Mida sa teeksid, kui sul oleks võimalik parlamendi kõnepuldist välja käia üks idee, mis muudaks Eesti paremaks? Mida sa ütleksid? Müürileht pani sellesse olukorda 101 avaliku elu tegelast, kelle seas oli nii kirjanikke, ettevõtjaid, kodanikuaktiviste, näitlejaid, suhtekorraldajaid kui ka õppejõude. Neist inimestest moodustus Müürilehe variparlament. Variparlamendi kõnepuldis pole ükski idee liiga utoopiline, et seda välja hõigata, ega ükski mõte liiga kriitiline, et seda mõtlemata jätta. Lõpptulemuseks oli siiski konstruktiivne kriitika – kogum ideesid, mille üle võiks edasi arutada. Kõige parem on seda teha valimiseelsel perioodil, kui Eesti ühiskond võiks ideedest pulbitseda.
Iga õigusakti seletuskirjas peab olema esitatud selle akti mõju iibele ja soovitud mõju migratsioonile. Prioriteediks peavad, ka eelarve koostamisel, saama suurima positiivse mõjuga algatused. See tagab, et rahvastiku teemat ei unustata ning iivet ja migratsiooni tähtsustatakse. Praeguseks on selge, et üksnes loomuliku iibega välja ei vea, ning pea liiva alla peitmine tuleb lõpetada.
Juhtus nii, et viimase sajandi jooksul muutusid eestlaste kui maarahva prioriteedid. Raha ja materiaalsed asjad said väga tähtsaks, mis on uue mõtlemismudeli või tootmispropaganda tulemus. Päris eesti väärtused peab positiivsete näidetega tagasi saama. Eestlased on minu meelest maausku ja nende ikoon ongi maa. Mina pakun välja anda kõigile maad või korterid maal elamiseks. Pärast 2–3 aastat elamist saaks pere selle kinnistu endale. Linnades on korterite ja maatükkide hinnad väga kõrged, aga üle Eesti seisavad tühjad maad ja korterid. Iga aastaga suletakse maakoole ja inimesed ei tule maale elama. Õpetajaamet ei ole enam nii väärikas kui vanasti. Kui luua programm, millega saavad noored õpetajad kohe maal korteri või maja, usun, et seda tööd teeks rohkem inimesi. Inimesed kardavad, et nad ei leia tööd, ei saa piisavalt raha, aga tegelikult on kulud maal palju soodsamad. Maal on alati tööd.
Minu idee on muuta praegust suhteliselt jäika kõrgharidussüsteemi paindlikumaks ja interdistsiplinaarseks. Üheks sammuks selles suunas on luua kõigile õppuritele võimalus õppida (vähemalt) üks semester välismaal. Teiseks sammuks on meetmete väljatöötamine, mis aitaksid senisest palju vabamalt ja innovaatilisemalt kasutada interdistsiplinaarsuses peituvaid võimalusi – asendada õppekavade / -ainete ja õppemeetodite senised jäigad seinad loomingulist vabadust lubavate avastusruumidega.
Pea iga sotsiaalselt uuenduslik idee, mida tahta Eesti sotsiaalsektoris ellu viia, jookseb muu hulgas ühe suure takistuse otsa – omavalitsuste suutlikkus. Avalike teenuste kvaliteeti ja pikaajalist mõju on praegu võimatu süstemaatiliselt hinnata, uuendusi ei saa vaeste valdade tõttu teoks teha ja probleemide analüüsi raskendab vastumeelsus kulutada nende lahendamisele raha ja vaadata otsa oma võimetusele. Eesti tööealise elanikkonna vähenemist ei suuda haldusreform muidugi pikas perspektiivis mõjutada, küll aga võimaldaks see teha hüppe tootlikkuses, hakates lahendama inimeste tahtest sõltumata ette tulevaid probleeme. Näiteks riskioludes lapsed ja noored, alkoholi ja vaimse tervise probleemidega inimesed või lihtsalt vaesed vajavad ambitsioonikaid, nutikaid ja kogukonnapõhiseid lahendusi ja seega ka võimekaid omavalitsusi. Selliste gruppidega tegelemine võib tunduda küll kulukas, aga on seda väärt – kaua igatsetud kumulatiivne hüpe tootlikkuses ei tule veel ühest idufirmast, vaid oma eluga hästi hakkama saavatest ja rahulolevatest inimestest. Paljud sotsiaalprobleemid vajavad just kogukonnapõhiseid lahendusi ja see eeldab toimivat kogukonnahaldust. Haldusreformi detailse kava väljatöötamiseks toetuksin muidugi ekspertide soovitustele (nii ministeeriumitest kui ka väljastpoolt), ühtteist on ka juba ära hinnatud. (https://haldusreform.wordpress.com/uuringud-kavad/).
Eesti majandus-, sotsiaal-, keskkonna- ja välispoliitika eesmärgiks ning keskseks punktiks peab saama elu (pean siin silmas nii inimelu kui ka loodust, täpsemalt ökofeminismi ja feministlikku majandusteooriat), mille (alal)hoidmise vahend on kapital, aga mitte kapital (nagu meie neoliberaalses paradiisis praegu), mille (alal)hoidmise ja kogumise vahend on elu (nii inimeste kui ka loomade elud ja loodusressursid).
Peame muutma Eestis valitseva väärtuste võrgustikku ja asetama kapitali kogumise asemel peateemaks elamisväärse elu võimaldamise ning tooma poliitilisele areenile sellega seotud ning siiani sageli nähtamatuna püsivad elu alalhoiu, hooldusküsimuste ning taastootmise protsessid. Seega tuleb meil rääkida suhetest, tegevustest ja institutsioonidest, milles osaleme ja mida taastoodame, et käituda, teha ja tunda teistmoodi. See tähendab hüljata meid teistega vastandava individuaalsuse, metsiku konkurentsi ja alati kasu saamise eesmärgil tegutsemise. Siin ei kuulu kriitika ainult poliitikute ja turgude vastu, vaid me sihime palju avaramalt, palju kõrgemale. Meie ihule (seega elule) tunduvalt lähemale.
Elu riigi majanduspoliitika keskpunkti asetamine ei transformeeri poliitiliselt mitte ainult ühiskondlikke ja majanduslikke suhteid, vaid meie kõigi elukvaliteeti.
Eesti viimase 20 aasta lõimumispoliitika on olnud peaasjalikult suunatud keeleõppele ja kodakondsusteemadele. Tulemused on olemas: eesti keele oskus alla 25-aastaste hulgas on kordades parem kui vanuses 50+ ning kodakondsuseta isikute hulk on aeglaselt vähenenud. Samas pole nooremate hulgas seotus Eesti riigiga vanemaealistest palju tugevam, muid tegureid (nt keeleoskus, kodakondsus) arvesse võttes on see isegi veidi nõrgem. Paljud venekeelsed tajuvad integratsioonipoliitikat assimilatsioonisurvena, mis aga ei tekita soovi assimileeruda, vaid hoopis nõrgendab seotust riigiga.
Üks võimalus avada Eesti lõimumispoliitikas uus lehekülg on ümber mõtestada Eesti riigiidentiteedi etnosepõhisest avatud identiteediks, mida oleks lihtne omaks võtta ka eestivenelastel, välismaal sündinud Eesti juurtega lastel või siia tööle tulnud IT-spetsialistidel (või teistel) mistahes riigist. Avatud riigiidentiteeti on vaja, et saaksime sisuliselt rääkida integratsioonist ehk identiteedi mõistes kuulumisest kahte kultuuri. Et oleks lihtne olla korraga nii venelane kui ka eestimaalane ja eurooplane. Muu hulgas tähendaks see näiteks vene keeles loodud Eesti kirjanduse õpet kõigis koolides, ning laiemalt kõigi siin elanud ja elavate rahvaste rolli avamist positiivsemas võtmes, kui seda seni tehtud. Vahest tähendaks see ka püüdu ette kujutada, kes ja kus me oleksime, kui Eestis poleks tegutsenud Lotman, kui Konstantin Vassiljev poleks löönud ühtegi väravat, kui Saksa kaupmehed poleks ehitanud Tallinna vanalinna või rootslased rajanud Tartu Ülikooli. Identiteet on loodud ja kujundatud, seda saab kas taasluua või ümber kujundada hariduse, meedia ja avalike ürituste kaudu. Lõimumine on kahepoolne protsess nagu identiteetki – kumbagi ei saa teha või omaks võtta ühepoolselt, aeg on ka eestlastel sellesse protsessi rohkem panustada.
Esindusdemokraatia tähendab ideaalis seda, et rahvas (valijaskond) delegeerib võimukandmise neile, kes selles kõige kompetentsemad. Ma tahan hääletada selle poolt, kes on riigi või kohaliku omavalitsuse juhtimises minust targem – loomulikult peab ta seejuures olema ka nii eetiliselt kui ka maailmavaateliselt vastuvõetav, aga lihtsalt aus ja asjalik inimene võib osutuda üsna kasutuks või lausa kahjulikuks, kui ta on oma rollis ebapädev ja õppimisvõimetu.
Praktikas on teadagi asjad ideaalist kaugel. Iga valimiskampaania ajal tuleb tunda piinlikkust tühjade loosungite, pealiskaudse numbritega mullitamise ja suisa jaburuste üle. Paraku pole isegi niimoodi raske suurest hulgast valijatest targemana näida ning nii satuvadki riigikokku inimesed, kelle pädevus ja panus ei õigusta kuidagi neile makstavat palka ja muid hüvesid. Parteiaparaatidele on ilmselt kasulik, et pinke täidab ja käsi tõstab sisuliste pretensioonideta keskpärasus, aga riik ja rahvas kannatab Peteri printsiibi mõjude all.
Seega kordan ideed, mille juba varem olen välja käinud (Vikerraadio päevakommentaaris „Vali targalt, vali targem“, mis oli eetris 12. septembril 2013 ja on tänini loetav aadressil http://uudised.err.ee/v/arvamus/92c6fc35-436f-4b1b-95d3-d0e58bd0cf94): kandidaadiks pürgijad peavad sooritama eksami, riigikokku pürgijad niisiis ennekõike riigikogu ja valitsuse teemadel. Pool sellest võiks olla üldine ja kõigile ühine, teine pool kandidaadi valitud valdkonnas. Eksamitulemuste avalikustamine on kohustuslik ja läbikukkunud kandideerima ei pääse. Ehk on see utoopiline – aga miks peaksime tipus tainapäid taluma?
Minu idee on anda lastevanematele valimisõigus oma laste eest, sest lapsed on meie väärtuste ja kultuuri edasikandjad, meie tulevased töökäed ja maksumaksjad. Selle idee eesmärk on põhimõtteline poliitiline muutus, mis väärtustab perekonda. Kuigi see võib tunduda mõnele ühiskonnagrupile ebaõiglane, pole eesmärk kuidagi alavääristada lastetuid. Lihtsalt praegu on poliitikute lubadused kaldu nende poole, kes tegelikult ühiskonda ülemäära edasi ei vii. Ma ei taha midagi ära võtta pensionäridelt, kuid tahan, et perede hääl kõlaks valjemini.
E-residentsuse kõrval saaks Eesti siin olla suunanäitajaks teistele vananeva ühiskonnaga lääneriikidele. Me kõik ju kipume jagama sedasama probleemi. Kui tõstame pered pjedestaalile ja mõtestame demokraatia pisut ümber, toob see kaasa paradigma muutuse.
Hetkel on u 250 000 esinduseta kodanikku, st esindusdemokraatia, kus kodanikkonnast on esindatud ca 2/3 (või 3/4). Nende huvide esindamine vaid vanemate häältega ei ole piisav, et laste huvid tegelikult tagatud saaksid.
Vanema valimisõigust peaks käsitama ja administreerima kui üht peretoetust. Saajate ring peaks olema sama. See saadakse lapse eest, kuid saaja ja teostaja on vanem (nagu ka lapsetoetuse ja muude peretoetuste, vanemahüvitise jt puhul). Lapsed peaksid tervikuna minema ühe vanema n-ö kontole, vaikimisi emale. Kui ema seda õigust ei kasuta, saab laste eest valida isa. Põhimõtteliselt peaks saama iga lapse puhul valida erinevaid isikuid või erakondi.
Administreerimine peaks olema sarnane lapse pealt arvestatava tulumaksuvaba miinimumiga tuludeklaratsioonis ‒ eeltäidetud deklaratsioonis on nad emal (st peretoetuse saajal). Kui ema nad sealt kustutab ja oma deklaratsiooni ära kinnitab, kanduvad nad automaatselt isale. Praktikas ei saa isa neid ema tahte vastaselt oma deklaratsiooni panna. “Ema” tähendab siin isikut, kellele laekub peretoetus, kuid tegelikult jääb see peresiseseks kokkuleppeks nagu peretoetuste või vanemahüvitise saaja puhul.
Ukraina sündmused aitasid meil teadvustada meie idapiiri piirkonna olulisust, see aitas samuti aru saada, et põhimõte „õpi keel selgeks, siis saad meie liivakastis mängida“ ei õigustanud ennast. Piirkond sai küll kahekümne aastaga juurde inimesi, kes vähemalt paberi põhjal eesti keelt oskavad, kuid Ida-Virumaa on mentaalselt väga kaugel kõigest sellest mille poolest Eestit nimetatakse Euroopa üheks kõige kiiremini arenevaks riigiks: idufirmad, infotehnoloogia, rikas kultuurielu ja valmidus seda maailmale tutvustada.
Piirkonna arengu huvides tuleb tagada maakonna uuenduste ja tehnoloogia jätkusuutlikkus, mille eelduseks ei ole ainult ilusti remonditud koolid, teed ja muu infrastruktuur, vaid igapäevaste metoodikate, seadmete, oskuste ning uuemate formaatide kohale toomine. Tundub, et siin ei leidu kriitilist massi Technopoli, MakerLabi või Garage48 jaoks – aga tuleb veel proovida ja sobitada, harjutada kohalikke inimesi, anda mõista, et nemad ei ole ääremaal unustatud, vaid on vajalik osa kogu Eesti tänapäevasest innovatsioonist ja tehnoloogiast. Oluline on tagada Eesti parimate saavutuste levitamist ka Ida-Virumaale ning seda eelkõige sobiva ettevõtluskeskkonna loomise kaudu, miks mitte ka fiskaalpoliitika kaudu, maksusoodustused kultuurikorraldajatele ja ettevõtjatele, kes on valmis looma Ida-Virumaa uusi algatusi, viima sinna oma tootmisi ja tegevusi.
Erakonna nimekirjas kandideerimine tähendab ühtlasi antud poliitilise jõu formuleeritud ideestiku jagamist ning valituks osutumisel ka püüdlust need ideed ellu viia. Taolistest “ideedega inimestest” riigikogu koosnebki. Selles on oma püsivusele viitavad plussid (kuigi praktika seda alati ei kinnita ning suur osa pakutust jääbki paberile), kuid ka olulised, muutusi takistavad miinused. Miinused, mis tulenevadki kinnistunud ideedekesksusest.
Minu ettepanek oleks toimida vastupidi ehk minna parlamenti tingliku valge lehena, olles avatud kõigi inimeste headele ideedele. Sest paljukest see üks inimene ikka suudab (ka ideid genereerida). Ning mida rohkem selliseid “teiste” ideid realiseerub, seda paremaks elu Eestis (mis ongi meie kollektiivne elu) muutub. Julgeksin seda teha, kuna minu üldisemad maailmavaatelised arusaamad peaksid aastate jooksul kirjutatu ja räägitu põhjal olema paljuski tuttavad. Ja loosungina võiks see kõlada nii: “Sul on idee – tule!”. Tegelikult seisnebki edasiminek tinglikult maksudega mängimises, aga mitte arusaamas, et “maksudega ei mängita”. Ehk ka seadusandliku kanali lahtihoidmises, mis võimaldaks uute ideede esiletõusu.
Riigi üks mõte võiks olla, et sellel tasandil saab teha küll paljudele kasu andvat, aga sedavõrd kaudselt, et see ei ole teisendatav puhaskasumiks või millekski, mis eraettevõtjat otseselt motiveeriks.
Üks taolistest asjadest on Eesti elamufondi uuenemise küsimus. Ideaalses maailmas elaks iga perekond just talle sobivas kvaliteetses ruumis. Paraku suudavad seda Eestis endale lubada vähesed. Nagu osutas arhitekt Kaiko Kivi oma magistritöös, on Eesti elamufond uuenenud aastaid aeglasemalt kui peaks, samas kui peatselt vananeb märkimisväärne osa praegustest elamutest.
Selle üks peapõhjusi on, et Eesti elanikkonna põhiosa ei ole nii rikas, et elamute uuenemisprotsessi kinni maksta, nii nagu see on olemasolevate kinnisvaraarenduspraktikate raames seni toiminud. Puudu on jäänud pikast perspektiivist, sest seda ei osata või taheta teha või ei ole seda võimalik endale lubada. 2020. aastal uutele elamutele jõustuvad karmid energiasäästlikkusnõuded vähendavad veelgi lootust, et kinnisvaraturu isereguleerumise teel tekkiv olukord viiks kvaliteetse ruumini.
