1995. aastal astus Anders Härm ülikooli, Jaan Toomik oli oma kuulsuse tipul, Hanno Soans sai esimest korda elus „kriitilise doosi kaasaegset kunsti”[1], EKA metsikutel reividel pandi paika tulevase eesti kunsti jõujooned. Ja mina (koos ilmselt mitmete teiste Müürilehe lugejatega) pidasin oma kaheaastast sünnipäeva. Heal juhul ladusin Kinder Surprise’i seest leitud lõvikujukestest installatsioone (aga olgu, need on vist alla kolmeaastastele keelatud). Niisiis, kui kusagil eksisteeriks Perekooli stiilis twentysomething’uid ühendav foorum, võiksime arutada oma eakaaslastega küsimust, kuidas suhtuda näitusesse, mis käsitleb kunstiaastat 1995? Justkui see oleks hästi oluline number, justkui me kõik mäletaks, mis siis juhtus.[2] Aga kui ei mäleta? Mida siis teha? Anname mõned postmodernistlikud kõigil-on-oma-tõde-stiilis variandid, mida sellisel hetkel järgida.

Suhtu nagu uude trendi

Jälle ei saa üle ega ümber moeajakirjaniku sõnavarast: 1990ndad on juba mitu hooaega täiega in. Ei ole võimalik teha vahet 90ndate moeajakirjade fotodel ilutseva ja praegu kõige lahedamates netipoodides pakutava kauba vahel. Isegi vanu häid musta tätokat imiteerivaid kaelavõrusid, mis 1990ndatel popid olid, müüakse nüüd kiirmoepoodides. Niisiis oli ainult aja küsimus, mil EKKM kui institutsioon, millel on trendide peale üsna hea nina (muuseumi ja cool’i peokoha/klubi asumine ühes majas ei ole ju ometi juhus), ühe korraliku 1990ndate näituse korraldab. Aga trend ei piirdu ainult moemaailmaga. Rael Artel kirjutas juba 2012. aasta Tartu kaasaegse kunsti festivali kataloogis, et aeg on üheksakümnendatest üle saada.[3] Tundub, et endiselt pole veel saadud, 90ndad põlevad heledama leegiga kui kunagi varem. Mis seal ikka, moevoolud tulevad ja lähevad, meie ülesanne on neist viimast võtta.

Suhtu austusega

Tihti jääb kunstialaseid sõnavõtte jälgides mulje, et 90ndad on juurdunud ka eestlaste kujutlustesse kunstist – nii heas kui halvas mõttes. Tundub tõesti, et 90ndatel algas ja lõppes kõik, mida eesti kunstiks peetakse. Sündis eesti kaasaegne kunst rahvusvahelises mõttes, sündis müüt kunstnikust kui purkisittujast, sündis kuraator, sündis feministlik kunst. Publik lõpetas näitustel käimise, samas oli müütiline kunstikriitika hiilgeaeg ja hiljem selle sama müütiline langemine kapitalistlike skeemide ohvriks. Aga ükskord jõuab aega, kui Areenis avaldatakse jälle lehekülgede viisi tõsist kunstikriitikat ilma igasuguste kapitalistlike suunanäitajateta, ennustavad mõned.[4] Kerkis esile palju uusi kunstnikke, kunstikriitikuid ja muidu kunstiasja ajajaid, kes on sageli veel tänini meie loomerindel väga olulised tegelased. Nende jaoks olid 90ndad kahtlemata ütlemata kallid – oli see ju aeg, kui nad vabas Eestis kunsti ehitasid, omavahel võitlesid ja leppisid (või siis ei leppinud). Tõepoolest, meie, twentysomething’ud võime küsida nüüd nagu Tammsaare Indrekud: kas tõesti jõudsime me Vargamäele liiga hilja? Tundub ju, et kõik positsioonid on hõivatud, arvamused välja kujunenud ja olukorrad kivisse tardunud. Isegi EKA peod ei ole enam lahedad. Meie saame vaid unistada 90ndate reividest, skandaalsetest näitustest ja viietunnistest kunstisaadetest. Maksimum, mida teha, on kirjutada Saaremaa biennaalist üks korralik baka- või makatöö.[5]

