Tallinna kesklinna vahetus läheduses, ajaloolises ning arhitektuuriliselt atraktiivses Noblessneri kvartalis, asub erilahendustega restaureeritud ärihoone, mis on lisaks mitmetele teistele ettevõtetele koduks ka disainistuudiole Haiku, mille hing ning looja on 2015. aastal aasta disaineriks tituleeritud Kaupo Kõrv. Vestlesimegi temaga pälvitud tiitlist ning tööst veebi- ja graafilise disainerina.

Fotod: Aleksander Kelpman

Mida tähendab sinu jaoks aasta disaineri auhind – on see sinu jaoks märgilise tähtsusega ja kas tänu sellele on nüüd midagi teistmoodi?

Näen seda kui tunnustust ja sooja õlalepatsutust valdkonna inimeste poolt. See on selles mõttes kindlasti oluline, sest nemad teavad ja näevad kõige paremini, mida disaineri töö endast kujutab. Kui öeldakse, et oled õigel teel, siis oskan ainult aitäh öelda. Igapäevatöö läheb aga omas rütmis edasi. Võib-olla on uutel kontaktidel meid nüüd grammivõrra kergem usaldada. Justkui ülikoolidiplom, mida ei olnud.

Mis sa arvad, miks just sina selle auhinna pälvisid? Mille poolest sa teistega võrreldes eristusid? See on nüüd hea koht, kus end kiita.

Arvan, et selle taga on pidev hingega asjaga tegelemine ning väike jonn järjest paremat tööd teha. Tagantjärele üllatab ennastki, et Haiku esimene aasta sedavõrd tegus sai. Head asja teevad ju paljud, aga teha seda päevast päeva ja aastast aastasse, küllap seda ühel hetkel märgatakse.

Kuidas sa ennast näed – kas pigem iseseisva disainerina või kollektiivi liikmena?

Üks ei välista teist. Olgugi, et Haikule sai alus pandud üksinda, on see tänaseks ikkagi selgelt kollektiiv.

Kui kaua stuudio tegutsenud on?

Haiku nimi kui selline sai ametlikuks, kui end 2014. aasta juunis siinsetesse ruumidesse sisse seadsime. Küll aga hakkas Haiku vorm kuju võtma juba ca aasta varem.

Kuidas sündis Haiku nimi?

Nime leidmine on alati keeruline ning siin võib lõputult üle mõelda. Õnneks kiiret ei olnud, kuna kontor alles valmis. Hooti sai kritseldatud ja nuputatud. Ühel hetkel sain aru, et kaua ma ikka mõtlen, et okei – läheb. Lõpuks ei olegi vahet, mis see nimi on – harjud ära ja määravaks saab see, mis selle ümber toimub. Algse tähenduse peale enam ei mõtlegi.

Kus teie käteööd peamiselt näha võib, kas peamiselt veebis või ka prindis?

Positsioneerime ennast eelkõige digitaalse disaini stuudiona. 90% meie tööst leiab lõpuks oma väljundi mõnel ekraanil. Samuti tegeleme brändingu ja visuaalsete indentiteetide loomisega, mille väljund on sageli paralleelselt ka trükis, aga ikkagi järjest vähem. Ainuüksi trükitoodetele orienteeritud tööd on minimaalselt – sedagi pigem klientidelt, kellega on juba varasem koostöö digiprojektide näol.

Kas see on üldine trend, et kõik suundub rohkem digitaalmaailma või on see vaid teie puhul niimoodi?

Peab ilmselt jaanalinnuna pea liivas elama, et mitte näha digitaalse maailma pealetungi. Eks see on omaette diskussioon, kui hea või halb see lõpuks on, aga muutes paljud meie igapäevatoimetused kiiremaks, mugavamaks ja soodsamaks, ei peatu see tõenäoliselt niipea. Õnneks ei ole füüsiline maailm kuhugi kadunud ja paberraamatud ning -plakatid saadavad meid veel vähemalt aastakümneid. Loodetavasti.

Kui palju on töödes teie nägu ja kui palju räägib kaasa klient – või tullakse siinkohal kuldsele keskteele kokku? Kas saad oma töödele n-ö oma nime alla panna, et vohh – see on minu looming? Kuidas koostöö kliendiga tavaliselt toimub?

Meie peamine ülesanne on lahendada kliendi probleeme. Kui meie juurde tullakse sooviga, et tehke midagi vinget oma äranägemise järgi, siis see annab meile muidugi kõige suurema võimaluse oma nägu näidata. Üldiselt on tulemus siiski koostöö vili. Klient tunneb enda valdkonda, meie tunneme oma. Kuldne kesktee on ilus ja sobiv metafoor.

Kas teie loomingul on olemas eksimatu äratuntav stiil, mida nähes tunneb juba kaugelt ära, kelle loominguga tegu on?

Seda on öeldud, aga ma ise ei oska päris nii vaadata. Oleneb kontekstist. Eestis on see võib-olla tõsi.

Kas teie kliendid on enamasti kohalikud või leidub neid ka väljaspool Eestit?

Valdav osa on ikkagi siit. On ettevõtteid, mis küll tegutsevad välismaal, kuid omavad sidet eestlastega, TransferWise näiteks. On ka kliente UK-st, Soomest, Ameerikast, Saksamaalt jm. Erinevaid päringuid tuleb siit ja sealt, aga valdav osa on Eestist põhjusel, et pigem eelistame inimestega näost näkku kohtuda – see teeb tööprotsessi lihtsamaks ja tulemuse paremaks. Suhtlemine on kogu meie töö juures väga oluline.

Ütlesite, et päringuid on rohkem, kui vastu võtate. Saan aru, et saate ise kliente valida?

Jah, õnneks järjest rohkem. Kui sa teed head asja ja järjepidevalt, siis mingil hetkel hakkab kogu töö tagasi tootma ja kõiki projekte ei saa või ei soovi enam vastu võtta. Oluline on siin jällegi see, kas on võimalik kliendiga kokku saada ja teiseks ka asjaolu, kas usume projekti. Samuti võib määravaks osutuda, kas juba peale kohtumist tekib kliendiga hea klapp – mõne inimesega lihtsalt sujub koostöö paremini. Peab oskama kliente valida. Isegi, kui on suure eelarvega projekt, aga näed juba eos, et see võib probleemseks muutuda ja ei ole päris see, mida teha tahaksid, siis ei ole ka suur eelarve alati lõpuks kasumlik.

Läheme natuke ka minevikku. Kuidas sinust üldse veebidisainer sai – kas see on olnud teadlik valik või juhuste kokkulangevus ja loomulik kulgemine?

See on huvitav küsimus, olen seda ka endalt vahel küsinud. Ma võin muidugi maalida ilusa pildi, kuidas see kõik juhtus – miks just veebidisainer. Eks siin omad mõjutused on olnud. Mu ema oli, ja on siiamaani, kunstiõpetaja, ja isa on olnud rohkem reaalainete õpetaja ja juht – võib olla see kunstilise ja tehnilise poole kombinatsioon on mind vanemate poolt mõjutanud. Isa tõi juba 90ndate keskel koju esimese arvuti, nõukogude Iskra-1030 – sealt tekkis ilmselt tehniline huvi ja selle kõrval oli ema näol ka esteetiline-kunstiline osa. Olen algusest peale proovinud programmeerimise kõrval ka visuaalset poolt rakendada. Tunnen, et see on professionaalselt mu üks tugevamaid külgi, et suudan suhteliselt kompetentselt teha mõlemat.

Veebidisain on väga tehniline. Kui palju jääb seal ruumi kunstilisele poolele?