Ühesõnaga – neisse isereguleeruvatesse protsessidesse oleks vaja süstida uusi nutikaid ja realistlikke ideid, näiteks uusi odavamate hoonete tüüpprojekte, mis sobiksid praeguste olude ja elamisviisidega ning oleksid targemad nõukogudeaegse ruumipärandi vigadest õppimise võrra. Jõudmine ruumini, mis odavuse kõrval oleks (ka vaimses mõttes) kvaliteetne, nõuab pikemat lahenduste otsimise protsessi, mida saab lubada vaid siis, kui seda rahastavad kõik eestlased ühiselt. Töö tulemusi võiks anda kõigile vabalt kasutada.
Eesti peaks kanepituru riikliku reguleerimise kohe ja põhjalikult üle vaatama. Teiste (osa)riikide kogemus näitab, et kui võtta kanepiturg kurjategijate käest ära ja see korralikult maksustada, siis uimastite tarbimine, kuritegevus ja liiklussurmad vähenevad, tõuseb maksutulu ja vabanevad politseiressursid – saab pühapäevapopsutajate ja potipõllumeeste küttimise asemel püüda päriskurjategijaid.
Nii Eesti ühiskonnal kui ka mitmel minu siinsel sõbral on tõsised probleemid alkoholiga ja seda on nukker vaadata. Uuringud ja isiklik kogemus näitavad, et kanepiga võrreldes on alkohol ja tubakas palju kahjulikumad – ma tahan, et mu sõpradel oleks alternatiiv, mis ei hävita tervist ega muuda neid lähedaste suhtes vägivaldseks. Praegu on õige aeg. Legaliseerimislaine on kündmas üle maailma ja praegu ettenägelikult lähenedes on meil võimalik luua sobilik raamistik: spetsiaalsed poed, vanusepiirang uksel, täielik reklaamikeeld jne. Kui ootame veel paar valimistsüklit, tulevad siia legaliseerima juba globaalsed kanepikorporatsioonid, kel raha ja mõjuvõimu ostmaks kõige kasumlikumad seadused. Arendame Eesti ettevõtlust, vähendame kuritegevust ja parandame viinaga retsitud rahvatervist pigem nüüd ja kohe.
Autodel on lisaks aeglasele laadimisvõimalusele võimalus kiiresti vahetada mahalaaditud akupakett täislaaditud paketi vastu. Selleks on vaja piisavat kogust akupakette, mida võiks ka Eestis toota (need käivad omakorda tehnoloogilise arenguga kaasas ja muutuvad pidevalt efektiivsemaks).
See võimaldab kasutada eelkõige tuuleenergiat akupakettide laadimiseks tuuleperioodidel. Kaasneks sõltumatus fossiilkütustest ning kütuste impordist. Kokkuvõttes on see küll 10–20 aasta perspektiiv, aga koordineerivaid tegevusi ja piisava tehnoloogiliste pädevuste arendamise saab käivitada kohe.
Kõik Eesti riigiametnikud ning eriti riigikogu saadikud peaksid läbima kohustuslikus korras esiteks IQ-testi ja teiseks mingi spetsiaalselt välja töötatud huumorisoone testi, ning nende tulemused avalikustataks.
Sellega saaks tagada, et rahvas teab vähemalt, kui targad inimesed meid valitsevad, ja mis veelgi tähtsam – kui tõsised nad seal on, et järgmistel valimistel ei peaks hääletama viletsa huumorisoonega inimeste eest.
Peaksime välja mõtlema, mis saab Eesti kõrgharidusest ja ülikoolidest. Järjest kasvavad peale väiksemad põlvkonnad ning üha enam noori suundub välismaale õppima. Eesti peab tõenäoliselt hakkama oma ülikoolidesse meelitama rohkem üliõpilasi mujalt, mis tähendab õppekavade muutmist kas inglis- või venekeelseks tervenisti või näiteks alates magistriastmest. Selline muutus aitaks soodustada ka sisserännet Eestisse. Samas seab see ohtu eesti keele ja teaduskeele elujõu ning tuleviku. Juba praegu kaitstakse Eestis enamik doktoritöid inglise keeles. Näiteks olid 2013. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud 114st doktoriväitekirjast kõigest 18 eestikeelsed.
Võiks pakkuda välistudengitele, -spetsialistidele ja -teadlastele tasuta disko- ja spordivõimalusi ning seisupileteid kontsertidele, et intelligentsed välismaalased leiaksid endile Eestist kaasa ning looksid pere.
Põhiseaduse preambulis on rohkem pööratud tähelepanu keele ja kultuuri säilimisele, kuid nüüd on muutunud aktuaalseks ka rahvuse säilimine. Mõnekümne aasta pärast elab Eestis 200 000 eestlast vähem kui praegu. Seda me enam muuta ei saa, kuid edasi tulevad muud variandid. Üks juba praegu tehtav samm on moodustada elatisraha fond, et emad ei peaks kaotsiläinud isasid üle maailma taga otsima, nendega kohtutes võitlema ja ootama aastate kaupa raha, millele neil on täielik õigus. Seda fondi võiks rahastada need inimesed, kellel endil lapsi pole – panustades sinna vaid osa sellest rahast, mille nad ise laste pealt kokku hoiavad.
Eestis hoitakse ja kaitstakse kõiki peresid sõltumata sellest, kas pere moodustavad üksikvanem lapsega, eri- või samasooline paar lapse/lastega, vanavanem(ad) lastelastega või ka mõni muu kooslus, sh eri rahvustest, religioonidest või nahavärviga inimestest moodustunud pere. Inimeses nähakse eelkõige inimest, mitte tema sugu, seksuaalset identiteeti, rahvust, nahavärvi vm sarnast tunnust. See muudab meie inimesed avatuks, julgeks ja loovaks, sest nad ei pea kartma, et neid nende olemuse ja mõtete pärast alavääristatakse või kiusatakse. Loovad ja julged inimesed toovad ühiskonna edendamiseks kaasa uudseid lähenemisi ja lahendusi.
Selleks tagatakse vajalikud seadusemuudatused, sh nt kooseluseaduse jõustumiseks vajalike rakendussätete vastuvõtmine. Samuti vaadatakse üle perede ja lastega töötavate spetsialistide väljaõpe, et tagada nende avatus ja eri peremudelite heakskiit ning mõistmine. Juba koolitee lõpetanud spetsialistidele võimaldatakse täiendõpet, täiendatakse õpetajakoolituse ja teiste laste ja noortega töötavate spetsialistide õppekavasid ülikoolides. Koolisüsteemis ennetatakse kiusamist ja tagatakse väljaõpe, mis võimaldab koolitöötajatel tõhusalt sekkuda, et lapsed ja noored saaksid areneda turvalises keskkonnas, kus nende pere ja päritolu aktsepteeritakse sellisena, nagu see on, vajadusel ka tuge pakkudes. Üldhariduskoolide õppekavasid ja õppematerjale täiendatakse, et lapsed ja noored saaksid juba koolis ettevalmistuse erinevuste mõistmiseks elus.
Väga paljud tõsised valupunktid meie ühiskonnas, millega tuleks põhjalikult tegeleda, saavad süvenenumalt uurides tihti alguse just alkoholist – liiklussurmad, töötus (eriti maapiirkondades) ja sellest tulenev regionaalne hääbumine, perevägivald, suitsiidide arvukus, meeste varajane suremus jne jne. Selle asemel, et tegeleda pidevalt tagajärgede likvideerimisega ning nuputada näiteks, kust leida tervishoiusüsteemi ülalpidamiseks lisaraha, peaksime pöörama oma pilgud just probleemide tekkepõhjuste poole ning üritama siin reageerida konkreetsemalt ning resoluutsemalt. Pideva meeletu infrastruktuuri investeerimise kõrval peaksime panustama inimesesse ja siinkohal pean silmas just hoolet ning kaitset, st kaitsma manipulatsiooni eest (alkoholireklaam) neid, kes ennast veel kaitsta ei suuda või ei oska, eriti siis just noori, ja teisi täiskasvanuid nende enda eest (aktsiis). Tihti kasutatakse väljendit, et hädasolijale tuleks kala asemel pakkuda püsivamat tuge ehk õng. Kui see näide meie alkoholipoliitika puhul ümber pöörata, siis võib öelda, et seni on riik suuresti tegelenud tagajärgede lappimisega – on üritatud ära võtta kala, aga püsivamate tulemuste saavutamiseks tuleks minna õnge kallale. Karmim alkoholipoliitika lahendaks palju laiemaid ning sügavamaid ühiskonna valupunkte kui vaid avaliku korra rikkumine vms. Tahaks erakondadelt näha odavate äraostmiskatsete kõrval (stiilis “meiega saad 100 eurot rohkem” vms) natuke omakasupüüdmatut hoolt ja kaitset oma rahva suhtes. Küüniliselt lõpetades võib ju veel lisada, et isegi kui need meetmed ei suuda alkoholi tarbimist vähendada, siis loovad nad vähemalt lisaressursse tagajärgedega tegelemiseks.
Meil tuleb enda riigi tulevikuks eesmärkide seadmisel lähtuda sellest, millisena soovime näha Euroopat. Seejärel saab alustada Eesti kujundamist sellise Euroopa kõige eesrindlikumaks riigiks.
Elame ajastul, kus Euroopa finantskriis on paisunud majanduskriisiks, sotsiaalkriisiks ja ka eksistentsiaalseks kriisiks. Näeme mitmetes riikides valitsusi, kelle hoiakute vastavus Euroopa väärtustega on enam kui kaheldav - Slovakkia, Ungari ja nüüd ka Kreeka. Me suudame pakkuda Euroopale juba täna lahendusi, millest kõik riigid saaks kasu lõigata, näiteks meie e-lahendused või Teeme Ära aktsioonid. Meie väiksuse tõttu ei saa meist kunagi üht Euroopa liidritest. Aga mis oleks, kui lugematutes edetabelites enda koha üle rõõmu või kurbust tundmise asemel hakkaksime ise mõtlema sellele, milliste kriteeriumide ja väärtuste järgi peaksime riigi tulevikuks eesmärke seadma.
Tunnistan kohe üles, et see pole mingi uus ja originaalne idee. Pealegi on seda ideed laias maailmas juba edukalt ka rakendatud. Vähe sellest, juba annab Euroopa Komisjon selle idee teostamiseks raha! Ning seegi pole veel kõik – toimuvad ka uhked konkursid, auhindamised, tunnustatakse parimaid ideid ning need leiavad nii investoreid kui ka kopeerijaid. Idee edukust näitabki ju see, kui seda järele tehakse.
Millega tegu? See on sotsiaalne innovatsioon ehk uuendus. Eesti ei erine teistest riikidest – ka meil on rida püsivad, valusaid, keerulisi probleeme, mis ei lõpe ja isegi taastoodavad end nagu nõiaring.
Me ju teame, et riik ei tule kõige sellega – ei tagajärgede ega ennetamisega – üksi toime. Jah, tal on süsteemid: sõltlastele on ravisüsteem, peksjatele kriminaalhooldussüsteem ja tänavalastele lastekaitsesüsteem. Aga teame, et hulgaliselt inimesi jääb süsteemide vahele. Siin pole mõtet õhukese riigi suunas näpuga näidata, vaid leida lahendusi, mis on senisest mõjusamad. Sest kui seda ei tee, oleme kogu ühiskonnaga luuserid – kaotame nende inimeste võimaliku väärtuse tervete ja toimekate inimestena, hea kvalifikatsiooniga tööjõuna, heade vanematena uuele põlvkonnale.
Minu idee on selline: leiame üles kõik need kohad, kus süsteemidest ei piisa. Kohad, kus on vaja nutikat ja toimivat, mõõdetavate tulemustega lahendust, mida saab püsivalt kasutada, ja mis parimal juhul säästab ka kulusid. Näiteks aidatakse nõustamise ja regulaarsete koduvisiitidega riskirühma kuuluvaid (narkomaanid, töötud, eelnevate õigusrikkumistega) noori toime tulema lapsevanema rolliga, selle asemel et oodata, kuni vastsündinut vääriti koheldakse ja ta ravile või hoolekandeasutusse satub.
Tasapisi võtab uus lahendus järjest laiema ulatuse ning senine süsteem kuhtub, osa temast muutub tarbetuks. Ja niimoodi leiamegi uuenduslikke lahendusi, kuni avastame, et meil ongi ühiskondlikku nutikust rohkem kui riigiaparaati! Inimesed saavad abi, aga avalikku raha kasutatakse mõistlikumalt. Kui suudame sellist tarka tegevust rakendada enamikes teemades, saame oma kogukonna, oma linna ja terve Eesti elu korraldada nii, et pole vaja ülal pidada sellist masinavärki, mis tulemusi ei too. Alles jäävad ainult vajalikud tegevused ja teenused. Selline ülevaatus hõlmab muidugi ka poliitika ja valitsemise korraldust.
Idee on luua Eestis sellised keskkonnad, kus saavad kokku maaelu ihkavad ettevõtlikud linnainimesed ja -pered ning neid ootavad maakogukonnad. Selliste keskkondade loomisega on alustatud – olemas on infot vahendav portaal ning iga-aastane mess „Maale elama“.
Tulevikus võiks portaal lisaks vabadele elu- ja töökohtadele sisaldada häid pakkumisi ja ideesid ettevõtluseks ning andmebaasi maale tulla soovijatest, samuti foorumit ning miks mitte ka tutvumisportaali.
Veel oleks vaja, et igas Eestimaa kandis leiduks innustatud n-ö vastuvõtjad, kes oleksid kohapealsed nõuandjad, vahendajad ja maaelu tutvustajad. Nende tegevuseks võiks ka olla Eesti eri paigus linnarahvale suunatud koolituste ja avatud uste päevade korraldamine. Samuti oleks vaja luua võrgustik maaelu kogemise kohtadest, kuhu linnapere saaks enne kolimisotsuse tegemist tulla oma nahal proovima, mida kujutab endast maal küttepuude varumine, lume lükkamine, aiamaa eest hoolitsemine, korstnapühkimine, kogukonnaga suhtlemine jne. Sellisteks kohtadeks sobiksid muu hulgas külamajad, väikekoolid ja loodushariduskeskused.
Idee teostumisel saavad maakogukonnad juurde teistsuguste oskuste ja teadmistega aktiivseid inimesi, kes väärtustavad kogukondlikku ja looduslähedast elustiili ning aitavad maal käivitada ettevõtlust ja muud uuenduslikku tegevust. Samuti tõuseks nende inimeste arv, kes suudavad (maa)elukaugetele ametnikele ja poliitikutele selgitada, millised seadused ja programmid aitavad parandada elu Eestimaal ning ära hoida eestlaste väljavoolu kodumaalt.
Selle tegemisel lähtutakse Eesti Koostöö Kogu koostatud riigipidamise kavast. Probleemikirjeldused ja lahendused leiab kogu kodulehelt: http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/riigipidamise-kava/. Lahendusi pakutakse viiel teemal: arutlev demokraatia ja osalemine, kohalik omavalitsus, riigihaldus, valitsus ja riigikogu. “Seoses rahvaarvu vähenemisega kaovad Eesti tööturult töökäed, vähenevad riigi tulud, ent ülalpeetavate arvu suurenemine koos ootustega paremale avalikule teenusele kasvatab riigieelarve kulupoolt. Riigipidamise kava koostamise põhjuseks on veendumus, et praegune asjade ajamise viis ei lase Eesti riigil parimal viisil sellele väljakutsele vastu astuda ning mõistlikult, tõhusalt ja tulemuslikult täita avalikke ülesandeid.”
“Riigireform peab muutma inimeste elu Eestis paremaks ja olema lähema nelja aasta jooksul elluviidav. Ümberkorraldust on mõistlik ette võtta, kui lahendus toimib, kui muudatus on praktikas teostatav ning kui võimalikke kuritarvitusi on võimalik ette näha ja ära hoida. Riigipidamise kava ettepanekud keskenduvad süsteemsetele puudujääkidele.”
Kuna Eestis on tohutul hulgal inimesi, kellel on rahalistel põhjustel raske osta elementaarset igapäevast toitu, tuleks lõpetada arusaamatult pillav ja arulagedalt raiskav suhtumine poodidest ja toitlustusasutustest maha kantavasse toitu. See väljendub toidu prügikasti viskamises pärast pakendile märgitud realiseerimiskuupäeva lõppu, mis enamasti ei tähenda ometi toidu söögikõlbmatust. See tuleb humaansel viisil, nt sotsiaalhoolekande vms asutuste kaudu, jooksvalt, igapäevaselt ja süsteemselt kokku viia inimgruppidega, kes selle viisakalt ära tarbiksid. Kuidas see lahendada praktikas ja seadusandluses, on pähkel, mis on väärt puremist. Aga see on puretav pähkel. Hispaanias on see võimalik. Eestis tegutseb selles valdkonnas edukalt küll juba toidupank, kuid see tegevus ei saa jääda üksikute aktivistide ettevõtmiseks, vaid peab saavutama ühiskonnas totaalse ja enesestmõistetava iseloomu. Selleks on muu hulgas vaja vastavat seaduslikku raamistust.
Iga riigiasutus või kohalik omavalitsus peab ostma tooteid ja teenuseid sellistelt ettevõtetelt, kes suudavad lisaks hangitava toote või teenuse eesmärgipärasele pakkumisele luua avaliku sektori sihtidest lähtudes ka lisakasu. Lisaks optimaalse hinna ja kvaliteedi tagamisele peavad ettevõtted konkureerima ka majanduslike, keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete lisahüvede loomisel. Taoliste hüvede hulka võivad kuuluda näiteks praktikakohtade loomine noortele, erivajadustega inimeste palkamine või oma teenuse subsideerimine maapiirkondades.
