X-generatsiooni väärtuste kummardamine on viinud praeguse ühiskonna ummikseisu. Pääseteeks võiksid olla värsked ideed, millest tuleb osata vaimustuda. Hirm avaliku kriitikatule alla jääda takistab üpsilonidel ühiskondlikke muutusi eestvedamast. Just seda oleks aga praegu hädasti vaja.

Y-generatsiooni mõiste alla koondatakse kõik ajavahemikus 1980–1999 sündinud isikud üle kogu maailma. Ometi on suur vahe, kas oled üles kasvanud Ameerikas, Egiptuses või Eestis. Ugala teatri lavastuses „Y-generatsioon” võtsime vaatluse alla just nimelt üpsilonide rolli tänapäeva Eesti ühiskonnas.

Eestis moodustavad Y-generatsiooni peamiselt laulva revolutsiooni beebibuumi lapsed. Need, kes istusid Balti ketis oma isa kukil või ema kõhus, samal ajal kui kõnepultidest hüüti: „Me tahame, et meie lastel oleks siin parem elada.” See põlvkond on üles kasvanud vabas Eestis. Nüüd on nad täiskasvanud ning silmitsi olukorraga, mida ükski varasem põlvkond pole Eestis veel kogenud.

Priiuse põlistamise päev on seljataga. Eesti ei ole kunagi nii kaua iseseisev olnud. Eesti Wabariik kadus enne, kui pärast 1915. aastat sündinud tõeliselt pead tõstma hakkasid. Eestis ei ole kunagi varem olnud vabas ühiskonnas kasvanud põlvkonda, kelle ülesandeks on vabaduse säilitamine, taaskehtestamine ja edasiarendamine. See põlvkond on seega täiesti üksi. Pole vanemaid või vanavanemaid, kes teaksid, kuidas sellises olukorras käituda.

Y-i tekkimine on olnud Eestis järsk murrang, kuid mitte stabiilne areng, nagu lääneriikides, kelle poole me eeskuju saamiseks vaatame. Nihe on eelkõige väärtustes. X-generatsioon on seadnud ausse majandusliku edu vastureaktsioonina puuduse all kannatamisele. Tulemuseks on see, et enamikku üpsilonidest on õpetatud elama ikside väärtuste järgi: kõige tähtsam on garanteerida kindel sissetulek, et tagada oma tulevik. Üpsilonide jaoks on aga oluline eneseteostus ning moraalne õiglustunne, nagu kirjutab Ott Pärna(1). Trupiga arutledes jõudsime järeldusele, et sellest väärtuste vastuolust tekib teatav põlvkonda iseloomustav skisofreenia: kas jääda iseendale kindlaks või kuulata kogenumate nõuandeid? Mõlemad valikud toovad kaasa probleeme. Sellest tulenevalt kiputakse valik ka tegemata jätma, mis on aga kõige hullem.

Samasugune on seis ka riigi tasandil. Me hoiame kramplikult kinni eeldusest, et kõige tähtsam on tagada stabiilne majanduskasv. Moraalsed ja vaimsed väärtused on tõrjutud teisejärguliseks, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks on rahulolematus muutunud. Rahulolematud ollakse sealjuures ka noorsooga. Võtame kas või „Ühtse Eesti suurkogu” kuulsa katusekõne, kus Andres Mähar pehmelt öeldes heidab noortele ette, et nad lähevad parema meelega Eestist minema, kui võitlevad oma riigi eest, mässates ebaõigluse vastu. Küsimus ei ole selles, et nii on lihtsam. Kui ollakse üles kasvanud väärtuste keskel, mis eelistavad võimalikult suurt palganumbrit, siis käsibki lihtne loogika minna sinna, kus saab rohkem teenida. See, kas sa näed seal oma sõpru või peret, pole nii oluline.

Riigile on vaja, et noored jääksid siia. Selge. Aga milleks? Selleks et täita riigi rahakotti? Jah, muidugi, seda on vägagi vaja. Aga mida selle rahaga tehakse? Enne kohalike omavalitsuste valimisi lugesime trupiga läbi mitmeid arengukavasid, et näha, millele raha siis kulutatakse. Dokumentidest võib aga näha, et reaalne visioon on vaid teedeehituse, haljasalade korrastuse või betooni valamise kohta. „Rakvere linna arengukava aastateks 2013–2030” sissejuhatus kiidab kõike senitehtut ning jõuab järeldusele, et elu tundub kui lill! Tekib lihtne küsimus, et kuhu edasi? Ning see küsimus kordub üle Eesti. Paljudes piirkondades ignoreeritakse elanikkonna vähenemist täielikult või üritatakse lihtsalt selle faktiga prognooside koostamisel arvestada. Probleemi lahendamiseks pakutakse välja elukeskkonna parandamist ehk jällegi teede ning haljasalade rajamist. Tore, aga rohi on kuskil mujal millegipärast ikka rohelisem.

Johannes Aavik kirjutas juba 1927. aastal, et erksam osa noorsoost on vajanud alati ideid, millest vaimustuda. Ta järeldab, et Eesti minevik ja olevik oma viletsusega ei vaimusta mitte kedagi, seepärast peab pöörama pilgud tulevikku.(2) Tuleviku ilustamine on aga ebaeestlaslik ning kahvatub meie 700-aastase orjapõlve nostalgia kõrval. Meie patriotism rajaneb vabaduse väljavõitlemisel ning jätab mulje, justkui sinna ei olekski enam võimalik panustada. Üpsilonid oleks nagu rahvuslikkusele järgnev põlvkond ning meid lahterdatakse globaalseteks inimesteks. Olemegi seda, kuna piirid on vabad, kuid armastus kodukoha vastu pole kuskile kadunud.

