Maikuuks paneb Frotee seitsmetollisele vinüülsinglile ehtsad eesti diskohelid. Need kaks pala ansambli Elektra repertuaarist on seni plaatidel ilmumata. Sellega seoses uurisime Elektra lauljalt Kadri Hundilt, mis kollektiiviga täpsemalt tegu oli.

Mis oli Elektra?

Elektra oli popmuusikaansambel juba enne seda, kui mina selles laulma hakkasin. Kuuekümnendate lõpus koosnes see kaheksast naislauljast ja instrumentaalgrupist ‒ midagi omaaegse ansambli Laine sarnast. Moodustasime keskkoolis tüdrukutekvarteti Kooli-prii, mis kaheksakümnendal aastal Elektra lauljate asemele võeti. Kuna see oli diskomuusika tippaeg, laulsime meiegi diskot ja tantsisime sinna juurde.

Kuidas te lugusid leidsite?

Laule otsisime raadiost ‒ makk oli pidevalt salvestamisvalmis. Harvem liikus ka plaate, millelt sai lugusid valitud. Ingliskeelsed sõnad kirjutasime maha ja kontsertidel laulsime enamasti inglise keeles, aga salvestada tollal selles keeles ei tohtinud ‒ pidid olema eestikeelsed sõnad. Need tegi ansambli kunstiline juht Märt Hunt, kes meile ka mõned laulud kirjutas. Reeglina ei võinud salvestusel Lääne autoreid nimetada, niisiis tuli tihtipeale ette, et tõlgitud laulu autoriks märgiti mingi suvaline vene nimi. Autoriõigused, eriti need, mis puudutasid välisriikide autoreid, tollal NSV Liidus ei kehtinud.

Kui palju te Elektraga esinesite?

Esinemised said hoo sisse seoses Moskva olümpiamängudega 1980. aastal, kui Eestis toimus olümpiaregatt. Ehkki USA ja veel mõned riigid olümpiamänge poliitilistel põhjustel boikoteerisid, oli Tallinnas siiski palju turiste, kelle jaoks koostati võimalikult mitmekesine ja nooruslik meelelahutusprogramm ‒ ka meie tüdrukutebändil oli sellega seoses palju esinemisi.
Mäletan, et kahel korral käisime ka välismaal ‒ noorsoofestivalide raames Saksa DVs ja Soomes. Soomega oli selline paha lugu, et üht osa bändist kapitalistlikku riiki miskipärast ei lubatud, ja kedagi ei huvitanud, kuidas niimoodi kontserte saab anda, kui pooli pillimehi pole. Mäletan, et pidin ise mingites lugudes klaverit mängima.

Mis motiveeris tollal bändi tegema?

Mis ikka noori inimesi bändi tegema motiveerib ‒ noortepärane muusika, toredad esinemised, mõnus seltskond. Mina olin popmuusika sees olnud juba lapsest saati ‒ minu vanemad juhendasid Elektrat nii kaua, kui ma ennast mäletan. Kuna mind polnud kuskile jätta, jõlkusin nendega tihtilugu õhtustes proovides, tegin koos tädidega liigutusi ja laulsin kaasa. Ema ja isa märkasid, et pean viisi, ja lasid mul ansambli kevad-show’del ka üksi esineda. Seal kuulis mind Sirje Kuusk, kes otsis laululapsi „Entel-tenteli” saatesse. Kooliajal sai mulle eriti hingelähedaseks soul- ja gospelmuusika. Kuulasin seda nii palju, kui õnnestus kätte saada, kirjutasin sõnu maha ja laulsin kaasa. Vaimustusin ka Queenist, Mahavishnu Orchestrast, John McLaughlinist, Jethro Tullist ja paljudest teistest ‒ see oli üks kõikvõimalike muusikavooludega tutvumise ja nende endasse „ahmimise” aeg. Eks ka bändiga proovisime erinevaid asju, aga kuna stuudioid oli tollal vähe, siis salvestasime vaid väikese osa sellest, mida bändiga tegime. Hiljem läks Eestis väga moodi igasuguses värvingus kantrimuusika ‒ siis sai ka seda kuulatud ja lauldud.