Näiteks Suurbritannias võeti selline seadus vastu juba 2012. aastal (Social Value Act). Vähenevate ressursside tingimustes on avalikul sektoril mõistlik teha koostööd nende ettevõtetega, kes suudavad panustada rohkem kui toote-teenuse pakkumise, töökohtade loomise ja maksude maksmisega. Endiselt on tegemist vaba turumajandusega, lisandub lihtsalt veel üks konkurentsiaspekt (nt lisaks brändi tuntuse suurendamisele või ekspordivõimaluste ärakasutamisele).
Elamisväärne riik algab väga väikestest asjadest. Elame Eestimaal, kus sügiseti voolavad õunad tänavale ja sibulad kogunevad kõrgetesse mägedesse. Meie oma Eesti kuld. Ja mina eestlasena, olles kasvanud puhta lehmapiima peal, pean suurpoest tikutulega taga otsima kodumaised juurikaid. Seal põlegi neid. Tehtagu selliseid seadusi, mis aitaksid eestlastel saada kodumaiseid tooteid.
Töötades välja lihtsalt toimivad teenused e-residentidele, oleme sunnitud korrastama kõiki olulisemaid riigiteenuseid ja viima uuele, kasutajavaatest lähtuvale tasemele. Selle mastaapse idee realiseerimiseks tuleb luua meeskond parimatest spetsialistidest erinevatest organisatsioonidest ja ametitest, anda neile vajalikud abivahendid, otsustusõigus ja vastutus ning vaid üks ülesanne – luua maailma parim ettevõtluskeskkond. Eesti inimese võiduks on läbitöötatud, efektiivsed ja käepärased, vajadustele vastavad teenused. Eesti riigi tuntus, maine ja investeeringute kasv on lisaboonus.
See tooks ettevõtteid ja looks töökohti. Tooks siia raha. Ma pakun, et kui Lätis on 15%, siis Eestis võiks olla 10%. Ettevõtete tulumaksu võiks selles mahus taastada. N-ö investeerimistoetus ei ole seni meile olulist kasu tunnetuslikult andnud.
Lahe ja turgutav päev saab alguse põnevast ideest, huvitav raamat ikka ideest ja loovusest, edukas ettevõte algab ja areneb silmaringist, loovusest ja loomingulisusest. Kõik see, mis on inimese, organisatsiooni, riigi, ühiskonna arengu aluseks peitub just nimetatus. Usun, et ka õnn peitub mitmekesises ning võimalusterohkes igapäevas. Selleks on vaja maast madalast lasta iga pisipõnni loovusel säilida – loovuse lubamisega, loovuse ja loomingulisuse innustamisega, nendele võimaluste loomisega. Selleks ei ole üht ja toimivat võimalust. Neid on palju ja nad kõik on olulised. Oluline on osasaamine ja osalus kõigis kaunites kunstides, kehakultuuris ja teaduses. Kool ei saa siin olla koduta, kodu koolita, ja väga suur osa on kõikidel praegustel nimetatud alade tegijatel. Võimalusi on palju, kuid nendeni jõudmine on tihti juhuslik, osalemine ebaregulaarne. Sisulisest ja põnevast mõtestamisest jääb puudu. Üks, teine või kolmas pool vajab vastastikku rohkem infot ja abi oma tegevuse paremaks korraldamiseks.
Erakonnapoliitika ei tohi olla üks hammasratas riigimasinas, vaid see jõuallikas, mis kõik riigimasina hammasrattad valijate tahte kohaselt liikuma paneks. Selleks on vaja avalik teenistus otsustavalt depolitiseerida ning avada poliitiline maastik vabale ideedekonkurentsile, kärpides otsustavalt praeguste „riigierakondade“ finantseerimist maksumaksja poolt.
Juba 2013. aasta 7. aprillil toimunud rahvakogus arutati läbi ning sõeluti välja terve rida ettepanekuid, mis selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitaksid. Need puudutasid erakondade rahastamise ausust ja kontrollitavust, raha mõjuvõimu kahandamist poliitilises otsuseprotsessis; erakondadesisese ja -vahelise konkurentsi ausust; valija hääle kaalukamaks muutmist valimistulemuse otsustamisel; kodanike kaasatust ja laialdasemat osalemist poliitilises protsessis valimistevahelisel ajal ning avaliku teenistuse (sund)politiseerimise peatamist. Ettepanekute paketi esitas kaks päeva pärast rahvakogu toimumist riigikogule Vabariigi President, kuid nüüdseks on neist täide viidud vaid mõni üksik. Sest Eestis valitseb endiselt „… riigiametnike ja parteilaste isandlik suhtumine kodanikuühiskonda“ (Egge Kulbok-Lattik, Postimees 6.01.15) – ollakse veendumusel, et „meie teame paremini, mida teile vaja on!“. Vastuseisus arutlevale demokraatiale on neli riigikogu erakonda ühel meelel.
Demokraatia ja turumajandus on mõlemad head ja vajalikud asjad, kuid neid ei tohiks omavahel segi ajada. Turumajanduslik kaupade ja teenuste konkurents on midagi muud kui ideede ja põhimõtete konkurents demokraatias. Kahe konkureeriva toote puhul saab tarbija eelistada kas üht või teist. Kahe konkureeriva idee puhul oleks aga mõistlik enne konkurendi mahategemist püüda leida nendevahelist ühisosa. Praegune valimiste korraldus asendab aga demokraatliku debati suure supermarketiga, kus erakonnad oma valimislubadused – üks uhkem ja kallim kui teine – riiulitele ritta seavad, et valija saaks sealt endale meelepärase valida. Seejuures murrab iga erakonna ajutrust valimiste eel kõvasti pead, milliste uute ja enneolematute lubadustega eelolevatel valimistel turule tulla. Oma ettepanekutest hoitakse seetõttu kiivalt kinni ning püütakse igati halvustada ja takistada konkurentide ideede realiseerumist. Veelgi vähem on oodatud ideed ja ettepanekud sellesse suletud poliitilisse ringi mittekuuluvatelt ühendustelt ja isikutelt.
Eesti sulgeb kümne aastaga kõik põlevkivisektori tööstused, samuti kaevandused ja karjäärid, lõpetab kohe investeerimise põlvkivienergeetikasse ja keemiatööstusesse, samuti suleb vastava ala õppekavad ning teadusüksused ülikoolides. Eesti läheb elektritootmises kümne aastaga täielikult üle taastuvenergiale, kasutades tarbimiseks loomulikult rahvusvahelisel vabaturul parima hinnaga saadavat, nagu see toimub juba praegugi. Alternatiiv on, et globaalsete kokkulepete, tooraine- ja inimressursi ammendumise tõttu juhtub see suurte kahjude ja kuludega 20 aasta jooksul niikuinii. Parem ette näha kui üllatuda.
Vahetu kasu Ida-Virumaale on elukeskkonna taastumise algus. Tekib sundus päästa riikliku programmi abil inimesed paratamatult degradeeruvast elukeskkonnast ning ühtlasi aidata sealsetel seni lõimimata elanikel tulla üle eestikeelsesse ruumi, kus nad saaksid õiglaselt osa ühiskonna kõigist hüvedest. Tegemata jääksid tarbetud, ent kulukad, igikestva majanduskasvu usu najal kavandatud investeeringud taristusse. Rahvusvahelisel areenil hakkaks Eesti silma paistma energimajanduslikult sama edumeelsena nagu seni IT-vallas. Eesti ei peaks enam kulutama usalduskrediiti ja jõudu läbirääkimistel mingile taandarenevale majandussektorile eriõigusi kaubeldes ja saaks olla tugev ka rahvusvaheliselt aina olulisemas kliimapoliitika kujundamises, kus on tänaseni tulnud põlevkivi tõttu häbis vaikida.
Vanemahüvitis tuleks vanemate vahel pooleks jagada ning teha selle kasutamine paindlikuks. Kes tahab, võtab korraga ja järjest, kes tahab, võtab osaliselt ja pikema aja vältel ning käib osalise koormusega tööl. Sellel oleks positiivne mõju meeste tervisele ja naiste palgale ning mõlema võimalustele ühendada oma era- ja tööelu. Ja üldiselt oleks 21. sajandil aeg aru saada, et obsessiiv-kompulsiivne kujutlus, et poliitika peaeesmärk on panna (Eesti) naisi sünnitama, on ravitav. Reproduktiivseid valikuid teevad inimesed ise ja ainus, mida riik teha saab, on neid selles toetada. See ei tähenda rahalisi ülekandeid, vaid mõnusat elukeskkonda, sõbralikke tööandjaid ja häid lastehoiuvõimalusi.
Eesti elu aitaks paremaks selle muutumine ühiskonnaks, kus arvestatakse kõikide ühiskonnaliikmetega, sealhulgas loomadega. Teadmine, et me elame siin koos tundlike, inimestele väga sarnaste olenditega, ja selle teadmisega arvestamine teeb inimese paremaks, tema valikud eetilisemaks ja see muudab ka ühiskonda. Eesti saaks progressiivse riigi maine ja eksperdipositsiooni loomakaitse küsimustes. Pealtnäha naiivses idees ei ole midagi uut, seda on korrutanud suured mõtlejad ja loomade tundjad juba sajandeid ühes või teises sõnastuses. Lähiaja lihtsamad sammud selle nägemuse teostamiseks on näiteks loomateema lisamine ühiskonnaõpetuse õppekavadesse, taimetoidupäevad koolides, loomade ombudsmani ehk õigusvahemehe ametikoha loomine, olemasoleva seadusandluse toimima panemine, ametkondade koostöö asjast huvitatud vabakonnaga jms.
„Kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool,“ ütles õpetaja Laur, ja Tootsist sai viimaks päris hinnatud ühiskonnaliige. Meie ühiskonnas on palju neid, kes tervet rehkendust ei jõua – omastehooldajad, üksikvanemad, tudengid, ääremaadel elavad inimesed, puuetega inimesed ja pikaajalised töötud. Rääkimata sellest, et kaheksatunnised tööpäevad kujunevad ka paljudel sotsiaalsete komplikatsioonideta inimestel enda ja oma lähedaste heaolu arvelt. Lõpetada tuleb palgakasvu fetišeerimine riiklikus retoorikas, sest palk ei tee tööd, inimene teeb.
Osaajaga töötamine nõuab töösuhetes detailsemaid kokkuleppeid ja suuremat paindlikkust nii tööandjalt kui ka töö tegijalt – kuid pingutus on seda väärt, kui selle tulemusena tunneb senisest suurem hulk inimesi end ühiskonnale vajalikuna ja oma tööpanust väärtustatuna (sealhulgas rahalise tasu näol). Vabatahtlikkus on kena asi, aga kui riik seda palgatöö aseainena soovitab, on see silmakirjalik.
Riik ja riigikogu kui seadusandja saab osaajaga töötamist soodustada näiteks maksuseadustiku muudatustega. Sotsiaalmaksu tuleks maksta reaalselt brutopalgalt, mitte miinimummääras (mis on väikese palga ja osaajaga töötamise puhul ebamõistlikult suur, sageli suurem kui tegelikult kätte saadav töötasu). Võimaliku tagasilöögi pensionisüsteemile korvaksid nendesamade sotsiaaltoetuse saajate senisest paremad võimalused osaleda oma jaksu ulatuses aktiivses töö- ja ühiskonnaelus.
Eesti noor vaimuinimene on muutumas persona non grata’ks. Inimene, kes elatub sellest, et kirjutab teadusartikleid, tõlgib, teeb kunstiprojekte vms, ei vaja riigi arvates arstiabi. Selliste projektitööde puhul ei sõlmita töölepingut, vaid töövõtu-, litsentsi- jms lepingud. Ja kui sul on kasvõi üks kehtiv litsentsileping (à la Sirbi honorarileping 60 eurole kuus), ei saa ennast ka töötuks registreerida, et töötukassa kaudu haigekassa kindlustust saada. Parem ära kirjuta siis üldse, vaid kindlusta ennast töötukassas, mine mõne praktilise oskuse kursusele ja otsi endale päris töö! Paljud haritlased muidugi leiavadki endale päristöö, näiteks osakoormusega õpetajana, kus palk on tihti alla miinimumi (sest teadustööd tehes ei saa väga suure koormusega tööl käia), aga kui miinimumpalga pealt makse maksta, saab ka haigekassa kindlustuse. Paljud suure potsentsiaaliga haritlased aga ei viitsi lõpuks enam kõige sellega jamada, löövad käega ja astuvad “normaalsete inimeste” sekka, mille tõttu kannatab kindlasti eesti kunst ja teadus. Juba seda, et sarnast juttu, mida ma just kirjutasin, peetakse üldjuhul luuserite virinaks, kes endaga lihtsalt hakkama ei saa, näitab, et suhtumine on pehmelt öeldes vildakas ja väga pealiskaudne. Muidugi on neid, kes virisevad virisemise pärast ükskõik mis olukorras, aga on noori, kes tõepoolest sooviksid pühenduda kunstile või teadusele, kui see oleks võimalik.
Et need noored kunstnikud ja haritlased, kes veel üritavad, kõik maha ei sureks, tuleks muuta suhtumist, et “miks meie nende luuserite kindlustuse kinni peame maksma”. Jõuda järeldusele, et tarku inimesi on meil vaja.
Eestis on parlamentaarne demokraatia ja riigikogu on selle keskmes. Riigikogu liikmed aga ei saa teha piisavalt kaalutletud otsuseid, sest neil pole nõunikke ega ressursse, et konkreetse teemaga sõltumatult tegeleda. Nõunik annaks riigikogu liikmele võimaluse seaduseelnõusid paremini sisult läbi töötada ning olla valijatega tihedamas kontaktis. Praegu peab rahvasaadik tuginema omaenda võimetele ja sisetundele (mis pole kuigi hea asi, kui tahame, et seadusloome oleks kvaliteetne), saades kogu info huvigruppidelt või fraktsioonilt. See nõuab lisainvesteeringut, aga tasub kindlasti ära vähem kallutatud, läbimõelduma ja kvaliteetsema õigusloome mõttes. See aitaks esindusdemokraatiat ja parlamentaarset diskussiooni tugevdada.
Eesti tuleb taas detsentraliseerida, et üle elada globaliseerunud majandussüsteemi käimasolev lagunemine. Alustama peab ühiskonnale tagala taasloomisest. Kuni meie maapiirkondades puudub elujõuline traditsiooniline mikroettevõtlus, sh eelkõige põllumajanduses, seni pole ka meie 700 000 linlasel mingit lootust siis, kui majanduslik ja (geo)poliitiline kriis lõpuks kulmineerub.
Väikeriigi kultuuri elusa ja viljakana hoidmine on kulukas töö, milles ei saa loota turumajanduslikule loogikale: toodab tulu – hästi, ei tooda tulu – halvasti, teeme midagi muud. Maksu eesmärk pole kedagi lisaks koormata, vaid anda inimesele võimalus oma palgataset arvestades annetada soovi korral igal kuul suhteliselt tagasihoidlik summa kultuuri toetuseks.
Eesti Vabariigi tööealisee elanikkonna suurus on ca 850 000 (2011. a rahvaloenduse andmetel), millest kõrgepalgaliste osakaal ei moodusta enam kui 10% (loen kõrgepalgaliseks kolme või enama keskmise brutokuupalga (2014. aasta III veerandis 990 eurot) saaja) – max 85 000 inimest. Vabatahtlik metseenlus tähendaks, et inimene võib, aga ei pea maksma kuupalgast 0,5% riigi loodud fondi, mis kuulub kultuurkapitali alla. Võttes näiteks, et need 85 000 inimest teenivad igaüks ca 3000 eurot kuus, laekuks riigile kultuuri toetuseks 1 275 000 eurot, mis annab aastas lisatuluna kokku ca 15,3 miljonit eurot (vrd kultuurkapitali 2014. a eelarve tulud ca 23,4 mln eurot). Vähendades maksumäära poolelt protsendilt veerandile, saame ikkagi aastaseks lisatuluks ligi kolmandiku praegusest kulka eelarvest: 7,65 miljonit.
Soliidse sissetulekuga inimesel peaks olema õilistav võimalus kultuuri toetada. Vaadates kultuurkapitali eelarve tuluderida, näib, et eestlaste keele ja kultuuri kestmisesse panustab enim too, kes on kasiino baarist võtnud uue joogi ja paneb suitsuruumis järgmise sigareti põlema. Väikeriigi kultuur ei saa aga püsida ainult haiguslike nähete toel.
Üks viiest iga avaliku sektori asutuse töökonkursist peaks olema suunatud Eestist väljas elavatele inimestele (nii eestlastele kui ka välismaalastele). Samas ajal tuleks võtta sihiks vähendada avaliku sektori töötajate arvu samas rütmis tööealise elanikkonna vähenemisega, st 1400 töötajat aastas.
Eesti avalik sektor peab muutuma avatumaks ja rahvusvahelisemaks. Nii nagu erasektor, vajab ka avalik sektor seisaku vältimiseks ja üha keerulisemate probleemide lahendamiseks rahvusvahelisi oskusi ja kogemusi, seda igal tasandil ja igas organisatsioonis. Globaliseerunud maailm on mobiilne ja avatud. Selle maailma osa on ka Eesti noored, kes ei defineeri ennast vaid sünnimaa kaudu ja ei näe ennast ilmtingimata pidevalt Eestis elamas. Riik peab näitama, et me tahame välismaal õppivaid noori tagasi, me vajame neid. Sama kehtib kõigi teiste välismaal elavate eestlaste kohta. Siin saab avalik sektor näidata eeskuju. Kui ainult rääkida väljarändest kui probleemist ja mitte midagi praktilist ette võtta, ei saa muutusi oodata.