Veebidisaini puhul on vaja tunda tarkvara ja selle võimalusi, sel põhjusel on see väga tehniline. Teisest küljest ainult tehnilise poolega palju ära ei tee, peab olema ka esteetiline tunnetus ja võime näha suuremat pilti, mõista probleeme ja vajadusi. See on huvitav teema, olen sellel teemal isegi inimestega vaielnud, et kas esteetiline tunnetus on õpitav või mitte. Eks see miski mu sees ütleb, mis on visuaalselt parem ja mis mitte ning huvitaval kombel klapib see paljude teiste inimeste tunnetusega.

Räägime natuke töökeskkonnast. Veebidisaineri põhitöövahend on ju arvuti ja ta võib teha tööd kus iganes – miks on vajadus kontori järele, kas selleks, et oleks mõnus töökeskkond, mis toetab töötegemist või on tähtis ka töökollektiivi olemasolu?

Mulle kui disainerile on spetsiaalne töökeskkond asendamatu. Võin küll vabalt suvel võrkkiiges koodi kirjutada, kuid disainitöö fookuse ja produktiivsuse haripunkt on varahommikuses või hilisöises tühjas stuudios. Samuti ei ole ma ka remote working‘u usku pööranud ja arvan, et tähtis on inimeste igapäevane silmast silma suhtlus. Ja muidugi ka imagoloogiline küsimus – kas suurettevõtte turundusjuht julgeb koostööd teha oma magamistoast Skype’iva disaineriga.

Teil on siin väga atraktiivne töökeskkond, selliseid industriaalse hõnguga ajalooliseid hooneid ei ole just palju, mis on kontoriteks ümberehitatud…

Vot siit tuleb välja ka neljas punkt – kui soovid kollektiivi laiendada, siis tuleb luua sobiv keskkond, kuhu tahetakse tulla ja kus meeldib tööd teha.

Kas olete ise kontori kujundanud või on teinud seda mõni sisearhitekt?

Peamiselt oleme ise kujundanud. Osad elemendid olid küll juba majaarhitekti poolt paika pandud, kuid isegi planeering on suuresti enda tehtud. Mööbel on loodud koostöös mu venna Kaarliga – ei kujutagi ette, kust mujalt nii head ja oma käe järgi tehtud mööblit oleks saanud.

Mis teie tulevikuplaanid on? Kas on eesmärk kasvada ja asju veel suuremalt ette võtta või just pigem mastaapidega tagasi hoida?

Pigem eelistame orgaanilist kasvu. Hoiame praegugi silmi lahti uue disaineri leidmiseks, kuid aeg on näidanud, et kasv kasvu pärast ei pruugi alati kõige parem taktika olla. Olulisem on kvaliteet kui kvantiteet ja et püsiks võimalikult stressivaba töökeskkond.

On sul eeskujusid, kelle töid jälgid ja kellelt ka inspiratsiooni ammutad?

Kindlasti on tegijaid, kelle töid aeg-ajalt saab vaadatud, kuid ei ole kunagi tekkinud sellist tunnet, et tema nüüd on minu iidol. Häid tegijaid on palju, eriti visuaalse poole pealt. Pigem jälgin inimesi, kelle mõtted on huvitavad, kes avavad mingeid teemasid uue nurga alt, vaagivad rohkem, miks üldse nii on ja mis edasi. Õppida, mitte ainult imetleda. Kui disainis kehtivad reeglid püsivad suuresti muutumatuna, siis tehnoloogiline pool areneb kiiresti ja on oluline toimuvaga kursis olla.

Veebidisaner peab olema ilmselt ka väga laia silmaringiga – teie kliendid on pärit täiesti erinevatest valdkondadest, näiteks TransferWise ja Tallinn Music Week. Peate te nende valdkondadega ka mingil määral ise kursis olema?

See on üks huvitavamaid tahke mu töö juures. See on ka põhjus, miks ma teen oma stuudiot versus töötan näiteks mõne startup’i juures disainerina. Nii õpin ka personaalselt ja see on hästi põnev. Erinevaid asju tehes on ka endal huvitav, suurem võimalus anda panus ja erinevates valdkondades kaasa rääkida.