sotsiaalset.

Aga kas sa oled oma muus päevatöös ka linnaruumiga seotud või pigem mitte?

Olen seotud ikka igapäevaselt. Hetkel tegelen erinevate projektidega: ühed on pinksiprojektid, teised ongi linnaruumiprojektid. Mind huvitab eelkõige eksperimentaalarhitektuur. Mitte maastikuarhitektuur selle tavapärases mõttes, vaid segu kaasaegsest skulptuurist ja orgaanilisusest, mille aineks või materjaliks on kindlasti betoon. Idee poolest midagi sarnast Jean-Luc Godard’i filmile „Sympathy for the Devil” – minu pealkirjaks või motoks oleks „Sympathy for the Concrete”. Betoon on väga huvitav materjal, millega on võimalik väga palju teha. Seda saab kas või näiteks fosforiga pigmenteerida, s.t pimedas helendama panna – vormi mõttes tõesti ükskõik mida luua.

Aga millest su huvi linnaasjade vastu alguse sai?

Ahjah, võin väga täpselt öelda. See oli kuskil 2006. aastal. Mõnel lihtsalt vist on selline soodumus, mõnel mitte, mind on alati huvitanud ruum, milles ma viibin. Miks see selline on ja miks seal ei ole seda, mis peaks või võiks. Ilmselt on see kuidagi seotud ka rulasõiduga, mis on tegelikult ju kõige lähedasem ja minu teada üks füüsilisemaid ja loomingulisemaid kontakte linnaruumiga. Sa hõljud 10 cm kõrgusel linnamaastiku kohal ja avastad kohti, materjale ja arhitektoonilisi nüansse. Ühesõnaga, tunnetad seda oma kehaga kõige vahetumalt. Näiteks urbanist Andres Sevtsuk, kes juhib praegu SUTDs Singapuris City Form Labi, on samuti endine eesti rulataja – mitte et me sarnased oleksime. Akadeemilises mõttes on ta minu jaoks Eestis üks autoriteetsemaid linnaruumiga tegelejaid, kuigi ei ela juba aastaid siin. Tundub, et teda huvitab nii teoreetiline kui füüsiline väljund – ideest lõpplahenduseni.

Kas sa oled linna kui kasvukeskkonnaga kogu aeg seotud olnud? Elanud kogu aeg linnas?

Jah, ma olen Tartust pärit, seal pool elu elanud, siis tulin Tallinna ja õppimise ajal elasin väheke Berliinis. Kolm põhilist linna, aga ei midagi väga erilist. New Yorgis või Tōkyōs pole viibinud. Aga veeb on kõigile avatud, tuleb ainult kõik vajalik enda jaoks sealt välja sorteerida.

Kas peale selle Berliini pinksikogemuse on veel tulnud ette mingeid linnamomente, kus oled tundnud, et vot see on õige asi, nüüd on hea olla?

Jaa, on küll. Teinekord kirjutan, kui on midagi öelda. Hiljuti oligi öelda seoses Tartu füüsikahoone juures paikneva jahutusbasseiniga. Lihtsad faktid: miljööväärtuslik piirkond, ümberringi on pargid, vaikus ja siis äkki keset seda on üks suur tühi surnud auk, mille saaks ju tegelikult täita sotsiaalse tegevusega. Kui vaatame näiteks Marc Augéd, prantsuse antropoloogi ja linnauurijat, siis tema jaoks on see suur mittekoht keset ühte kohta. Sinna sai koostöös ülikooli kinnisvaraosakonnaga üks arendusprojekt kirjutatud. Idee oli sellele basseinile sisu luua – kõik olid poolt, ka Tartu linn, asi oleks saanud võib-olla ka rahastuse. Plaanis oli luua sinna sisse betoonist orgaanilise vormiga sisu, mis ühest küljest jääks basseiniks, teisest küljest oleks jällegi mingi vaba aja veetmise võimalus. Mitte tuim, mitte hall, vaid isegi aerovaates kromaatiline, graafiline. Kavas oli luua sinna terviklik ja tihe avalik ruum. Aga kuna Tartu Ülikool plaanib kogu selle kinnistu lähiajal maha müüa, siis lõpuks ikkagi ei nähtud sellel investeeringul suurt mõtet. Seega tuleb uus koht leida. Eesmärk on analoogsete ettevõtmistega ikkagi edasi minna.