Samal ajal peab avalik sektor kohanema tööjõulise elanikkonna vähenemisega. Pikas plaanis on riigi ülalpidamiseks hädavajalik, et avaliku sektori osakaal tööjõulisest elanikkonnast ei kasvaks, pigem peaks see vähenema. Praeguse prognoosi kohaselt väheneb tööealine elanikkond (20–64 aasta vanused inimesed, kokku 797 000) kuni 2020. aastani ligikaudu 1% aastas, igal aastal on Eestis keskmiselt 7400 potentsiaalset töötajat vähem. Avalik sektor, kus 2013. aastal töötas 137 900 inimest, peaks kahanema samas rütmis, mis tähendab igal aastal 1400 töökohta vähem.
Kuigi oleme väiksed arvult, oleme suured puude arvult inimeste kohta. Eesti võimalus on süntees, integreeriv paradigma. Ühelt poolt on olemas looduslikke ressursse, vaimne seos kristliku kolonisatsiooni eelse paganliku teadvusega, ning igaüks teab kedagi, kes oskab kartulit kasvatada. Tingimused eduka ökoriigi toimimiseks on olemas.
Teisalt on andekate inimeste suur kontsentratsioon võimalus kultuuriimperialismiks. Ma ei näe põhjust, mis ei võiks Eesti olla kultuuriturismi sihtpunkt – koht, kuhu üle maailma soovitakse tulla, sest siin toimuvad kõige olulisemad kontserdid, näitused, teaduskonverentsid, teadusavastused jne. Mitte ainult uutes moodsates kõrghoonetes, vaid ka taredes, saartel, öises laanes ja eelkõige maa alla kaevatud urgudes. Kuna need eeldused ja ressursid on olemas, piisab mõningatest investeeringutest ning tugistruktuuride koordineerimisest. See tooks kõigis valdkondades kaasa ainult positiivset: majandus, tervishoid, geopoliitika, jätkusuutlikkus jne.
Kui teatud koolidest (nt Tallinna kesklinna koolidest) ei saa kujundada piirkonnakoole, siis on võimalik: (a) kujundada koolid ümber progümnaasiumideks või (b) otsustada loosi teel, kuhu õppima asuda.
Mis me sellest otsusest saame? Suurendame kooli vastutust õpetada kõiki õpilasi sõltumata sellest, kui palju eeltööd on ära tehtud kodus. Kui praegu tehakse kõik, et laps saaks sisse kesklinna kooli, siis tulevikus tehakse loodetavasti kõik, et toetada kõigi koolide arengut – seda kas valimispäeval hääletades, kodanikuna vabatahtlikku tööd tehes või siis lapsevanemana koolis aktiivsemat rolli võttes. Kokkuvõttes toetame Eesti koolihariduse arengut, et Eesti oleks laste kasvatamiseks väga huvipakkuv riik. Ka tasub pärast välismaal kogemuste saamist tulla siia tagasi peret looma.
Doktorandid tegelevad kõige keerulisemate ülesannetega; doktoriõpingute miinimumnõue on hea magistrikraad ning doktorikraad ise on miinimumnõudeks lektori ametikohale. Kuigi ametlikult on doktorant üliõpilane, suhtutakse temasse valdavalt kui töötajasse, ning ta peab lisaks teadustöö tegemisele ka õpetama.
Viie aastaga jõuab näiteks Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsmiseni iga kuues sisseastuja. Kuna see arv on šokeerivalt väike, siis pean seda kordama: kuuest sisseastujast viis (üle 80%) ei jõua nominaalaja ning ühe lisa-aastaga lõpetamiseni. Üle poole sisseastujatest ei lõpeta kunagi. Selline statistika on hea näide doktoriõppe efektiivsuse ja ka kvaliteedi kohta. Mida teha?
Kindlasti oleks vaja tõsta doktoriõppe minimaalne stipendium/töötasu praegusest vähemalt poole suuremaks, et doktorant ei peaks õppimise kõrvalt töötama ja saaks keskenduda teadustööle. Doktorantide stipendiumid on olnud samad viimased kümme aastat, ja on selge, et valdavale hulgale doktorantidest on umbes 400-eurone kuusissetulek liiga väike, et väärilisel määral tööle pühenduda.
Doktoriõppe stipendiumi peaks fikseerima eesti mediaankeskmise netopalga tasemele, mis on hetkel umbes 600 eurot. Antud stipendium oleks minimaalne sissetulek, millele saaksid lisanduda stipendiumid parimatele doktorantidele ja vajalikele erialadele. Väärtustame teaduspõhist Eestit!
Lõimumine on olnud tähtis poliitiline märksõna juba aastaid, aga see saab edukas olla ainult siis, kui seda teostatakse üheskoos nendega, kelle lõimumist soovitakse. Eesti põhiseaduse loojad nägid selleks ette kultuuriomavalitsusi, mis osaleksid vähemuste kultuuriliste, hariduslike ja sotsiaalküsimuste lahendamisel. Suurima rahvusvähemuse taotlused moodustada kultuuriautonoomiat on endiselt tagasi lükatud, ja juba asutatud kahel (rootslaste ja soomlaste) kultuuriomavalitsusel puudub siiamaani juriidilise isiku staatus. Pingete ja vastuseisude lahendamiseks tuleks tööle panna vahend, mis on juba ammu Eesti seadustes olemas ja mis sõjaeelses Eesti Vabariigis edukalt töötas.
Et me oleksime head kodanikud, peame oskama küsida üksteiselt, valitud otsustajatelt ja riigiaparaadilt nõudlikke küsimusi ja esitada oma nägemust. Selleks peab kool andma aga esmase argumenteerimis-, esinemis- ja kriitilise mõtlemise oskuse. Praegugi on väitlus osa eesti keele riiklikust õppekavast, kuid ainult poolesajas koolis on võimalik sellega eraldi tegeleda. Väitluse eesmärk, nagu seda on paarkümmend aastat edendanud ka Eesti Väitlusselts, on üks – diskussioonis saab määravamaks argumendi jõud, mitte jõuargument. Olgem ausad, kooli juhtkonna ja õpetaja jaoks on ebamugavaid küsimusi küsiv õpilane paras nuhtlus. On poliitikuid ja ametnikke, kes on sama öelnud ka end kuuldavaks tegevate kodanike kohta, olgu teemaks siis Rail Baltica, riigieelarve või sotsiaalpoliitika. Just seetõttu ongi vaja väitlusõpet igas koolis eraldi ainena – Eesti on nii hea, kui kõrget taset meie ise suudame hoida. Ka näitavad uuringud, et väitlusõppest osa saavad noored omandavad paremini ka muid aineid.
Arvestades ühelt poolt seda, et üle 75% inimestest kasutavad iga päev nutitelefoni, ning teiselt poolt meie püüdeid tagada avalike teenuste parim kättesaadavus elektrooniliste kanalite kaudu, on kõigile e-teenuste kättesaadavus mobiilinterneti kaudu avaliku hüvena loomulik küsimus. Avalikele e-teenustele tasuta ligipääsu kõigi mobiilioperaatorite klientidele korraldab Eesti valitsus, konkreetsemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kui uues valitsuses peaks sellisel ministeeriumi moodustisel veel rolli olema.
Kas te olete kuulnud sellisest asjast nagu democratic education? Nii, väga hea. Guugeldage, see on mudel, mis lähtub eeldusest, et nii õpetajate kui ka õpilaste võimalus koolielu otsustusprotsessides võrdväärselt osaleda annab õpetamisele ja õppimisele tähenduslikkuse. Tunde, et see tähendab midagi.
Klassikaline õpimeetod ei sobitu tänapäeva maailma mitte kuidagi. Huvi midagi õppida, rohkem teada, vastuseid otsida – seda saavad õpetaja ja õpilane koos luua. Kujutlusvõimet ja loomingulisust tuleb hoida iga hinna eest, igaühel.
Eesti võiks seadustada vähemalt altruistliku, mitteärilise surrogaatemaduse, mis on lubatud näiteks Belgias, Ühendkuningriigis, Kreekas. Surrogaatlus aitaks soovitud järglasi saada ka inimestel, kellel on see muidu võimatu või äärmiselt raske ja riskantne. Mõistagi kaasneksid omad psühholoogilised ja sotsiaalsed riskid ka surrogaatlusega, aga isegi ärilise surrogaatluse puhul (mis on arenenud riikidest lubatud nt Iisraelis ja mõnedes USA osariikides) näitavad empiirilised andmed, et oht, nagu võiks keegi hakata endale lihtsalt mugavusest sünnitajaid tellima, on peaaegu olematu. Kui meil käib hirmus kaeblemine iibe ümber, miks mitte anda inimestele oodatud laste saamiseks rohkem võimalusi.
Võibolla sellepärast, et ruumi on meil palju, ei raatsi me seda mitme tegevuse peale raisata – mänguväljak on mängimiseks, park jalutamiseks ja tänav ühest kohast teise jõudmiseks. Samuti on visa kaduma arusaam, et avalikku õueruumi saab kasutada ainult soojal aastapoolel – õues olemiseks sobib ka talv. Sestap võiks parkides olla sageli juba olemasolevatele mänguväljakutele lisaks paviljonikohvikud, mis on avatud ka talvel, et kelgutamise vahepeale saaks sooja teed rüübata. Samuti peaks aktiivse tänavafrondi loomine olema teadlik osa planeerimispoliitikast, sest nii ei seisaks pargid ja tänavad suure osa ajast tühjalt.
Meile kõigile vabalt kasutada oleval avalikul ruumil on oluline osa tervema ja mitmekesisema elukeskkonna loomisel. Nagu ammu teada, loob see võimaluse spontaanseteks kontaktideks inimeste vahel, kes muidu ehk omavahel kokku ei puutuks, või annab võimaluse kokku saada ühe naabruskonna elanikel. Kuid mitte ainult – mõnus melu avalikus ruumis loobki suurel määral linna, see annab positiivse energialaengu ka siis, kui pead ise sealt sel korral mööda kiirustama. Siin käinud turist meenutab käiku veel pikka aega hea sõnaga ning kasud on sees ka kohvikupidajal.
Teame, et Eesti on kohati isegi absurdselt aktiivse õigusloomega riik, kuid vabaühenduste huvisid kaitstes jääb eelnõude ookeanis juba aastakümneid silma üks ja sama asi – parteide- ja ametnikkonna väliste tegijate, nagu huvigruppide ja eestkosteorganisatsioonide tahtmised ja arvamused hulbivad sellel ulgumerel üldjuhul üksinda. Katusterminina „kaasamine“, lihtsamalt öeldes aga oma valdkonna asjatundjate kaasatõmbamine erinevate seaduste ja strateegiate loomisesse on endiselt pigem tüütu lisatöö kui normaalse riigivalitsemiskultuuri orgaaniline osa.
Minu ettepanek on muuta kaasamise senine soovituslik iseloom kohustuslikuks etapiks iga eelnõu puhul, kuni sellest saab elementaarne aabitsatõde. Dokumentide internetti riputamine ei ole kaasamine, vaid parimal juhul informeerimine. Lisaks tuleb rakendada erinevaid osalemise vorme, näiteks muuta rahvakogu arutelupäeva-sarnased juhuvalikul osalejatega aruteluüritused regulaarseks just suuremate poliitiliste otsuste ettevalmistamisel. See praktika mõjutab otseselt meie kodanikuharidust, suurendades kaasarääkimise huvi, kodaniku- ja poliitilise aktiivsuse tõusu, osalemisvajadust, avaliku esinemis- ja argumenteerimisoskust. Seda tuleks võtta kui enesestmõistetavat faasi, normi ja heas mõttes rahvavalgustuslikku tegevust. Kaasamine peab olema algatajate poolt proaktiivne ja toimuma mitte ainult virtuaalsüsteemis, vaid tegelike silmast silma kohtumiste ja ümarlaua-aruteludena.
Kogu Eesti muutmine eestlaste kaitsealaks oleks veel mõned aastad tagasi võimalik olnud. Nüüd mulle näib, et oleme sellega hiljaks jäänud. Tuleks luua oaasid inimestele, kes tahavad elada ja omas keeles mõelda, targemaks saada. Oma hoida. Kaitsealad neile, kes ei arva, et Eesti on ainult e-riik. Kes tahaksid, et Eesti oleks elus maa-riik. Oma riik.
Sedagi on üsna naiivne tahta ajal, kui sõnal „väärikus“ puudub tähendus. Aga kaitsealade üks eritingimus olekski, et seal säilitatakse ja hoitakse kadunud väärikust. Kaitsealade asukad kasvavad sealsamas, see ala eristab neid välisest hiilgusest. Nad on eeskujuks.
Nüüdsed looduskaitsealad oma piirides, oma eristaatuste ja reeglitega oleksid inimesekaitsealade rajamiseks just paslikud paigad. Need oleksid siis eestluse ja eestlaste tarkuse keskused. Meie Silicon Valleyd Matsalus, Karulas, Vilsandil… . Et peatada suurushullustus ja hoida oma. Põhjamaa oleme geograafiliselt, targa rahva staatus on aga kadumas. Seal looduskaitsealadel paiknevatel inimesekaitsealadel saaks kokku eri põlvkondade eestikeelne tarkus.
Uku Masingu luulekogus „Roheliste radade raamat“ (1926–1943) on luuletus, kus ta sõnastab:
„Vaata oma maad, sina käpetu sugu,
veereb häda küll põsil, uuristab paled,
ikka aga sa sõnad: sest pole lugu,
väga kaunid on lääne võluvad valed.“
Vabadus on väärikus. Ja ei saa ma siin ka Andres Ehinita, kes 2002. aastal luuletas:
„meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme“
Ma alustan kõige põhilisemast – koos- või kaastunne. Pean selle all silmas võimet näha ja kogeda asju ja sündmusi teise inimese perspektiivist. Me üldiselt ei vaatle ega tohikski vaadelda teisi inimesi pelgalt kui objekte, vaid kui siseeluga kogejaid. See on igasuguse ühiskonna alus, mis lõimib erinevaid indiviide ja võimaldab neidsamu erinevusi ka hoida inimesi ühtlustamata, respekteerides teist teisena.
See on ühest küljest väga üldine printsiip, aga teisest küljest avaldub see tuhandel väga konkreetsel moel. Näiteks kui tänavate projekteerijad ja ehitajad seda rakendaksid, siis nad ei paneks jalgratta- või kõnnitee ja sõidutee vahele äärekivi, vaid kujutleksid oma vaimus, kuidas on ratta, rula, rulluisu, lastevankri, raske kohvri vms sel tänaval liigelda, kui juba kahesentimeetrine äärekivi pärsib liikumist märgatavalt. Tõsi, äärekivid pole nii kõrged nagu nõukogude ajal, aga neist pole ka lahti saadud. Lääne-Euroopas on.
Või kõrgemal, seadusandja tasandil, tuleb pärast seaduse rakendumist kujutleda olukorda nende perspektiivist, keda see mõjutab, ja pidada silmas ühiskonda tervikuna – seda, mis ühiskonda rikastab. See on kaasamise mõte. Alati ei saa teha nii, nagu kaasatavad tahaksid, aga alati peab pidama sisulist dialoogi, mille käigus peaksid kõigi osaliste seisukohad mõnevõrra teisenema. Ja kui siin eksida, siis pigem nõrgema poole kasuks.
Siit kasvab välja teine punkt – võrdõiguslikkus. Kuna ühiskondlikus lävimises on teatud inimgrupid eelispositsioonis (rikkad, tugevad, noored, haritud, terved, mehed, eestlased), siis tuleb sisulise võrdõiguslikkuse saavutamiseks toetada enam nõrgemaid pooli ja sellega eraldi vaeva näha. Ainult nii saame nende perspektiivi tegelikult ja sisuliselt kaasata. Nii muutub ühiskond lõimitumaks, eristatumaks ja paremaks.
Nii on võimalik ennetada lapse sattumist tingimustesse, mis võivad olla talle eluohtlikud või väga tõsiste tagajärgedega hilisema arengu jaoks (keskenduda nn riskiperedele).
Füüsilise keskkonna arendamise kõrval panustada sotsiaalse ruumi kvaliteeti – inimeste suhtumine oma ümbritsevasse, elanikuvastutus, naabritega suhtlus jne. Sarnaselt Telliskivis ja Uues Maailmas toimuvale tuleks arendada ka paneellinnakutes kogukondlikkust, omaalgatust ja oskust vaadata tulevikku. Miks ei võiks ka Lasnamäel olla seltsid ja muud organisatsioonid, kes võtavad aktiivselt osa oma elukeskkonna arendamises? Omavalitsuste ja võimukandjate kohustus on siinkohal toetada sellist tegevust, arvestada kohalike elanike kui oma kodukoha ekspertide arvamustega ja olla avatud koostööle.