Meil on seega visioonitu Eesti ning helgemast tulevikust unistav naivistlik noorsugu, kelle peamine motivatsioon on eneseteostus. Näen siin põhjust valdurmikitalikuks estooptimismiks.

Mikita selgitab „Lingvistilises metsas” suurepäraselt, kuivõrd eriline on see, et meil on säilinud teatav korilase mentaliteet, oleme endiselt natuke n-ö metsa poole. See sobitub vägagi hästi üpsilonide idealistlike väärtustega – DIY, taaskasutus, mahetootmine jne. Peale selle on Eesti piisavalt pisike, et väikese grupi initsiatiiv võiks paisuda üleriigiliseks. Me ei pea mõjutama massiühiskonda – meil polegi massi. Lisaks on meil juba olemas edukate kogukonnaliikumiste positiivne näide, olgugi et seadusandlus veel kodanikualgatusi ei soodusta.

Sellest tulenevalt, kui meile ei meeldi miski meie riigis, näiteks kehtiv majandussüsteem (millest on Y-generatsiooni kontekstis viimasel ajal peamiselt kirjutatud), ühiskonnakorraldus vm, on meie võimuses seda muuta. Mobiliseerumiseks peaksime aga vaimustuma, nagu noorsugu ikka.
Ma ei mõtle siinkohal, et peaks toimuma mingi tohutu poliitiline revolutsioon või noorte mässud. Vastupidi. Y-generatsioon peaks seisma julgemalt oma väärtushinnangute ja tõekspidamiste eest oma igapäevaelus, et kehtivat ühiskonnakorraldust apgreidida, nagu kirjutab Henri Kõiv(3).

Jõudsime trupiga järelduseni, et seni on meid takistanud hirm jääda avaliku kriitikatule alla. Kartus jääda lolliks. Me kõik nägime, kuidas reageeriti Mari-Liis Lille küsimisele: „Mis on sellel pildil valesti?” Jah, võib-olla tal tõesti ei olnud konkreetseid lahendusi, kuid see polnud ka eesmärk. Kuidas üldse on võimalik jõuda ühiskonnas suurte muutusteni, kui ei toimu sisulist debatti? Seniajani oleme sisendanud iseendale põhimõtet, et ah, mida mina ka sellest asjast tean. Aga teame küll. Vähemalt tajume instinktiivselt, mis on õige ning mis vale, nagu kirjutab Pärna.

Tsiteeriksin Ott Pärnat siinkohal veelgi: „Teadmatus tuleviku osas ja meeleheitlik kinnihoidmine eile toiminud mudelitest on viinud arenenud maailma stagnatsiooni ning tekitanud ühtlasi karismata liidrite, populistide ja laiemas plaanis hallide inimeste ajastu. Et öö on kõige pimedam enne koitu, on see „sajandi võimalus” uue põlvkonna liidrite esilekerkimiseks. Seepärast kaldungi arvama, et Y-generatsiooni kätes on uute ühiskonna- ja majandusmudelitega väljatulemine, passiivse rolli asemel aktiivse positsiooni ja vastutuse võtmine.” Just viimase poolega peamegi tegelema. Peame unustama oma ettekujutuse liidrist kui tüüpilisest edukast X-generatsiooni ettevõtjast ning ise aktiivsemad olema. Selleks on meil vaja noortele omaselt vaimustuda.

Miks mitte vaimustuda Eestist? Nagu varem mainitud, võiks Eesti olla üpsilonidele ideaalne riik. Siin on tugevad loodusega kooskõlas elamise traditsioonid, veel on alles riismed isemajandavast maaühiskonnast ja hakkajaid inimesi on siin alati vaja. Nagu kirjutab Jaan Undusk: „Siinmail ei lähegi andeid kaduma, siinmail nad kõigest manduvad.”(4) Väljakutseid ja eneseteostusvõimalusi on seega rohkem kui küll. Üpsilonid tahaksid selle vastutuse võtta, kuid küsimus on pigem enesehinnangus. Nad ise peavad hakkama teineteist ja oma väärtushinnanguid väärtustama.

Kui tekiks piisavalt neid, kes vaimustuksid ühendavast ideest (või ideedest) ja ühtlasi rakendaksid selle levitamiseks oma andeid, siis tärkaks ka vajalik ühtsustunne ja võimalus enda hääl kuuldavaks teha, nii et ka vanemad põlvkonnad tajuksid muutuste tarvilikkust. Tegelikult ollakse väsinud liigtarbimisest, pidevast vajadusest end teiste ees tõestada ning kapata individualistina, klapid silme ees, otsejoones edasi. Selle tühjuse peaksid täitma sellised väärtused nagu keskkonnateadlikkus ning kogukonnatunne ja -vastutus. Y-generatsioonist sõltub, kui valutult see üleminek toimub. Tegu on ju üpsilonide väärtushinnanguid arvestades positiivsete muutustega. Mida kiiremini nad oma selja sirgu ajavad ning oma väärtuste eest seisma hakkavad, seda rutem saab riik edasi areneda. Muutus ei pea algama võimust, vaid iga inimese vahetust lähedusest, temast endast ja kogukonnast. Oleks ju lahe(5), kui Eestist saaks esimene Y-ühiskond maailmas. Mina võiksin sellest ideest vaimustuda küll. Selleks ei tulegi muud teha, kui näidata välja, mida me tähtsaks peame, ning vastavalt sellele ka käituda.