Suhtu kriitiliselt

„Cogito ergo sum.” Descartes ei ole just kõige trendikam filosoof, aga kriitilise mõtlemise oleme igatahes temalt pärinud. 1990ndatel tehti tõesti palju uut, ehk rohkem uut kui mõnel teisel kümnendil, aga arvestades ajastu poliitilisi ja ühiskondlikke protsesse on see ju üsna loomulik. Raudne eesriie langes vaid korra. Seega oleks olnud imelik, kui Eesti ei oleks liitunud rahvusvahelise kunstieluga, millega kaasnesid ka sellised mõisted nagu feminism, kuraator, postmodernism. Ja see paljukiidetud 90ndate kunstiajakirjandus? Võtke lahti mõni toonane ajaleht – kunstist kirjutati küll rohkem, aga jutt oli ikka umbes sama, probleemid ka samad ja kirjutajad ka samad, kes praegu (veidi nooremad, seda küll). Lõppude lõpuks pole ju jätkusuutlik ajada kõiki praeguse kunstielu probleeme abstraktse meedia kaela. Meedia ei ole ju mõni orwellilik suur vend, kes kusagil tornis asju paika paneb, vaid masinavärk, mille osalised me tegelikult kõik oleme. Seega, kas „1995” on müüt või hoopis katse luua müüti? Äkki ajavad 90ndatel oma karjääriga kõrghetki nautinud või alustanud tegelased lihtsalt nina püsti, sest võitjad kirjutavad ju ajalugu?

Suhtu, nagu sa tegelikult mäletaksid seda

Hmm, tõepoolest, äkki ma ikka mäletan ka 1995. aasta kunstisündmusi? Äkki ma polnud siis kaheaastane, vaid näiteks juba viiene – ehk meenub midagi? Vaevalt küll, aga ega teised seda ju ei tea. Niisiis võltsime kiirelt sünniaasta kümne-viieteist aasta jagu vanemaks ja käime mõtlikult noogutades näitusesaalis ringi. Ja-jaa, nii see oli. Ning kui siis keegi ei mäleta Saaremaa biennaalil esinenud kunstnike nimesid, saab ülbelt silmi pööritada. Sellised need tänapäeva noored on, kapitalistlikus Eestis kasvanud hellitatud hipsterid, kes ei mäleta isegi nõukaaegseid gaseeritud vee automaate. Muidugi võib siis juhtuda, et härra Pärnits sõimab sind Nihilistis „ajupensionäriks ja laibaks”, kuid ilmselt ütleks ta seda niikuinii.

Suhtu, nagu oleksid ajaloomuuseumis

Võib-olla on aga 1990ndate järkjärguline musealiseerimine märk, et kired peaksid juba lahtunud olema ja võime vaadata perioodi ajaloolase kuivalt objektiivse pilguga. Kui Kumu „Kunstirevolutsioon 1966” on juba sellise staatuse saavutanud, siis miks ei võiks juhtuda sama ka 90ndatega? Eriti veel kui meenutada näiteks Tartu Kunstimuuseumi arhiiviprojekti „Tartu ‘88”, mis on seadnud samuti eesmärgiks lähiajaloo arhiveerimise. Ajaloolased teavad muidugi, et mida lähemal seisab mõni sündmus meile ajas, seda olulisem see tundub ja seda kirglikumalt sellesse suhtutakse. Kuna aga juba praegu on palju neid, kelle jaoks on see aasta vaid üks paljudest ajalootunnis õpitutest, võib juhtuda, et varsti suhtume kõik 90ndate kunstiellu kui ühte põnevasse kunstiajaloo uurimisobjekti. Mina igatahes vaatasin EKKMi näitust eelkõige just ajaloohuvilise pilguga. Ja mõtlesin, millisena võiks näha kahekümne aasta pärast välja näitus „2015”.

[1] Kadri Karro „Aasta siis oli ‘95”, Areen, 05.08.2015.
[2] Mäletamisele rõhuvad mõlemad siinkohal tsiteeritud artiklid, ka kuraatoriessee taandab end „objektiivsest” ajalooteadusest.
[3] Rael Artel näituse „MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” kataloogi sissejuhatuses, lk 5.
[4] Teiste seas vihjab sellele ka Heie Treier oma artiklis „Kakskümmend aastat hiljem. 1995 kunstis”, Eesti Päevaleht, 21.08.2015.
[5] Hanno Soansi soovitus ülaltoodud Areeni artiklis.