Paneellinnakud moodustavad suure osa meie elamufondist ning nende ajakohastamine tänapäeva vajaduste ja elanike soovidega on vägagi aktuaalne teema ja aitab tõsta ülipaljude inimeste elukeskkonna kvaliteeti. Kogukondlikkuse edendamine paneellinnakutes aitab murda nende piirkondade kohta levinud stereotüüpe (mis tulenevad enamasti neilt, kes seal ei ela), panustab sotsiaalse sidususe loomisse, keskkonna turvalisusesse ja ligitõmbavusse. Lisaks võimaldab kogukondlik linnaaktivism tuua kokku eri emakeele, sotsiaalse ja kultuuritaustaga inimesi, kuna oma kodukoha parendamise eesmärk on kõigile elanikele mõistetav ja vajalik. Üldiselt on see suur panus tugeva kodanikuühiskonna loomisse.
Olukorras, kus riigil muutub järjest keerukamaks tegeleda õheneva rahakoti baasilt suuremate ühiskondlike katsumustega, vajame uudseid ja senisest tõhusamaid lahendusi, ühiskonna osaliste koostööst sündivat koosmõju ehk sotsiaalset innovatsiooni.
Sotsiaalse innovatsiooni üks eelduseks on ühiskonna vastuvõtlikkus ning valmisolek luua erinevaid koostöömudeleid sektoriüleselt – avaliku, era- ja vabasektori koosmõjul. Taolise koosmõju loova mudeli peale on maailmas mõeldud juba kaua, ent ühiskondliku mõju osakute (social impact bonds ehk SIB) nimetust kandvat lahendust prooviti esimest korda alles 2010. aastal Inglismaal, kus sektoritevaheline koostöö on rohkem levinud. Nüüdseks on osakute mudel levinud üle maailma ning seda kasutatakse üha suuremate sotsiaalsete investeeringute tegemiseks.
Ühiskondliku mõju osakud on sektoritevaheline koostöö- ja investeerimismudel, mille puhul katsetatakse erainvestorite raha toel uusi lahendusi sotsiaalsektoris. Kui väljavalitud vabaühenduse innovaatiline lahendus toob kokkulepitud aja jooksul paremaid tulemusi kui olemasolevat riiklikku teenust kasutav kontrollgrupp, saavad investorid oma raha koos kokkulepitud intressiga riigilt tagasi. Kui proovitav lahendus eesmärke ei saavuta (st ei ole kuluefektiivsem ja tulemuslikum), jääb investor oma rahast ilma.
Eduka SIBi tulemuseks on lisaks õnnelikele investoritele selle kaudu katsetatav uus ja parem avalik teenus, mis on tulemuslikum (rohkem abi saanud inimesi) ning kuluefektiivsem (kokku hoitud maksuraha). Positiivsed kõrvalmõjud hõlmavad näiteks nüüd tulemuspõhiselt organiseeritud kulurida riigieelarves ning võimekamat vabaühendust. Olgugi et ühiskondliku mõju osakutel on omad piirangud (nende rakendatavus vaid mõõdetavate probleemide peal), aitavad nad kindlasti ka Eestil leida inspiratsiooni oma sotsiaalsektori uuendamiseks ja seepärast töötab Heateo Sihtasutus SIBi mudeli käivitamise nimel.
Eesti riik peab looma eeldused iga inimese oma stiilini jõudmiseks. Euroopa modernismi suurim teene inimkonna ees oli enneolematu olemis-, mõtlemis- ja esteetiliste stiilide rohkuse tekitamine, mis omakorda äratas elu vastu teatavat huvi. Postmodernism on selle rikkuse peaaegu hävitanud! Isikupärase stiiliga kirjanikud, kunstnikud, mõtlejad jt ühiskonna sotsiaalse koe elustajad on enamjaolt surnud. Juba üle poole Eesti noortest on õpiraskustega või püüavad end igati hävitada, psühhiaatriahaiglate laste- ja noorteosakonnad on pilgeni täis, sest noortel ei ole kuigivõrd lootust jõuda praeguses mutritele suunatud Eesti ühiskonnas oma stiilini. Vanemad lahkuvad samal põhjusel välismaale või on depressioonis (füüsiliselt terved inimesed!). Poliitikud otsivad haledat asendust uisuväljadel ning pätid, röövlid ja terroristid viletsates vägivallaaktides. Asjata!
Modernism õpetas, et tee stiilini läheb sõna kaudu, millest sõltuvad teised stiilid. Ainult piltide vaatamise või helide kuulamisega, haistmise, maitsmise või kompimisega jõuavad isikupärani vähesed. Ent sõnaline stiil, inimese vaimne vorm, võime nautida keelelist väljendusvõimet nõuab aega ja rahu, stabiilsust, harjutamist ja head õpetajat, kuid ennekõike pikka ja mitmekülgset lugemist, kannatlikku refleksiooni ja loomingulist eneseväljendust. Ei ole ju hirmsamat õnnetust kui kõneosav inimene, kellel pole midagi ütelda.
Et sõna valdamiseni jõuda, on vaja
1) viia koolihariduses verbaalsusega seotud ained (kirjandus, keeled, kultuurilugu) kohasesse proportsiooni;
2) vähendada vastavate ainete õpetajate nädalakoormust vähemalt poole võrra (10 h nädalas), et nad suudaksid töötada loominguliselt ja individuaalselt;
3) vähendada lapsevanemate üldine 40-tunnine töönädal 30 tunnile, et vanemad ei häiriks last oma kiirustamisega;
4) viia koolitee miinimumini; seada maapiirkondades sisse üldine koduõpetajate institutsioon, et lapsi ei veetaks ühest kohast teise;
5) eelisarendada radikaalselt ülikoolides kõiki humanitaarteadusi õpetajate ettevalmistuse suhtes;
6) alandada veini hinda märkimisväärselt (ideaalis pdl veini = kg kartuleid) jne, et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis. Ettepanekute pakett nõuab veel tööd.
Oma stiilini jõudmine võimaldaks lisaks muule hakata taas nautima klišeesid ja see on üks õnne eeldusi. Aga õnnelik inimene suudab teha ka erilise mõtteta töid, st neid töid, mida Eesti tööturg n-ö vajab. Isikupärani jõudnud inimene suudab aga kujundada ka uusi arhetüüpseid vajadusi, milles võivad peituda ennenägematult huvitavad arengud.
Mina kehtestaks raamatutele Suurbritannia, Iirimaa ja Kanada eeskujul 0% käibemaksumäära. Arvestades digitaalse meediumi arengut ja meie e-riigi kuvandit, võiks kehtestada sama määra ka e-raamatutele. Võimalik kasu raamatute odavamaks muutumisest kaalub märgatavalt üles selle, et tänu käibemaksuvabastusele võidavad ka vähese sisulise kvaliteediga raamatute autorid ja väljaandjad. Kui see ei ole argument ühe maailma levinuima keeleruumi olulisemate maade, sealhulgas parempoolse ideoloogia ühe põhilise kantsi Suurbritannia jaoks, miks see peaks siis olema meil. Eestis on raamatud paljude teiste maadega võrreldes ikka väga kallid. See on tingitud muu hulgas meie maa ja keeleruumi väiksusest ja see ei muutu ilmselt niipea. Samas ei hakata paraku mujal eestikeelseid raamatuid avaldama. Eestikeelse kirjasõna lai levik ja hea käekäik on otseselt põhiseadusega Eesti riigile asetatud kohustus. Lisaks sellele peaks Eesti riigi üheks olulisemaks prioriteediks olema haritud, mõtlemis- ja analüüsivõimeline inimene. Fakt on see, et ilma lugemiseta selliseid inimesi ei teki.
Ühtlasi võiks lõpetada jutud käibemaksuerisuste olemuslikust negatiivsusest. See on väheseid hoobasid, millega riik saab otseselt soodustada ja mõjutada lugemis- ja laiemas plaanis ka kultuuritarbimist. Seetõttu võiks kehestada ka praegusest palju väiksema käibemaksumäära kunstisündmustele, etendustele ja kontsertidele ning pikemas perspektiivis ka teistele kultuurivaldkondadele, mis maailma mõtestamise jaoks olulised tunduvad – näiteks ka sellised, mis praegu veel välja kujunemas on. Lähtuda tuleks põhimõttest, et kultuur peaks olema võimalikult kättesaadav võimalikult paljudele.
Tartlased Narvasse ja narvalased Tartusse. Muidugi ei oleks 100% elanike vahetus realistlik, aga eesmärk olekski saavutada mõlemas linnas enam-vähem samasugune etniline proportsioon nagu pealinnas. See parandaks julgeolekut ja poliitilist kliimat. Võib-olla hakkaks Tartust isegi normaalseid poliitikuid esile kerkima. Hiljem tasuks proovida Pärnu ja Jõhvi elanikkonna vahetusega. Praegused lõuna- ja lääne-eestlased muutuksid sallivamaks, ei kardaks nii palju venelast, idavirumaalased assimileeruksid ning kõik oleksid õnnelikud.
Elu ilma kunstita on kurb ja igav. See, mis kunstnike majaga tehti, on vale, sukavabrik on vale. Mina toon Kunsti linna tagasi! Ühiskond vajab vabamolekule, keda ei piira kapitalistlikud ega ühiskondlikud normid, kes ei tegutse esmasjoones teenimise, vaid loomise eesmärgil. On väga oluline, et riiklik kunstiakadeemia looks võimalikult soodsa pinnase noortele kunstnikele mõistmaks oma sõnumi olulisust ning väärtushinnangute kandumist edasi sootsiumisse – ehk loomevastutust ühiskonna ees. Tudengid peavad jälle tundma, et see on väga oluline, mida nad teevad, ning et neid on maailmale väga vaja. Nad peavad tundma, et nad ei ole marginaalne ühiskonnakiht kusagil katusekorteris õlivärvi ja tärpentini kätte oma vaesuses lämbumas, vaid oma loomeprotsesside kaudu kasvatavad nad ühiskonda vaimult suuremaks ja targemaks. Rumalust on siin maailmas niigi palju, ärgem meie otsustagem rumalasti.
Tuua seadusloome kompetents (sh suur hulk töötajatest) ministeeriumitest riigikogu kantseleisse ning teha ministrikoht avaliku konkursiga riigikogu poolt valitavaks apoliitiliseks töökohaks. See tähendab, et uuringud (sh mõju-uuringud), poolte kaasamine ja eelnõude ettevalmistamine oleks riigikogu pädevuses, seades poliitilised eesmärgid (sisulise töö ja saadikute arutelu kaudu). Ministeeriumite roll on ellu viia riigikogu tahet võimalikult kvaliteetselt.
Selle tulemuseks võiks olla kaks asja: esiteks oleks jälle mõtet pöörata riigikogu valimistele sisulist tähelepanu ja valida sinna kõige võimekamaid inimesi võimalikult erinevatest valdkondadest ning teiseks võiksid ministeeriumite juhtideks saada Eesti kõige võimekamad juhid, mitte ainult erakondade liikmed.
See kasvatab väikeaktsionäride arvu, parandab elanike finantskirjaoskust, aktiveerib Eesti kapitaliturgu ja börsi. Seejuures vähendab riigifirmade juhtimises poliitilist korruptsiooni.
Peame leidma võimalusi loovmõtlemise (mitte segi ajada Valdur Mikita tekstide ja Jaan Tätte lauludega) demokratiseerimiseks. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem, praegune kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see on s*** kokkulepe. Kokkuleppe muutmine ei ole ainult poliitikute teha. Nt peaministri hurjutamine selle eest, et ta ei paku suurt narratiivi, kinnistab ebaadekvaatseid ootusi demokraatlikule valitsusele. Peaminister ei tohikski olla n-ö laulupeo üldjuht, ülalt alla tähendust pritsima ja muinaslugusid jutustama, vaid looma tingimused loov- ja kriitilise mõtlemise (mis on teineteist võimaldavad, mitte välistavad nähtused) levikuks, selleks et ühiskondlikud konfliktid kunagi ei lõpeks, ei hanguks väsinud vastasseisudeks, vaid saaksid loovaid lahendusi, mida pakuvad loovad kodanikud, kes on harjunud elama keset huvide, ihade ja teadmiste vastandumist, ilma et nad katki läheks. Ihalus ühtsuse, koosmeele, laulupeotunde järele on olemuselt totalitaarne ja kodanikuaktiivsust tasalülitav. Oma isiklikust piiratud kogemusest võin öelda, et kaks aastat USA sõjakooli õpetasid (enese)kriitilist loovmõtlemist kokku rohkem kui Eesti koolides veedetud 15 aastat, nii et ehk tuleks ka haridussüsteemis julgemaid muudatusi ette võtta, mis ei päädi värske betooni ja blankettide lõhnaga.
Teeme Eestist maa, mille igas nurgas saab mõnusalt elada, tööd teha ja aega viita. Üks konkreetne idee, mis selle eesmärgi poole viiks, oleks kaugtöökontorite võrgustik. Pealinnaväline Eesti vajab rohkem poolavalikku ruumi, mis inimesi ühendaks. Väikelinnades, huviliste olemasolul ka vallakeskuses või külas võiks olla netiühendusega kontoriruumid, mida asukohta sisse kirjutatud inimesed, enamasti need, kes muidu sülearvutiga kodus sohvanurgas pusivad, võivad kasutada igasuguseks tööks. Oma kogunemiskoht annaks vabakutselistele koostöövõimaluse ja julgustaks ammu maale kolimisest unistanuid, aga isolatsiooni jäämist kartnuid unistust teoks tegema. See tooks kasvõi üheks eluperioodiks ülerahvastatud pealinnast väikelinnadesse väikelastega pered, kel on võimalik osakoormusega (kaug-)tööd teha; annaks nädalalõpu veetjatele võimaluse kodukohas veidi kauem olla ja töötada mõne päeva kaugkontorist; annaks ühe lisapidepunkti kõigile, kes eelistavad rahulikumat elustiili pealinnast eemal. Ja tooks külla või väikelinna veidi värskemaid tuuli.
Kaugkontori atmosfääri määraksid püsikasutajad, kes võiksid osa ruumidest kujundada kas väikeseks mõttetalgute paigaks (ka väljasõidukoosolekuteks teiste Eesti paikade asutustele), kohalikuks kultuurikeskuseks või avada seal hoopis väikese kohviku või lastehoiu. Pärast esialgu rahaliselt toetatud perioodi võiks rahastamine olla jagatud kohalike püsikasutajate vahel.
Ei riigil, omavalitsustel ega ettevõtjatel ole piisavalt vahendeid/motivatsiooni, et luua n-ö äärealadel ehk väljaspool Tallinna uusi töökohti. Kui alternatiivsete lahenduste loomine on juba inimeste endi kätte antud, siis võiks neid veidi aidata. Eesti on tuntud start-up-kultuuriga maa, Eesti võiks olla ka maa, kus igas kaunis paigas on mõnus ja lihtne tööd teha ja mõttekaaslasi leida.
Arusaadavalt peab nii kõikehõlmav ajateenistus olema praegusest sedavõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks elumalev. Üks osa sellest võiks ollagi midagi kunagise EÜE-laadset.
Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult n-ö füsioloogiline eliit, teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.
Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et sellest kohustusest on liiga palju võimalusi kõrvale hoida. Kuna elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Koht leitaks maksimaalselt kõigile: puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.
Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri.
Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreeritakse ja kümmeldakse keelt, vennastutakse ühistes katsumustes ja saadakse mõningast isamaalist kasvatust parimal moel.
Eelnenud elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks, st lõimumine toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.
Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumivaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitavate elustiilideta. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks.
Parlament, eelistatult siiski riigikogu, mitte selle vari, peaks ellu viima Eesti Koostöö Kogus koostatud riigipidamise kava (www.kogu.ee). See lihtsustaks Eesti riigis asjaajamist, kärbiks vohavat bürokraatiat, pööraks avalikus sektoris tähelepanu eelkõige eesliinile (õpetajatele, politseinikele, päästeametnikele, sotsiaaltöötajatele), korrastaks nutikalt riigi ja kohaliku võimu ülesanded ja vastutuse ning asendaks formaalse „kaasamise“ huvirühmade sisulise osalemisega seaduste ja otsuste väljatöötamises. Kava täideviimiseks on sisuline ettevalmistustöö ja analüüs tehtud, jäänud on vaid kirjutada seadusemuudatusi ja need riigikogus vastu võtta. Nelja aastaga jõuab.
Eelmise sajandi üks suurimaid filosoofe Ludwig Wittgenstein ütles, et „kui me räägiks teist keelt, tunnetaks me maailma natuke teisiti”. Wittgensteini õpetuse järgi ei määra sõnade tähendust asjad, vaid sõnade kasutamise viis. Sõnu ei kasutata mitte ainult grammatika- ja loogikareeglitele, vaid eelkõige elu reeglitele toetudes. Seega on keel eluvorm. Elu realiseerub keele kaudu. Ja milline elu see on, kui sa ei valda oma emakeelt (palun emakeele valdamist mitte segi ajada oskusega vestelda pereringis igapäevaelu teemadel)?
Eesti seaduste järgi on meie riigis tähtis vaid eesti keel ja selle oskus, mis siis, et vene keel on peaaegu 30% suuruse elanikkonna emakeel. Seda pole vaja. See segab kodanike mõtteviisi ühtlustamist. Federico Fellini on öelnud: „A different language is a different vision of life”.
Mina aga viiks ellu poliitikat, mis annaks igale Eesti elanikule võimaluse omandada oma emakeel kõrgel tasemel. Eeskuju võiks võtta Rootsist. Seal kehtib seadus, mille järgi peab iga muukeelne laps eelkoolist alates saama vähemalt ühe emakeele tunni nädalas. Rootsis on muukeelseid lapsi uuritud 1980. aastatest ning on tõestatud, et teise keele omandamiseks kulub 4–7 aastat, võõrkeeles tasub teisi ained õpetada alles siis, kui teine keel on tõesti heal tasemel omandatud.
Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi korraldatud uuringust selgub, et vene lapsel on Eestis õige aeg hakata täie tõsidusega eesti keelt õppima alles kaheksandas klassis. Enne seda peab ta õppima oma emakeeles, et tema isiksus saaks vabalt välja kujuneda (http://opleht.ee/18492-eesti-keel-vene-koolis-tode-ja-oigus/).
Aitab aga kriitikast. Mida ma pakun? Jätta eesti keel vene koolides eesti keele tundidesse. Keele omandamiseks peaks piisama hea õppemetoodikaga 4–5 keeletundi nädalas väikestes rühmades kümme aastat järjest. Lisaks pakun koostada teadusalade terminoloogiasõnastikke, mis oleksid abiks Eesti ülikoolidesse astuvatele koolilõpetajatele.
A + B = C
Oleme alkoholi kuritarvitamise poolest maailmas esirinnas. Reklaami keelamine võib vähendada tarbimist kolmandiku võrra. Uskumatu, et me seda juba teinud ei ole.
Töötajate, tööandjate ja inimeste endi koostöös saab kujundada tööpaiku nii, et inimeste tervis on väärtus nr 1 ja selle arvelt kompromisse ei tehta. Sealt võib tervisekäitumine levida ka kodudesse. Meie eesmärk on tekitada tööandjatele maksusüsteem, kus riskivaba töökeskkond ja panus inimese tervisesse toob kopsaka maksusoodustuse ja vastupidine hoopis tubli maksutõusu. Lahenduseks on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus või selle analoogid.
Mille vastu see aitab?
Vähendab pensionieelset väljalangevust tööturult, hoides need kassad paremini tasakaalus.
Lühendab ravijärjekordi ja kärbib tervisekulusid tagajärgedega võitlemisel.
Võimaldab tõhusamat töötamist ja suuremat palka.
Motiveeriv osa oleks seotud sotsiaalmaksuga. Head tööandjad saaksid säästu 4–5 protsendipunkti sotsiaalmaksutulemusel, teised peaksid samapalju juurde maksma, kuni on ka ise tervislikumad töömeetodid juurutanud.
Ka veerand sajandit pärast taasiseseisvumist on Eesti arengu ja julgeoleku seisukohalt suurim probleem rahvusküsimus. Üldiselt on riigikogu eri koosseisud ja valitsused suhtunud sellega seotud probleemipuntrasse üheselt ning edusamme on kahtlemata tehtud.
Just edusammude tõttu on häiriv, et üht või teist üksikküsimust püütakse kasutada lühinägelikes parteipoliitilistes huvides. Konkreetsemalt pean silmas oportunistlikku libisemist topeltkodakondsuse poole või kakskeelsuse üha suuremat talumist nii avalikus ruumis kui ka näiteks teaduses olukorras, kus samas sõnades kurdetakse eesti keele positsiooni ja arenguvõimaluste üle.
Kõne all on ikkagi Eesti püsimajäämine riigi, rahva ja kultuurina ning on andestamatu, kui erakonnad püüavad lõigata lühiajalist kasu, ajades taga ühe või teise huvigrupi heakskiitu.
Minnes veidi laiemaks, ei olegi küsimus ainult selles valdkonnas – probleeme on ju mujalgi alates laste toimetulekuküsimusest ja lõpetades vanadekodude seisundiga –, vaid poliitilises kultuuris, mis pole aastatega mitte paranenud, vaid halvenenud.
Hea näide on ka möödunud aastal suure kisa, vähese ettevalmistuse ja rahva enamuse arvamusest üle sõitmisega vastu võetud kooseluseadus – siingi näeme kitsa huvirühma ja lühiajalise poliitilise kasu otsimist. Selle asemel et probleem lahendada, külvati pingeid. Sama puudutab Eesti keele-, kodakondsus- ja hariduspoliitikat – ühe või teise seltskonna huvides langetatavad otsused ei aita lahendada midagi, küll aga võib mõtlematu käitumine seni saavutatu uppi lüüa.
Arvan, et üks olulisemaid asju on sõnastada meie riigi kaugem eesmärk: kuhu me liigume ning mida oluliseks peame. Nii asetuvad mitmed lootusetuna tunduvad vaidlused ja suundumused selgele foonile, aidates meil hinnata omi valikuid ja igapäevaelu korraldust. Enda jaoks olen selge vastuse leidnud – ma ei tea riigipidamisele ühtegi paremat õigustust kui õnnelikud kodanikud. Jõukus, tervis, keskkond ja kultuuriline mitmekesisus on küll vajalikud eeldused, kuid ükski neist pole eesmärgina piisav. Kõigile neile saab lisada küsimuse: milleks.
Et olla õnnelik, kõlab loogiline vastus. Et elada oma elu õnnelikult. Inimliku õnne riiklikuks sihiks seadmine on muideks ka majandusarengut silmas pidades ainus mõistlik valik – õnnelikud inimesed kipuvad olema produktiivsemad ja innovaatilisemad.
Lisaks vajab sellise lihtsa ja esmapilgul naiivse eesmärgi sõnastamine ja järgimine julgust ja enesekindlust. Need aga on omadused, mis tänases ebakindlas maailmas vägagi abiks on.
Kas te teate, kui suur on laenuprotsent, kui pangalt raha laenate? See on päris suur, vaadake järele ja pange kõrva taha. Aga kui suur on laenuprotsent siis, kui pank teie käest raha laenab? See on nii väike, et ei taha meeldegi jääda, enamik pankades on see alla poole protsendi aastas kogu selle raha eest, mida te olete sunnitud pangas hoidma. Keskmisest inflatsioonimäärast ei kata see veeranditki.
Kas te teate, mida pangad teilt laenatud rahaga teevad? Seda ei tohi keegi teada, see on kuulutatud ärisaladuseks, sest need on riskantsed ja inetud asjad. Pangad mängivad teie rahadega börsil ja võtavad arutuid riske. Nad ostavad teie raha eest seadusi ja valitsusi, orkestreerivad majanduskriise ning finantseerivad mahhinatsioone, milles te mitte mingil juhul ei tahaks osaline olla. Nad teenivad selle tegevuse pealt hiigelkasumeid, aga inflatsiooni kinnimaksmise ning riskid jätavad teie hooleks. Põrumise korral kompenseerivad keskpangad kahjud teie maksurahadega.
Vähe sellest, et pangad teie käest laenatud raha eest intressi sisuliselt ei maksa, nad esitavad teile arveid, et maksaksite teile kuuluva rahaga hangeldamise eest neile veel peale. Pankade kõikvõimalikud teenustasud ulatuvad Eestis summaarselt sadadesse miljonitesse eurodesse.
Kuna liberaalse ühiskonnamudeli raames pole mõeldav mõjutada pankadesisest töökorraldust riiklike vahenditega, oleks parim viis sotsiaalse õigluse ning pankade ühiskondliku osa tasakaalustamiseks külluslikult maksustada pangandussektori tulud.
Piirkondlikud katlamajad on meil levinud, kuid piirkondlikud elektrijaamad eriti mitte. Kooperatiivne elektritootmine on võimalus, millega saab luua korraga nii sotsiaalseid kui ka majanduslikke hüvesid. Seda saavad teha omavalitsused (vallad) ja ka väiksemad grupid (külad või veel väiksemad ühendused).
Niimoodi toodetakse elektrit tuulegeneraatorite, päikesepaneelide, soojuspumpade ja biomassi põletamisega ja nende erinevates kombinatsioonides. Kooperatiivid on majanduslikult suhteliselt edukad Taanis, Rootsis, Saksamaal ja Inglismaal. Mõnel pool, nt Taanis, ongi need pigem investeeringute kui kogukonna tekitamise jaoks. Eestis algatati just Arengufondi juhitud mentorprogramm esimestele tekkivatele koperatiividele, kus ma omalt poolt kaasa aitan. Igal juhul on tegemist investeeringuga. Küll ei tähenda see aga seda, et peab Virtsu, Pakri vm taoliste eeskujul rajama kohe 3,5 MW tuulikud. Näiteks on 20 kW tuulikud küla peale täiesti mõistlik.
Igaühel meist ju on õigus kokku kutsuda arutelu või arutelusari mistahes teemal, mis ühiskonnaelu üht või teist tahku puudutab. Aruteludes esilekerkivad ideed saab panna kirja ja teha kõigile pilve kaudu kättesaadavaks. Järgmistel aruteludel saab ideid korrastada, kategoriseerida ja süstematiseerida. Peagi on tekkinud kõiki tähtsaid ühiskonnateemasid hõlmav argumenteeritud ideede varamu, mida üha edasistel aruteludel saab täiustada, täiendada ja täpsustada.
Arutelusessioonide võrgustikus saavad osaleda kõik, arutelude tulemused on kõigile nähtavad. Kõik on läbipaistev, kõik arhiveeritakse, saladusi ei ole. Osalevad eksperdid, huvilised ja võhikud. Süsteemi hõlmavad ka vastandlikud seisukohad koos neid toetavate argumentidega. Parimad ideed on aga nii hästi põhjendatud ja nii paljude arutlejate osalusega legitimeeritud, et isegi riigivõimul ei jää muud üle kui need teoks teha. Jõukohaseid ideid saab ellu viia muidugi igaüks. Nõnda toimiv arutlev võrgustik ei ole mitte uus organisatsioon, vaid pigem uus kultuur – tõeline osalus- ja arutlusdemokraatia, kus valitseb parima argumendi jõud.
Eestil on praegu eriline võimalus saada revolutsiooniliseks idufirma riigiks, mida ettevõtjad kasutavad katse- ja stardiplatvormina enne oma tootega suurtele turgudele minnes. Eriti vaatavad meie poole suure imetlusega endised NSV Liidu liiduvabariigid, kus on kümneid tuhandeid andekaid tarkvaraarhitekte. Seega, teise ideega esitleks ma idufirmaviisat, mis annaks idufirmade ettevõtjatele võimaluse saada lihtsustatud korras Eestis elamis- ja tööluba. Mul on tutvusringkonnas kümneid inimesi, kes hoolimata Eesti koledast kliimast koliksid siia koos perekonnaga, et siin üles ehitada oma maailma vallutav firma. Silicon Valley üks edu põhjuseid on kahtlemata sinna koondunud maailma parimad ajud. Üle poole sealsete firmade asutajatest ja juhtidest on sündinud väljaspool Ameerika Ühendriike. Eestil on praegu võimalus head mainet ära kasutada, kuigi lähiriigid on meid immigratsioonipoliitika reformiga juba edastamas.
Selle asemel, et teha riiklikult üksikuid algatusi või juba suhteliselt tagasihoidliku mõjuga uuendusi (nagu huviringitoetus), käivitaksin ma Suurbritannia eeskujul üle-eestilise loovate partnerluste programmi (Creative Partnership Programme). See tähendab, et kultuur ja loovus peaksid olema õppekavadesse tihedalt põimitud – iga Eesti koolilaps peaks saama vähemalt viis tundi kultuuri- ja loovusõpet nädalas, seda nii kultuuri kogedes (muuseumide, teatrite ja kontsertide külastused) kui ka tehes (joonistades, kirjutades, filme ja muusikat tehes, programmeerides jne). See tähendab, et kultuuritegijad (kunstnikud, kirjanikud, muusikud, tantsijad, mängute tootjad, näitlejad jne) peaksid olema koolides pigem reegel kui erand.
Mis oleks selle kasutegur? Maailmapraktika on veenvalt tõestanud, et lisaks noorte loovuse arendamisele ja tulevikutalentide avastamisele aitab kultuuri ja loovuse osakaalu suurendamine meie haridussüsteemis kaasa õpitulemuste paranemisele ja koolikiusamise vähenemisele. On oluline, et noored saaksid mitmekülgse kultuurikogemuse. See aitab leida noorte hulgas uusi talente või kasvatab vähemalt kultuurseid kodanikke, kes hindavad kultuuri selle eri vormides.
Idee: meie geograafilise asendi tõttu jääb julgeolek alati valusaks küsimuseks, seni oleme seda näinud peamiselt kui ühiskonnakulu. Kuna see probleem ei lahene kunagi päriselt, peaksime sellest tegema teadmistemahuka majandusharu. Julgeolekuprobleemi tuleb näha ressursi, mitte kuluna. Idee väljendub kujul 10 x 100 x 1000: loome nelja aasta jooksul kümme uut julgeoleku professuuri (nt küberturvalisuse valdkonnas jne), anname välja 100 julgeoleku järeldoktorantuuri kohta ning loome julgeoleku õppekavadel 1000 õppekohta. Nii saame Eestisse tuua just rahvusvahelisi julgeoleku tipptalente, kes teeksid siin teadust, looksid ettevõtteid ja õpiksid ning tekiks omaette majandusharu. Relvade asemel ostame mõistust.
Minu idee on suurendada Eesti mehe eluiga kümne aasta võrra. Mõistan, et see võib tunduda kosmos, aga ma olen selline lillelaps, kes usub, et meie kõigi elud oleksid õnnelikumad, kui isad, vanaisad, abikaasad ja elukaaslased elaksid sama kaua, kui Eesti naised juba elavad – vähemalt 80-aastaseks.
Ja teate – see on tehtav. Island on sellega hakkama saanud, Rootsi samuti. Surematuse seerumit pole vaja, piisab, kui meie lapsed alustaks alkoholi tarbimisega pisut hiljem kui 11-aastaselt, näiteks 16-aastaselt. Veel parem, kui nad ootaksid, kuni täis kasvavad – siis oleks umbes kümme korda väiksem tõenäosus, et nad täismehena mingi tigeda sõltuvuse (alko, narko, kasiino jne) üles korjavad, millesse hääbuda. Ja teine asi on see, et keskealised mehed, nagu ma ise, võiksid umbes poole vähem juua. Ütleme, et less is more.
Kuigi käitumine algab peast ja suhtumine kodust, on ka riigil ühtteist võimalik ära teha. Näiteks tasuks ehk kaaluda, kas peab ikka olema 196 alkopoodi iga kümne tuhande inimese kohta. Rootsi saab hakkama 4–5 kauplusega. Samuti võiks mõelda, kas magusad siidrid ja muud alkohoolsed joogid – need laste lemmikud – peavad olema sama hinnaga kui Limpa. No ja alkoreklaami võiks ka kuidagi ära unustada – tubakareklaami ei oska vist meist keegi taga igatseda.
Eesti on vananeva rahvastikuga riik, lisaks on meil praegu negatiivne migratsioonisaldo. Maksumaksjate - ülalpeetavate suhe halveneb. Need on protsessid, mis on sisuliselt pöördumatud, sest nende laste emad, kes 20 aasta pärast tööturule sisenevad, peavad olema juba praeguseks sündinud. Lisaks sellele oleme me väike riik, kus kõiki erialasid ei ole mõeldav arendada ja õpetada võrdse tähtsusega, selleks ei jätku lihtsalt ressurssi.
Ei piisa sellest, kui me leevendame mingeid migratsioonipiiranguid, sest selle eeldus on, et Eesti on koht, kuhu kõik tahavad tulla. Paraku oleme me ainult väravaks Skandinaavia heaoluühiskondadele. Kõik riigid võitlevad selle eest, et ajusid endale saada. Eesti riigile oleks vaja riiklikku süsteemi, mis vahendaks meie ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõudu piiri tagant. See ei peaks olema passiivne, nagu on praegu EURES, vaid aktiivne. Kas selline institutsioon moodustatakse töötukassa (mille nime peaks kohe ära muutma töökassaks) tiiva all või on see iseseisev institutsioon, on poliitiliste valikute küsimus.
Käin välja lahenduse varustada terve Eesti tasuta wifi-võrguga, mis kinnistaks sellise teo ja sõnumina Eesti kui tehnoloogiliselt arenenud riikide liiderpositsiooni veelgi. Kuna interneti olemasolu kuulub nagunii praegu inimeste põhivajaduste hulka, aitaks taoline teguviis veelgi enam kaasa ka riiklike teenuste elektroonilisele kasutamisele.
Ma ei leia, nagu mõni poliitik on öelnud, et maaelu osas on lahing kaotatud. Tuleb lihtsalt luua teistsugune maaelu. ELi tingimustes on veider kujutada Eestile ette suurt agraartulevikku – mida põllumajandus võiks teha, on pakkuda ökoloogilist konkurentsi muude maade toodangule ja ehk ka katta piima-liha vajadused, vaevalt muud. Aga kus on kirjas, et maal peavad kindlasti elama just talupojad? Või et taludes ei võiks tegeleda muuga, mis pole tingimata turism? Ühesõnaga: riiklikult võiks toetada programmi, kus mõni Eesti käivitusettevõtetest sõlmiks konkreetse vallaga koostöösidemed. Ühelt poolt tooks see sinna elama noori ja suhteliselt kõrgepalgalisi inimesi, teiselt poolt aga arendaks välja neile vajaliku infrastruktuuri alates väljaspool õppetööaega kultuurikeskusena toimivast raamatukogust ja lõpetades reede õhtuti linna sõitvast bussist, mis toob kokkulepitud ajal klubimaastikult tagasi. Kuidas oleks, kui näiteks IT-õpet annaks 30 õpilasega maakoolis keegi noortest isadest ja maailmatasemel? Kui kunstiõppes osaleks edukas veebidisainer? Meie linnadel on muu maailmaga võrreldes ju siiski vähe välja panna, palju rohkem on väärt rahu, mets, meri ja värske õhk.
