Lõppev aasta on olnud keskkonna seisukohalt üks tormilisemaid – seda nii kohalikus kui globaalses plaanis. Üha rohkematest teadlaste pöördumistest ja raportitest ilmneb, et seisame keskkonnakriisi lävel. Kui tahame teistsuguse tee valida, on tarvis tegutseda ja kiiresti.

Kliimamuutus on kahtlemata üks 2018. a keskseid märksõnu. Just äsja lõppesid olulise tähtsusega kliimakõnelused Poolas, kus kokkuvõttes tehti küll samm edasi Pariisi kliimaleppe rakendamiseks, kuid oodatud kokkulepet riikide ambitsioonide suurendamiseks kliimamuutuse leevendamisel ei sündinud. ÜRO andis aga oktoobris välja hoiatava raporti, millest nähtub, et globaalse keskmise temperatuuri tõusu tuleks hoida alla 1,5°C – vastasel juhul on tagajärjed nõnda rasked, et nendega toimetulek võib inimkonnale üle jõu käia. Keskmine temperatuur on juba praegu tõusnud 1 kraadi võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse perioodiga.

Eesti kui maailmas ühe suurima CO2 jalajäljega (inimese kohta) riigi panus kliimamuutuse pidurdamisel peaks olema kahtlemata põlevkivienergialt taastuvenergiale üleminek – soovitavalt juba aastaks 2030. Hea meel oli näha, et tänavu kostus avalikus ruumis senisest rohkem temaatilist arutelu. Sellele andis oma panuse PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast järk-järgulise väljumise teemaline rahvaalgatus, mis jõudis sügisel Riigikogu päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena.

Teine keskne globaalne teema kliimamuutuse kõrval on loodusliku mitmekesisuse kadu. Maailma Looduse Fond avaldas novembris väga mõtlemapaneva raporti – inimtegevuse tagajärjel on 44 aastaga kadunud ca 60% selgroogsetest loomadest. Järjest lisandub teateid väljasurevatest või juba -surnud liikidest. Paraku annab Eesti elurikkuse kaole hoopis hoogu juurde, näiteks järjekindlalt vana loodusmetsa raiudes ja meie kodumerd reostades.

Üks märgilisemaid sündmusi Eestis oli kahtlemata suure keskkonnamõjuga Est-Fori puidurafineerimistehase eriplaneeringu lõpetamine. Kogu selle protsessi juures väärib esile tõstmist kodanikuaktiivsus keskkonnaküsimustes, nt 10 000 toetusallkirja kogunud Tartu Apelli tegevus. Ühtlasi väärib tunnustamist, et üha rohkem võtavad keskkonnadebattides avalikult sõna teadlased. Ka laiemalt on näha kohalike kogukondade aktiviseerumist, näiteks kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks tegevuse kaudu. Seda, et huvi keskkonnaküsimuste vastu on tõusnud, näitab samuti vägagi tervitatav keskkonnakülje ilmumine Postimehes ning vaatajarekordeid löönud Joosep Matjuse loodusdokumentaal “Tuulte tahutud maa”. Rõõmu teeb ka mitmete Eesti sooalade taastamine, Sindi paisu avamine ning looduseuurijate seltsi alustatud vanade loodusmetsade kaardistamine. Loodusmetsi on Eestis vaid 2%, viimane aeg on peatada nende raiumine vähemalt riigimetsas.

Eesti on nii kliima kui metsa küsimustes jõudnud mõttelise valiku ette – kas jääme suurimaks tahmajaks ning raiume, kuidas jaksame, või soovime olla nutikad ja innovaatilised teerajajad? Just sellised, kes soodustavad uusi keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid, toetavad sellealast teadus- ja arendustegevust, soodustavad teadusmahukat ettevõtlust jmt, meelitades nõnda Eestisse tuleviku, mitte mineviku investeeringuid. Eelpool viidatud raportid ja teadlaste avaldused näitavad, et olulistest ümberkorraldustest pole juba lähiaastatel pääsu, ka mitte Eestis. Seda, kuidas edasi minna ja mis on meie plaan, peamegi kõik nüüd 2019. a alguses küsima erakondadelt kohe haripunkti jõudvas valimismäsus, samuti nõudlike ja aktiivsete kodanikena hiljem oma riigilt.

Tarmo Tüür on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees.