14 filmi, mis loovad konteksti politseivõimu läbikukkumisele USAs
Lugemisaeg 5 minAlton Sterling ja Philando Castile on järjekordsed nimed, keda me ei tohi kunagi unustada. Nad kaotasid oma elu tingimustes, kus valge inimese saatus oleks olnud teistsugune. Neile juhtumitele järgnenud politseivastane rünnak Dallase meeleavaldusel kogub polariseerunud kajastust meedias ning ähvardab varjutada ausat vestlust võimu süstemaatilisest kallutusest.
Siin on 14 kohustuslikku filmi (formaat on valitud just vihmastele pärastlõunatele mõeldes), mis valgustavad sügavamat probleemi.
„Once Upon A Crime: U.S. Police Brutality” (2016), 26 min
Igal aastal sureb politsei käe läbi sadu inimesi. Miks omandab süü teistsuguse struktuuri, kui tema kandja seljas on vormiriietus? Mis kannustab politseid liigset jõu kasutama? Film nendele sügavamatele küsimustele ei vasta. Lühiformaat püsib pelgalt faktilisel tasandil, kuid sellest piisab, et anda aimdust fundamentaalsemast probleemist.
Samast kategooriast: „Fruitvale Station” (2013); „These Streets Are Watching” (2003)
„Crisis of Distrust: Police and Community in Toronto” (2014), 29 min
Kaine ja konkreetse dünaamikaga film annab mitmekülgsete intervjuude kaudu ülevaate protsessidest nagu rassistlik profiilimine, mis rebib lõhki kogukondasid ja labastab usaldust korrakaitse vastu.
Samast kategooriast: „Profiling Race – Mike Higgins” (2016)
„The Glass Shield” (1994), 109 min
Maestro Charles Burnett on loonud meditatiivse tempoga pildi politseivõimu strukturaalsest probleemist. Fanfaare siin pole. Korruptsiooni ja rassipõhist eristamist nähakse kapitalistliku süsteemi paramatatusena. Film võeti üles Rodney Kingi juhtumi järellaines. See oli 20 aastat tagasi. Midagi pole muutunud.
Samast kategooriast: „El Bonaerense” (2000); „Menace II Society” (1993)
„Ferguson: A Report from Occupied Territory” (2015), 53 min
Fergusoni rahutustest sai sotsiaalmeedia ajastu etalon. Ta on teejuhiks igale vestlusele rassismi ja võimu puutepunktidest.
Samast kategooriast: „No Justice No Peace” (2013)
„Killing Them Safely” (2015), 100 min
Mõneti ebaühtlase režiiga film väärib siiski mainimist oma ühese teemaasetuse poolest, valgustades taser-kultuuri (Taser on Taser Internationali poolt toodetav elektrišokirelv – toim.) ja selle kasutust korrakaitses, mis on konfliktis temast loodud imagoga kui kahjutust jõuriistast.
„The FBI’s War on Black America” (1990), 50 min
Cointelpro — president Hooveri valitsuse loodud programm FBI strateegiale 60ndatel ja 70ndatel aastatel — kärpis USA mustanahaliste tsiviilaktivismi esimese laine tormilisi püüdlusi ning ühtlasi seadis institutsionaalse väärkohtlemise mustandi, mille all kannatavad vähemused tänase päevani. Vaata filmi Youtube’ist.
„The Murder of Fred Hampton” (1971), 88 min
Black Panther Party Illinois’i juhtfiguuri portreeloost sai epitaaf, kui nimikangelane mõrvati filmimise ajal Chicago politsei poolt.
Samast kategooriast: „The Black Power Mixtape 1967-1975” (2011)
„3 1/2 Minutes, Ten Bullets” (2015), 98 min
Teistlaadi narratiiv selles nimekirjas, sest puudub otsene võimupoolne vägivald. Selle asemel jutustatakse lugu kodanikutasandil levivatest vaenulikest ilmingutest, mida õigustavad USA väärastunud enesekaitse seadused.
„Shenandoah” (2013), 24 min
See kauni kaamerasilmaga üles võetud dokumentaal ühe väikese ja trööstitu kogukonna keskel toimunud mõrva kinnimätsimisest on kui sügav kaev, millest kõvasti silmi kissitades peegeldub alati vastu üks ja sama: ebaproportsionaalselt ladestuvad ressursid, korrakaitse hüperboolid ja imperialismi kõige halvavam jääkprodukt — rassism.
Korrakaitse institutsiooni kui sellise rahvusvaheline väärastumine peegeldub ka järgmistes filmides:
„Ciutat Morta” (2014), 123 min
Poeetiline ebaõiglus ja kafkalik absurd leidsid argist väljendust 2006. aasta 4. veebruaril, kui politseiniku haavamisele Barcelona tänavapeo laiali saatmise käigus järgnes aastaid kestnud kohtudraama, mille ainus eesmärk oli asetada vastutus viiele noorele — kellest ükski polnud sündmuspaigal. Kliimaks saabus, kui protseduraalsed keerdkäigud viisid ühe osalise enesetapuni. Patricia Herasi surm äratas hispaanlaste kollektiivse mälu aastakümneid kestnud võimu kuritarvitamise teemadel. Dokumentaali eesmärk on küsida — kes hoiab võimu vastutavana?
„Ônibus 174” (2002), 150 min
Põnevusfilmina lahti rulluv dokumentaal valgustab 2000. aasta 12. juuni juhtumit, kus Sandro Rosa do Nascimento röövis Rio liinibussi. Mees oli aastaid varem üle elanud kurikuulsa Candelária veresauna, kui politseinikud mõrvasid kaheksa tänavalast. Psüühiliselt haavatud mehe teekonna kulminatsiooni kandsid telekaamerad reaalajas miljonitesse Brasiilia kodudesse. Pealtnäha vaadati närvikõditavat pantvangidraamat, kuid tegelikult esitati neile kujund ühe riigikorra süstemaatilisest läbikukkumisest enda kõige nõrgemate kodanike ees.
„Injustice” (2001), 130 min
„Injustice” süüvib Briti õigussüsteemi ebamäärasesse konjunktuuri. See kõlab pealtnäha mehaaniliselt, kuid filmitegijad on kaamera ette asetanud protsessi hambusse sattunud kannatanute omaksed, kelle vahetus ja siirus maalib hingestatud pildi politseivõimu karistamatusest. Vaata filmi Vimeo‘st.
„Four Days of Death in December” (2011), 12 min
Vastupanu väljendused nagu avalikud protestid sunnivad korrakaitset enda rusikaid näitama. Tihti on see tõeliselt brutaalne ja reedab valitseva võimu vildakuse. Mosireeni kollektiiv Kairos hoiab sõrme Egiptuse revolutsiooni pulsil, puistades nii veebi kui maistesse keskkondadesse ohtralt videomaterjali, et mitte lasta kodanike häälel sumbuda. Sama temaatikaga Netflixi toode „The Square” väärib ka mainimist, ehkki ta loob lõpetamata revolutsioonist mõneti sanitaarsema portree.
„The Life and Death of Steve Biko” (1977), 26 min
Steve Biko polnud esimene ega jää viimaseks politsei haardes hukkunuks. Kuid Lõuna-Aafrika apartheidi vastase aktivismi liidri surm liigutas laiema teadvuse mägesid ja temast loodud dokumentaal tähistab revolutsiooni eesmärki, mis pühitseb abinõu.