Suurem osa jamasid siin ilmas sünnib sellest, et inimesed ei vaevu piisavalt üksteisega suhtlema, üksteisele otsa vaatama, üksteist ära kuulama, ei vaevu vajadusel vaidlema silm silma ja hammas hamba vastu.
Poliitikute ja rahva võõrandumine on ka infoajastu mugavusest põhjustatud fenomen, sest otsesuhtlusele eelistatakse liigtihti vahendatut, olgu see siis Facebook, Twitter, Skype, pressiteated või meediakanalid. Aga see ei pruugi viia soovitud sisulise tulemuseni. Seega, kui tahame, et poliitik meie huve kaitseks ja et valija poliitikut mõistaks, tuleb leida võimalus nööbist kinni võtta ja rääkida, rääkida. Veel parem – rääkida nii, et nööbid ja lipsud ei segaks ning seisust ei näitaks. Rääkida nii, kuis mehed muiste – sauna soomeugrilises võrdsuses.
Seda varianti oleme hoolega kasutanud Kadrina külasaunas, kus ainuüksi külarahva ees olnud ja nendega koos leilitanud ministreid on kuraditosin, rääkimata muudest kultuuri-, spordi- ja poliittegelastest. Ja kui oled ikka külamehega koos leili visanud ja tema seljagi puhtaks mõsknud, ei saa sa sugugi talle antud valimislubadust unustada või talle lihtsalt hambasse puhuda. Muuseas, meie külas jagatakse juba ammu poliitikuid selle järgi, kes julgevad otseütlevate külameestega sauna tulla ja kes ei julge. Loomulikult saavad esimesed meie külast valimistel maksimumhääled.
Teismeeale omane riskeeriv käitumine võtab Eestis destruktiivseid vorme, näiteks avaldub see sõltuvusainete kuritarvitamises väga varases eas. Paljud eesti lapsed kasvavad suhtelises vaesuses, nende koolirõõm on madalavõitu ja stressitase kõrge. Kuidas seda parandada? Laste areng toimub mitmes üksteist mõjutavas kontekstis korraga – kodus, koolis, huviringis, kaubanduskeskuses, televiisori ees ja linnakeskonnas. Näeme, et ennetuses ei ole nende kontekstide vahel praegu piisavat koostööd – on palju üritusi, infopäevi ja lühiajalisi aastaseid programme, mille eesmärgid võivad olla eriilmelised, ja ennetuse vähesed abivahendid ei too soovitud mõju.
Oleks tore, kui Eestis areneks ennetuse ja laste arengu jaoks terviklik ühismõju nägemus: olukord, kus kõik lastega kokkupuutujad, lapsevanematest ja kasvatajatest kuni huvihariduse õpetajate, treenerite ja linnakonstaablini välja, tajuvad, et nende töö panustab ennetuse ja kasvatuse ühissüsteemi ning nende oskuslikkus ja hea tahe toetavad laste arengut.
Ühismõju visioonile saab ehitada tõenduspõhiste ennetusprogrammide süsteemi, mis aitaksid kodu- ja koolikeskkondade koostöös õpetada lastele õigel ajal eakohaseid emotsionaalseid, sotsiaalseid ja muid toimetulekuoskusi ning tagada toetavad kasvukeskkonnad vähendamaks destruktiivset riskikäitumist, koolist väljalangemist ja hilisemat tööelust kõrvale jäämist. Mõned sellised tõendatud mõjuga programmid on juba Eesti oludele kohandatud. Praegu katsetatakse suuremahulist vanemaharituse programmi ja koolivalmiduse programmi “Hea käitumise mäng”. Meil on tõenduspõhine kiusamisevastane programm KiVa ja teismeliste vanematele suunatud programm “Efekt”.
Meil ei ole selliseid tööriistu või programme tegelikult palju juurde vaja – vaja on aga sünergiaid juba eestistatud programmide vahel, ning koostoime edasiarendamiseks on omakorda vaja jätkuvat juhtimist, tahet ja toetust selliseid algatusi mõõta, rahastada, kasvatada ja tavalistesse koolikeskkondadesse lõimida.
Riik peab enne mistahes muude eesmärkide seadmist garanteerima, et ta olemas oleks ja kestaks. Selleks on aga omakorda vaja kriitilist hulka kultuurikandjaid – Eesti inimesi – ja samuti kultuuriloojaid. Eesti riigi suurim ülesanne on tagada kultuurikandjad ja soov eestikeelses kultuuriruumis osaleda.
Kultuur püsib väärtuskandjatel ehk Eesti inimestel, keda motiveerime selles rollis püsima elujärje edenemisega. Kunst omakorda vajab loojaid, kes vajavad raha. Leian, et kultuuri rahastamine peaks olema hajutatum. Ehkki on loogiline, et riik, kes täidab suurima tellijana kultuuri toel oma olulisimat eesmärki – jääda püsima –, on ka kultuuri suurim rahastaja, on riigi praegune 60–70-protsendiline osakaal kultuurirahva rahakotis liiga suur. Erasektori raha on kultuuri rahakotis 30–40 protsenti. Valdavalt tähendab see piletite müügist ja muust ärilisest tegevusest teenitud omatulu. Eraettevõtete toetusraha moodustab kultuuri eelarvest vaid 1–2%.
Kuidas tuua kultuuri rohkem erasektori raha? Võluvits võiks olla tolerants avalikus keskustelus, raha- ja kunstiilma suurem soov jõuda üksteise mõistmiseni. Vastandumine ettevõtluse ja loomemaailma vahel ei vii kuhugi.
Ettevõtjad tahavad praegu sisuliselt kaasa mõelda, kuidas ühiskonnas erinevaid valupunkte lahendada või kuidas aidata olulistel kultuurisündmusel teoks saada. Otsitakse algatusi, kus ettevõte saab panustada ka midagi muud kui sponsorraha – kohti, kus võiks olla abi ettevõtjate teadmistest ja oskustest või kus ettevõtte töötajad saaksid kaasa lüüa vabatahtlikena. Edukad ettevõtjad teavad kõike efektiivsest majandamisest – see on oskuste ja teadmiste pagas, mis ei jookse mööda külgi maha ühegi eluala esindajal, nii ka loomerahval. Sestap tasub eraettevõtte raha kaasamise üle kaalujal mõelda ka sellele, kas ja kuidas saaksid eraettevõtjad olla sisuliselt kasulikud nii oma teadmiste kui ka tööjõuga.
Kultuuritööstus loob töökohti, tõmbab ligi investeeringuid, tekitab maksutulu, ergutab kohalikku majandust turismi ja kohaliku tarbimise kaudu. Enamgi veel, elukvaliteedi parandajana täiendab loomesektor kogukonna arengut, mis omakorda meelitab kogukonda noori professionaale. Ettevõtted aga valivad tegutsemiseks selliseid paiku, kus liiguvad andekad inimesed ning kus ootab ees töötajate väärtustega haakuv elukeskkond.
Nii on riigi huvides mõista loomemajanduse tähtsust ja hoida silme ees terviklikku vaadet sellest, kuidas maksimeerida kultuuritööstuse kasu ühiskonnale. Erasektori huvides on rahastada kultuuri, et püsiks ja areneks viljakas kogukond. Loovtöösturitel tuleb omakorda mõelda, kuidas koos töötades oleksid ka rahastajate huvid kaetud. Kui kõik panustavad, siis kõik ka võidavad. Kunstnikele jagub vahendeid, kultuur säilib, majandus toimib, riik kestab.
Tänapäeva maailmas teravneb puudus puhtast õhust, veest, toidust, meelest, keskkonna- ja meelerahust. Eesti on oma võrdlemisi puutumatu looduse ja maapiirkondade väga hõreda inimasustusega muust maailmast selgelt eristuv paik, mille eelise oskusliku ärakasutamisega looksime oma eduloo ning tõtlevale ja mürgitatud maailmale alternatiivi või eeskuju. Väike- ja mahepõllumajandus, käsitöö puhtast, orgaanilisest ja taastuvast materjalist, ökoturism ning puhtad mõtted viiksid meid kahtlemata nii Skandinaavia kui ka Lääne-Euroopa riikide ülikiires tempos kasvavale maheturule ning annaksid meie esivanematest maarahva pärandile, meie identiteedile ning juurtele uue hingamise, uue alguse.
Endist viisi jätkates saabub peagi tagasipöördumatu hetk, kus maailmas ei olegi enam mürgivaba toitu, puhast õhku ega põhjavett. Aga meil ei ole planeeti B. On aeg tegutseda ning aidata uutmoodi kursivõtuga nii iseennast kui ka kõiki teisi elusolendeid.
Kõikide riiklikult / Euroopa Liidu rahastatud teadustööde, uuringute, kunstiteoste, väljaannete tasuta netis kättesaadavaks tegemine
muudaks avalikud teadmised (doktoritöödest ministeeriumite analüüsideni) kodanikele üldiselt kättesaadavaks
tagaks rahvastikule (sõltumata elukohast või rahalisest seisust) sujuvama ligipääsu riiklikult toetatud kunstile
looks uut liiki ühise omandi vormi (mille järgi informatsioon, teadus ja kunst kuulub ja on mõeldud kõigile)
Seame eesmärgiks, et Eestist saaks kõige nutikam riik Euroopas. Nutikuse ja tarkuse mõõtmiseks on mitu parameetrit – PISA-testide andmetel läheb Eestil juba väga hästi ka maailma mastaabis. Keskmine IQ on raamatu „IQ and the Wealth of Nations“ andmetel Euroopa riikidest kõrgeim (102) Austrias, maailma kõrgeim (107) Hong Kongis. Me räägime suurest eesmärgist – saavutada Eestis Euroopa kõrgeim keskmine IQ. Tulevikus saame maailmas oma positsiooni parandada vaid nutikuse ja tarkusega, odav tööjõud meid kaugele edasi ei vii.
Nutikus ja tarkus võiksid saada märksõnadeks ka riigiüksuste juhtimisel. Võiks luua kahekojalise parlamendi. Praegune seadusandlik võim ehk riigikogu oleks näiteks 81-liikmeline, millele lisanduks 20-liikmeline nn Tarkade Koda. Tarkade Kojal oleks pigem nõuandev roll, mis tegeleks Eesti pikaajalise arengu seisukohast oluliste teemadega ning annaks vajadusel riigikogu otsustele hinnangu. Tarkade Koja liikmed oleks samuti roteeruvad – näiteks vahetuks iga nelja aasta tagant viis liiget (riigikogu valimiste tsükkel). Sinna kuuluksid ülikoolide esindajad, maailmas läbi löönud eestlased, pikaajalise kogemusega riigimehed ja -naised, miks mitte ka ekspresidendid jne.
Eesti peaks olema esimene riik maailmas, mille parlament võtab vastu mõne juriidilises inimkeeles kirjutatud seaduse asemel selle seaduse mõttes õiget vastust väljastava arvutiprogrammi lähtekoodi. Kõige lihtsam on alustada maksude, lõivude, toetuste arvestamise või mõne muu “matemaatilisema iseloomuga” seadusega.
Praktilise näitena võib riigikogu kinnitada näiteks maksuameti API (application programming interface) versiooni 1.0, mis vastab päringule “mis on kehtiv käibemaks?” tänase tehingu kohta 20%, aga 1. veebruarist 2015 hoopis 18% ja millagi hoopis 15%. Või kui sisendiks küsiti raamatu- või kontserdipiletite maksu, siis vastava erimäära. Ja nüüd edasi ei pea siit Eesti firmade raamatupidamistarkvara, poodide kassaprogrammid, internetipangad ja kes iganes selle API külge ennast korra liidestanud on, enam teoreetiliselt mitte kunagi tegema nende maksude muutudes seadustes näpuga järge ajades loodetavasti identseid muudatusi sadades eri süsteemides. Iga süsteemi harjumuspärane küsimus saab riigilt lihtsalt ja automaatselt uue seadusliku vastuse.
Suurem selgus, vähem vigu, vähem tõlgendamisvaidlusi – ehk ka paremad maksulaekumised? Kõik võidavad.
Lõuna-Eestis elava inimesena näen ühe suurima potentsiaaliga mõttesuunana kõike, mis aitab vähendada Eesti liigset koondumist vaid ühte mereäärsesse keskusesse ja selle ümber. Tartu tuleks ametlikult kuulutada Eesti teiseks riiklikult arendatavaks keskuseks, varipealinnaks, kui soovite. Ajalooliselt tähendab see suuresti selle Eesti sisemiste keskuste jaotuse taastumist, mis oli veel näiteks eelmise sajandi esimesel poolel loomulik. Usun, et rohkem kui ühe tugeva keskusega süsteem on ka põhimõtteliselt arenguvõimelisem ja vastupidavam kui monokeskuseline. Suund tuleks võtta sellele, et panna Tallinna ja Tartu vahel sõitma sellised kiirrongid, mis läbiksid selle vahe vähem kui tunniga. Jah, see on suur investeering, mis ilmselt eeldaks pigem uue kiire raudtee rajamist, aga muu maailma mõistes ei midagi enneolematut ja isegi mitte midagi väga erilist. Näiteks ei muudaks neljarealine maantee eriti selle vahemaa läbimise aega, küll aga kiire raudtee. Siis ei oleks ka väga vaja muretseda, kummas linnas asub parasjagu üks või teine riigiasutus koos töökohtadega. See ei oleks suur asi ainult Tartule, vaid ka kogu tema lõunapoolsele tagamaale. Tallinnas seda tihti ei aduta, aga iga kümnes eestlane elab endiselt Kagu-Eestis. Umbes 90 000 eesti inimest Võru-, Valga- ja Põlvamaal on Eesti arenguks päris suur ja praegu sageli alakasutatud potentsiaal.
Luua riigi ja erasektori ning kodu- ja nn väliseestlaste koostöös maailma peamistes metropolides Eesti kultuurisaatkonnad, võttes eeskuju teistest sarnastest algatustest (Soome Instituut, British Council, Prantsuse Kultuuriinistituut jne). Need oleksid paigad Eesti riigi, meie majanduse ja selle edulugude, looduse ja kultuuri tutvustamiseks ning ka vajaliku turismialase teabe andmiseks. Samuti oleksid Eesti Pesad tõmbe- ning kooskäimiskeskusteks kohapeal elavatele eestlastele ning estofiilidele.
Eesti diasporaa väljaspool meie enda riigi piire on üha suurenemas. Nii Euroopas, Austraalias kui ka mujal maailmas elab kümneid tuhandeid eesti rahvusest inimesi, kelle side kodumaa ja siin tehtavaga kipub paraku mõnevõrra nõrgaks jääma. Samuti igatsevad paljud neist rahvuskaaslastega suhtlemist ja kooskäimist. Eesti Pesad aitaksid ühendada ja liita samas eesti keeleruumis viibivaid inimesi, luua koostööd kodumaal ja välismaal olijate vahel. Ideaalis võiksid Eesti Pesad alguse saada kohapeal elavate eestlaste vabatahtlikust koostööst, mille edenedes pakuksid Pesad ka otsest võimalust seal töötada või praktikat sooritada.
Eesti ei ole maailmas väga laialdaselt tuntud riik, Euroopa otstes (UK, Portugal, Hispaania) on meist kuulnud vaid üsna vähesed, mujal ilmselt vähemgi. Eesti Pesade loomine maailma metropolidesse ning nende baasilt erinevate ürituste organiseerimine, kultuurisündmuste korraldamine, majanduse ja innovatsiooni tutvustamine aitaks meil jõuda riikides palju laiema publikuni. Suurem tuntus ja isiklik seotus omakorda lähendab – võimaliku riikliku agressiooni korral on põhjust Eestit toetada palju suuremal hulgal inimestel.
Teeme nii, et töötukassas arvel olevad inimesed võivad teenida miinimupalga ulatuses ilma elementaarst sotsiaalkindlustust kaotamata.
Näiteks toetaks töötukassa tööle naasva inimese algatust, kui too leiab endale ise võimalusi. Teda ei võetaks arvelt maha iga kahekümneeurose sissetuleku pärast. Töötukassa ei peaks olema mitte järelevalveorgan, vaid rehabilitatsioonisüsteem. Kui toetus on näiteks 90 eurot kuus, miks ei võiks inimene juurde teenida juhuslikke summasid (à la 20 eurot). Mida see 90 eurot katab? Ehk asotsiaali elujärje ...?
Kestlik elukeskkond on see, kui igapäevaeluks hädavajalik on kodu lähedal, kui naabrid suhtlevad omavahel ja abistavad üksteist, kui saame aja ja koha mõttes paindlikult töötada, elukeskkonda parandavaid otsuseid mõjutada ja mis veel parem – julgeme ise käed külge lüüa. Mida kohalikumalt me elame, seda tervemad ja õnnelikumad ka oleme. Kui seada riigijuhtimises kesksele kohale see, mis teeb inimesi õnnelikuks, saame hoopis parema riigi ja õnnelikumad inimesed. Ja eraomand pole mingi vabandus, kuna põhiseaduse paragrahv 32 ütleb, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Kõrgharidust ja teadust on ammu esile tõstetud kui ainust päästeed, mis aitab Eesti riigi majanduse klaaslae alt välja. Samas on teaduse rahastamine jäänud väheseks, bürokraatia võim teaduses üha suurenenud ja rahastamisskeemi läbikukkumisest saavad aru juba ka ametnikud ja poliitikud. Seda on asutud parandama. Selle kõrval on teine probleem.