Elamusi takistab enamasti standardsus, see on meil linnaruumis tihti suur probleem. Objekte rajatakse läbi riigihanke, tavaliselt kõige odavam projekt võidab ja tulemus on traditsiooniline, ettemääratud, täisnurkne. Erilist esteetilist lisaväärtust sellel pole. Palju oleneb muidugi autoritest. Osad disainerid on väga tasemel, teised jällegi ei ole. Mõningaid häid mõtteid on juba olnud, mul on meeles näiteks Salto arhitektide ammune, vist 2005. aastal võidetud Skoone bastioni arendusprojekt. Lahendus nägi praegusele jalgpalliväljakule ette minu arvates täisväärtuslikku avalikku ruumi, mida miksiti betoonist suuremahulise/orgaanilise aktsendiga. Kokkuvõttes ootab see projekt siiani linna rahastust ning edasine käekäik on suure küsimärgi all. Pinksi juures ongi näiteks hea see, et alustada saab täiesti mikrotasandilt, eriti väikeste sekkumistega, mis linnaruumi seovad. Kohalikus linnaruumis on väga palju suuri hoonete vahel paiknevaid tühimikke, mis ühest küljest on hea, teisest jälle mitte. Tartu ja Tallinna mikrorajoonide majadevahelised alad koosnevad suurest tühjusest, mis võib teatud sihtgruppi inimesi tegelikult inspireerida. Aga kui kaua? Küsimus on selles, kuidas seda tühjust mingite asjadega täita.

Tihti ei ole vist rahas ka küsimus, pigem keskendumisvõimes. Sa pead olema suuteline oma vahendeid mõistlikult korraldama. Seda ei saa võtta tingimata mingi takistusena.

Seda kindlasti, asju on ju võimalik teistmoodi teha, sa ei pea peavoolurattas jooksma, et ideid ellu viia. Tuleb tunnistada, et peab olema karakterit, et teistest kuidagi eristuda. Natuke peab ka objektiivses mõttes vastikut iseloomu olema.

Aga mingeid suuri plaane siis lähiajaks? Või pikaks ajaks?

Suurtest plaanidest ei ole mõtet rääkida. Kui nendega ei ole kusagilt peale hakatud, siis ei tea, kuhu nad lõpuks jõuavad või ei jõua – pole mõtet tühja sisuga juttu puhuda. Esialgu on kavas Tallinna Ülikooli linnakorralduse magister omandada, selle käigus või seejärel selguvad asjad tõenäoliselt ise. Kui sa küsid, kas akadeemiline töö on mind aidanud või edasi arendanud, siis loomulikult on. Humanitaari elu tuli ju tegelikult hiljem, olin juba varem linnaruumipõhiste teemadega seotud. Aga üht-teist annavad õpingud kindlasti juurde, nii tehnilises kui teoreetilises mõttes. Aga teadmistest reeglina puudust pole, sest Eestis on nii palju inimesi, kellel on teadmised ja oskused, tuleb vaid koostööd teha. Ideed on pigem segu teadmistest ja asjadest, mida sa alateadlikult kogud. Iseasi on see, kas sa viid need ühiskonna silmis hästi või halvasti ellu.

Kas Eestis toimib koostöö, nii palju kui sa oled ise praegu kokku puutunud, erinevate erialade ja teadmisterikaste praktikute ning mingi bürokraatia vahel? Kas võetakse vastu uusi asju?

Arvan, et võõraste inimeste vaheline koostöö suures plaanis enamasti ei toimi, vähemalt loomulikult mitte. Julgeksin nimetada meie ühiskonda väikese küla mentaliteediga ühiskonnaks – mitte alati, aga tihti loevad ainult isiklikud sidemed. Valus tunnistada, aga vaadakem ringi. Eriti ei kujuta ette, et sooviksin teha koostööd täiesti võõra disaineri, arhitekti või inseneriga. Välja arvatud siis, kui ma tunnen tema varasemat portfooliot, ning tema tööd ja tegemised sümpatiseerivad mind isiklikult. Näiteks Salto AB. Nende tööd sümpatiseerivad, need ei kõneta ainult mind, vaid laiemat ühiskonda. Väikekodanlik lähenemine siinkohal ei istu.

Minu meelest on Tallinna ja Tartu vahel vähe kontakti, aga võib-olla on see välja teenitud. Ma olen ise maastikuarhitekt ja meid on Tartus tänaseks ikka sadades juba. Ja meil ei ole arhitektidega väga kõva koostööd, sest Tartus on neid lihtsalt liiga vähe. Ja Tallinnani kuidagi ei ulatu need seosed. Väga vähe on ikkagi neid näiteid, kus algusest peale tehakse üheskoos töid. EKAs ja TLÜs on näiteks uusi magistriprogramme, kuhu päris alguses ei olnud Tartu omad üldse oodatud, ei võetud jutulegi: „Tartust? Ei ole huvitatud…” Selles plaanis on täna asjad palju paremini, aga professionaalsel tasandil on kohtumised ikkagi pigem juhuslikud.

Hea näide on kas või see, et 2005. aastal, kui kolisin Tallinna kesklinna, võtsin ühe praktilise vahendina Tartust ratta kaasa. Sõitsin mööda linna jalgrattaga ja vaatasin, et kuidas see võimalik on? Mitte ükski inimene ei sõitnud siis linnas rattaga. Aga võib-olla on koostöö osas mingid eelarvamused, mõlemal poolel. Alustajate hulgast ongi raske kedagi leida. Nagu ma ütlesin, et kui sa ei tunne konkreetset inimest, siis ei ole seda koostööd justkui millelegi üles ehitada. Praegu on heaks näiteks ju AKU Collective, graafiliste disainerite grupeering. Nemad just otsivad endale praktikanti. Kõik oleneb mentaliteedist ja ettevõtte filosoofiast.

Kas praegu on Tallinnas midagi toimumas, millel sa silma peal hoiad, aga millega ise seotud ei ole?

(Pikk vaikus)

Pikk vaikus! Eks ma hoian paljudel asjadel silma peal. Aga konkreetselt on praegu väga raske midagi märkimisväärset nimetada. Helsingis toimub tänavakunsti- ja linnaruumifestival Prosessifestivaali, kus Multistab külalisena osaleb. 12. juunil toimub seal üks aktsioon, kus Pinksiklubi pinksilauale tehakse laivis kohapeal ja avalikult nullist täiesti uus kujundus ning see laud jääb sinna kõigile kasutamiseks. Aga Tallinnas – mis siin praegu kõige võimsamalt areneb, on pubi ja toidukohtade kultuur. Neid, nagu sa näed, on siin jalaga segada.

Juriidilise keha Linnasilmaga on meil praegu käimas üks projekt Tartus. Soovime paigaldada koostöös Tartu linna ja EASiga linna strateegilistesse kohtadesse, sh koolide juurde, 14 statsionaarset lauatenniselauda. Taotluse vastus peaks suve jooksul selguma. Projekt, mille taotluseks sai esitatud 35 erinevat dokumenti. Kolmkümmend viis! Kui see vilja kannab, siis oleme märkimisväärselt suure sammu edasi astunud.

Endal on seoses Eesti Humanitaarinstituudi ja magistritööga plaanis teha üks väiksem linnaruumisekkumine. Eks kõik selgub täpsemalt, kui esitatud taotlus läbi vaadatakse. Iseloomult on tegemist eksperimentaalse, linnaruumipõhise arhitektuuriprojektiga – luua maksimaalselt läbikäidavasse strateegilisse kohta Tallinnas üks multifunktsionaalne objekt, millel on inimestele tugev mõju nii esteetilises, ökoloogilises kui funktsionaalses mõttes. Objekt ise ei tule väga suur, jäädes 5–7-meetrise diameetri piiridesse. Globaalses kontekstis on selliste väikeste sekkumiste puhul hea see, et olemuselt on need marginaalsed, kuid nende eluiga on piisavalt pikk, et kirjutada ajalugu. Isegi siis, kui need on loodud ajutistena. Orgaaniliselt valatud betoon kestab kaua, kui spetsialistid on selle kvaliteetselt realiseerinud. Füüsikahoone bassein on mõnes mõttes sarnane näide, mida oleks saanud luua. Betoon kestab isegi siis, kui sellele on peale kasvanud erinevad samblad ja puud, luues haljastusega lisaväärtust.

Aga lõppsõnaks? Kas Eestis on hea ja võimalik teha ägedaid asju? Neid välja mõelda ja ellu viia?

Linnakeskkonnana on meil kõik kohad väga heaks toorikuks. Siin on ikka tohutult palju teha. Aga mitte kuskil, mitte üheski linnas või üheski riigis ei ole lihtne asju ellu viia. Igal pool on protsesside taga mingi süsteem, mingid asutused, teatud bürokraatia. Aga häid asju võetakse ikka hästi vastu. Halb või demagoogiline oleks see, kui ei võetaks.

Pinksiklubi avaliku lauatennisehooaja programm alapealkirjaga „Roteeruv sardell”

TALLINN

07.06. – Katusekino (Viru Keskuse katus)

08.06. – Noblessneri sadam

21.06. – Harju tänava haljasala

HELSINGI

12.06. – Suvilahti Prosessifestivaali

TARTU
12.07. – Kaubamaja kõrval (Küüni tn)

Üritus Facebookis.

Kõik sündmused on tasuta.

Koostööpartnerid:

Tallinna linn

Tartu linn

Multistab

Tallinn Bicycle Week

Katusekino

Kataloog

Müürileht

Vaata ka Pinksiklubi kodulehele ning väisa neid Facebookis.