Selleks, et tuua Eestisse õppima andekaid noori ja tööle enam tippteadlasi, on vaja, et Eestis oleks ülikool, mis kuuluks 100 tippülikooli hulka maailmas. Koht viiesaja seas ei aita suurt midagi. Minu idee oleks luua eesti teaduse tippsuundade alusel, mis ühendaks geenitehnoloogia, psühholoogia, molekulaarbioloogia, IT ja majandusteaduse, väike ja kindlaid erialasid viljelev tippülikool.
See, et Eesti vene- ja eestikeelsed kogukonnad elavad aastal 2015 veel rohkem lahus kui Pariisi prantslaste ja muslimikogukonnad, näitab meie kultuuri- ja julgeolekupoliitilist nõrkust. Häirekell lasti 2007. aastal kõrvust mööda. Eesti peaks panustama kohe ja sisuliselt venelaste kodanikuühiskonda kaasamisse, peaks aitama sündida tegelikul venelaste kodanikuühiskonnal Ida-Virumaal. Luua Eestisse koostöös New Yorgis paikneva Hodorkovski Kaasaegse Venemaa Instituudiga selle rahvusvahelise instituudi harukontor, mille eesmärk on kaasa aidata venelaste kodanikuühiskonna tekkimisele nii Eestis kui ka Venemaal.
Tuleks välja töötada valdkondadevaheline administratiivsete tugistruktuuride poliitika vabakutselistele loovisikutele, loomingulistele vabakooslustele, laste ja noorte vabaaja sisustamisega tegelevatele ühendustele, huvikoolidele, spordiseltsidele jt mittetulunduslikku, ühiskondlikult olulist loome- ja haridustegevust kandvatele organisatsioonidele ja isikutele. Käivitub riigi või omavalitsuse toel toimiv terviklik tugitegevuste struktuur, mis järjepidevalt eraldab paralleelselt tegevustoetusi ja projektipõhist toetust.
Loome- ja huvihariduse valdkond on Eesti riigis suures osas suunatud eraõiguslikel alustel vabade kodanike ja nende vabalt loodud ühingute endi majandada. Kardan, et vormiline vabadus on innukalt omaks võetud ekslikult, mõistes seda sisulise vabadusena. Loovinimesed ja huvihariduse eestvedajad ei ole loomult eraettevõtjad. Loovtegevus ja huviharidus ei allu ega tohi olla allutatud turumajanduse reeglitele. Meie praegune kultuuri- ja huvihariduse poliitika seda paraku eeldab.
Tänapäevane otsinguline ja eksperimenteeriv loometegevus ning lastele ja noortele suunatud loometegevus ja huviharidus ei ole ega saa olema tulus äri, mis hoiaks tegijaid tegevuse juures ka geeniuse kadudes või initsiatiivi lakates. Paljud vabakutselised loovisikud, loovad kooslused, huvikoolid ja noorte spordiklubid on siiani toiminud üksikisikute entusiasmi najal. Entusiasm raugeb, geenius kaob ja tegevus kukubki kokku. Ei osata ilma vaimustuseta edasi olla. Ei suudeta end kõige elementaarsemal tasandil ära majandada. On erinevaid toetusprogramme, turul on vaba raha, kuid tegijail puudub tihti oskus seda kõike leida.
Me ei pea hakkama nüüdseks kujunenud struktuuri muutma. Me ei pea hakkama õpetama loovisikuid ja sportlasi ennast ise majandama. Piisab vaid, kui ka Eestis on nn vihmavarjutüüpi katusorganisatsioonid – kohad, kust nad saaksid iga hetk nõu küsida.
Inimressursi kui majanduskasvu põhieelduse prognoosid on pessimistlikud. Meie loomulikku negatiivset iivet ei ole võimalik ega tarvis ümber pöörata. Tulutu on unistada hüppeliselt kasvavast sündimusest või väljarände peatumisest. Vähenev arv lapsi naise kohta või noorte rändeluviis ei ole Eesti-spetsiifilised nähtused, need vormivad ümber kogu läänemaailma. Tarvilik on siinkohal tajuda konteksti – rahvastiku vähenemine on aeglane protsess. Prognooside kohaselt väheneb elanikkond aastas 0,5%, s.o ca 5000 inimese võrra.
Väljarändajate takistamine on viljatu tegevus. Objektiivselt pole võimalik Eestisse luua seda, mida ettevõtlikud, loovad inimesed väljast otsima lähevad – eneseteostust hiigellinnas, äri rajamist mõnes tehnoloogia tippkeskuses. Teised väljarändajate segmendid on vähem kriitilised – nn majanduspagulaste arv väheneks majanduskasvu jätkumisel ning kliimapõgenikud on marginaalne hulk.
Eesti on aga juba praegu huvipakkuv nii enamikule siiajääjatele kui ka väiksele siiakolijate kasvavale hulgale. Just nimelt väljapoole vaatav atraktiivsus ja selle vastutustundlik, valikuline rakendamine on meie rahvastikustrateegia uus kese. Vajame ettevõtlike, loovate inimeste väikesemastaabilist sisserännet. Nad poleks lihtsalt äraminejate asendus, täieõiguslike ühiskonnaliikmetena võimendavad uued inimesed majandust keskmisest rohkem. Nii on enam kui 50% USA parimatest idufirmadest ja 40% Fortune500 ettevõtetest esimese või teise põlve ameeriklaste asutatud.
Eesti atraktiivsus erineb olemuslikult maailma suurte keskuste omast, ent on selgelt olemas. Pea kõik maailmas läbi löönud Eesti idufirmad on siin oma kohalolu kasvatanud ka pärast edu leidmist. Nende arenduskeskused on siin ja kui neil on piisavalt lihtne inimesi juurde tuua, siis paljudel need ka edaspidi kasvavad.
Ma ei arva palju riiklikest ettevõtluse otsetoetustest, küll aga on riigil keskkonna loomisel põhiosa. Laias laastus on meie suund juba hea, vaja on koostööd ettevõtjatega veelgi süvendada.
Eesti ürituse õnnestumine tähendab topeltülesande lahendamist: vaesusest väljarabelemist ja eesti rahva jätkusuutlikkuse tagamist. Neist juba esimese ülesande lahendamine oleks tõeline vägitegu. Kuigi kõik seda üritavad, suudavad ainult väga vähesed riigid oma majanduselu korraldada selliselt, et nad lühikese ajaga teistele järele ja neist ette jõuaksid. Kui sellega liiga pikalt läheb, ei õnnestu meil aga rahvast koos hoida. Indias võiks liberaalselt eeskujuliku majandusmudeli abil turgutada majandust kasvõi 100 aastat ning hiljem selle vilju nautida, aga tänapäeva Eestis oleks vaja sellist mudelit, mis oleks ühtaegu nii ettevõtlust arendav kui ka inimesi säästev. Ja see on erakordselt raske ülesanne. Seetõttu õnnestubki globaliseeruvas maailmas hoida väga vähestel väikerahvastel omakeelset keskkonda elujõulisena.
Topeltülesande lahendamiseks ei ole meie käsutuses kuigi suuri ressursse ei maavaradena ega inimestena. Järelikult pole meil millelegi muule tugineda kui erakordselt nutikale valitsemisele. Kas erakordselt targa valitsemise saavutamine on Eestis võimalik? See peaks olema Eesti eesseisvatele katsumustele vastamise põhiküsimus. Me näeme, et Eestis on võimalik saavutada suhteliselt korruptsioonivaba vastutustundlik valitsemine, kus aetakse asju korrektselt ja (piinliku täpsusega) seadusi järgides. Aga kas meie valitsemine võiks muutuda ka strateegiliselt võimekaks? Ei Eesti poliitikutel ega valitsuse liikmetel ole kombeks pidada avalikke debatte meie eksistentsiaalsete põhivalikute üle. Valitsuses ei näi keegi mõtlevat sellele, et kui me jätkame praegu kõigi käimasolevate tegevustega, siis kui pikaks ajaks Eesti veel alles on. Strateegilise mõtlemise puudusele Eesti valitsemises on viidanud mitmed mõttekojad, arvamusartiklite autorid ja riigikontroll. Selle juurutamisest peakski alustama ja see peaks olema peaministri esimene ülesanne.
Olemasolevad eritasemelised kaitse- ja hoiualad ning ka nende vahele jäävad piirkonnad koondataks terviklikuks rahvuspargiks. Seejuures rahvuspark ei tähenda lausalist loodusreservaati, vaid keskkonna ning inimese ja tema tulundusliku tegevuse vastutustundliku koostoime ala, eesmärgiga säilitada olemasolevad kultuurlised ja maastikulis-looduslikud väärtused ning tavad, mis Eestis on olemas, kuid paljudest teistest maadest on juba päästmatult hävinenud.
Eestile, kes on võimetu saama suureks arvult, on just siin võimalus pälvida rahvusvahelist sümpaatiat ning pakkuda kindlustunnet omaenda tulevastele põlvedele. Eesti keskkonnaväärtus ei sisaldu mitte ainult selles viiendikus maa-alas, mis on kaitsealade koosseisus, ei, Eesti erakordsus on just selles, et ta maastike väärtus paikneb suhteliselt ühtlaselt üle kogu maa. Ning see ei puuduta ainult looduskeskkonda, vaid ehk olulisemalgi määral kultuuri ja inimtegevust.
Meie suurimadki maanteed kulgevad läbi päris metsa, kus elavad päris karud ja päris hundid, kes päriselt kimbutavadki lambakarju, päris metssead tungivad kartulisse ning päris põdrad noorendikesse, kus talvel tuiskab lund ja kus kevadeti mängivad päris metsised ja tedred. Meil on aasad ja palud, puutumata rabamaastikud ja inimtühjad mererannad, puhtaveelised metsaojad ja laukad, me tunneme puid ja korjame seeni ning marju, teeme sisse päris moose ja pressime päris õunamahlad.
Meie linnadel on keskajast südamed ja ainulaadsed puust eeslinnad, kus aga ei ela mitte lõimimatud radikaalid ega teise põlve autopõletajad. Üldse elame üht astridlindrgenlikku bullerby-elu, kus lapsed käivad ranitsad seljas ise koolis, kus suvevaheaeg kestab kolm kuud, meie lumi on valge ja muru roheline. Ja selle kohal on e-taristu, kus vabad wifivõrgud ja e-teenused on saanud inimõiguseks.
See väärib kaitset ja säilitamist mitte ainult meile endale, vaid tervele inimkonnale. Eesti rahvuspark, kui selle tõesti loome, võib olla Refugium Europae.
Eesti kõige suurem ja peaaegu kasutamata potentsiaal peitub inimeste iseorganiseerumises – võimes üheskoos oma elu korraldada ning vajalikke ja häid asju teha. Selle enamjaolt uinuva võime äratamiseks panen ette luua kogukondliku organiseerumise jaoks uus juriidiline koostöövorm. Nimetagem seda kogukonnaks. Kogukonnal oleks õigus erinevaid eluvaldkondi ise suuremal või vähemal määral korraldada (praegu toimiva näitena vabatahtlik pääste) ja mis kõige olulisem – pidada riigi ja omavalitsusega läbirääkimisi, millised funktsioonid enda kanda võetakse ja millise osa maksudest saab kogukond enda elu korraldamise eest sihtotstarbeliselt endale jätta.
Sellise võimaluse korral prognoosin, et aktiivsemad kogukonnad hakkavad ka seni üpriski riigi ja omavalitsuse pärusmaaks peetud valdkondi, nagu haridus, esmatasandi arstiabi jne julgemalt korraldama. Kindlasti tuleb sellist kokkuleppimist ning katsetamist vaadelda näiteks kümneaastases perspektiivis, mille jooksul head ja vead välja tulevad ning osaliste usaldus teineteise vastu suureneb. Igal juhul usun, et kogukondlikule isekorraldamisele teatud seadusliku jõu andmine muudab väga paljude inimeste elu Eestimaal tervemaks ja sisukamaks.
Mõeldes õpetajaskonna vanusele, pedagoogide palkadele ja töökoormusele, õppeainete vaevalisele lõimimisele, lokkavale koolirõõmutusele ning koolielu kaugusele tegelikkusest, vajab meie haridussüsteem vähemalt kapitaalremonti, kui mitte lausa lammutamist ja uuesti üles ehitamist. Kust alustada? Hoogsalt jätkuva palgatõusu ning teiste võimalike õpetajatöö populaarsuse kasvatamise meetmetega paralleelselt tuleks seada õpetajate kontakttunni koormustele lagi, arvestades aine iseloomu (näiteks emakeeleõpetajate koormuslagi võiks olla 16–18 kontakttundi nädalas), ning iga 3–4 aasta järel tuleks õpetajale võimaldada üks kontakttunnivaba tööaasta. Mainitud meetmed aitaksid vältida läbipõlemist ning õpetajad saaksid rohkem aega end järjepidevalt täiendada, õppematerjale ajakohastada ning lõimida ainet aktuaalsete teemadega, muutes õppimise konkreetsetele klassidele ja õpilastele sobivamaks.
Haridusest sõltub riigi jätkusuutlikkus ning meie kodanikkonna kvaliteet: millised on tulevaste kodanike väärtused ja oskused, lojaalsus oma riigile, teadlikkus ühiskondlikest protsessidest ning nendes osalemise aktiivsus jne. Haridusparanduste selgeks prioriteediks seadmine on muu hulgas investeering pehmesse julgeolekusse, mis jääb tänapäeval pahatihti kõva julgeoleku varju.
Mina soovin, et muutuks kogu protsess, kuidas Eestis üldse mingeid muudatusi ellu viiakse. Ma soovin, et millegi (paremaks) muutmine algaks nendest, keda see aitama peab. Eestis meenutab muudatuste rakendamine plaanimajanduse viisaastakuid – elukauged ametnikud teevad kuskil otsuse. Näiteks vene laste parema keeleoskuse saavutamiseks on täpselt sama mõttetu kehtestada nii 60% ainete õpetamine eesti keeles kui ka nõuda kõikidelt põhikoolilõpetajatelt kolme aasta pärast keeletaset B2. Seda sel juhul, kui pole paika pandud elementaarset taktikalist tegevusplaani või eraldatud lisaraha selleks, et kõik Ida-Virumaa vene koolid suudaksid seda ka saavutada. Kaasamine peaks algama rohujuuretasandilt, muidu on see vaid üks väga tore sõna.
Minu unistuste Eesti on kogukond, kus inimesed ei pea end tähtsusetuteks tegelasteks, kellest midagi ei sõltu, aga ka mitte hoolimatuteks ülbikuteks, vaid sellisteks, kes tahavad ja oskavad ise ja koos teistega oma probleeme lahendada ja rõõme jagada. Umbes selline on mu kodukant Kalamajas ja kindlasti veel paljud paigad, ent kaugeltki mitte kõik. Selline muutus ei ole saavutatav ühe geniaalse otsusega, vaid sünnib aja jooksul, nii nagu levivad viirused – kokkupuudetest sellise n-ö hea kodaniku pisiku kandjatega.
Üks asi, mida parlament selle juures saab ära teha, oleks laiendada vabaühenduste liidu EMSLi algatatud ja praegu kuues gümnaasiumis heade tulemustega toimiv kogukonnapraktika kõikidesse koolidesse. Kogukonnapraktika viib ühiskonnaõpetuse tundides abituriendid kokku kohalike vabaühendustega, kus nad saavad ühest küljest aidata organisatsiooni enda jaoks huvipakkuvate tegevustega, aga selle käigus õppida ja harjutada mitut eluks vajalikku oskust, nagu probleemide märkamine, neile lahenduste leidmine, koostöö, oma kogemuste sõnastamine ja analüüsimine – asjad, mida üksnes teoreetiline õpe ei paku.
Peale Eesti Telekomi ja Hansapanga lahkumist on meil tõsine puudus rahvusvahelistest staarettevõtetest (kui Tallink kõrvale jätta), et börsile eluvaim sisse puhuda. Selleks noteeriksin ma Tallinna börsil nende riigile kuuluvate äriühingute vähemusosaluse, mis ei kätke endas olulist julgeolekustrateegilist eesmärki. Miks on “elus börs” Eesti jaoks oluline? Probleemiks on uute äriideede rahastus. Praegune rahastus on pangalaenude keskne. Pangalaenu saab teadupärast selline projekt, mis on ennast juba elus tõestanud – ükski start-up ei saa projekti alguses laenu. Seega on vaja kiirendada investeerimiskapitali vereringet, millega edukad ettevõtted leiaksid tee börsile, ning sealt vabanenud kapitali abil omakapitali pakkumise uutesse äriideedesse. Hetkel on Tallinna börsi ettevõtete kogu turukapitalisatsioon kõigest 10% Eesti SKTst, maailma keskmine on 90%. Edetabeli usku oleva Eesti jaoks on see pingerida, kus me näeme väga kehv välja ning see pole kohe kuidagi kohane dünaamiliseks Põhjamaaks pürgiva riigi ambitsioonile. Erasektori esindajana pean tunnistama, et börsi elustamisega ei saa erasektor üksi hakkama. Riik saaks siin olla oluline suunanäitaja, mille sissetallatud rada saaksid erafirmad hiljem edasi käia. Lisaks paraneks riigifirmade läbipaistvus, juhtimine ja väheneks riigi osatähtsus majanduses.
