Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Otsides omasuguseid teisest maailma otsast

Joosep Tiks, paberites tuhlaja ja soe suhtleja

Kord läks üks vana naine jalgrattaga Muhust Saaremaale Leisi sugulastele külla. Kui proua järgmisel päeval kodusaare poole naasis, pidasid piirivalvurid ta kinni. Oli sügav nõukogude aeg ja Väikese väina ületamine oli range kontrolli all.

Kinnipeetu sai pärast poolt päeva ootamist õnneks koju. Keegi pidi talle Muhust autoga järele tulema.

Praegu võiks proua Portugalini välja sõita. Keegi teda kinni ei peaks. Poleks mõtet, sest kellele ta ohtlik on? Piirid on küll alles, kuid inimesi riigis kinni pidada, nende liikumist kontrollida või kedagi riigist väljas hoida – Euroopas pole sellist asja vaja. Me juba elame piiriutoopias. Piir on lihtsalt haldusala, selline inimlik, kus võib vabalt ühel pool joont elada ja teisel pool töötada.

Kes tahab, võib öelda selle kohta kurjalt „globalism”. Ometi elati samasuguses piiriutoopias veel paarsada aastat tagasi. Piir oli valitsejate kokkulepe, Baieri kaupmeest Austriasse minemise eel või Eestimaa seppa Liivi piiri ületamise pärast kinni ei peetud. Juhid ajasid omasugustega omi asju.

Kas nii võib tulevikus Marokost, Tuneesiast või Ukrainast Euroopasse käia? Jah – siis, kui tekib usaldus, kui üleaedsel on korraliku inimese maine ja teda nähakse võrdsena. Piir kontrollib, et keegi ei tuleks tööd ära võtma või autot pihta panema. Selleks et maailm euroopastuks, peaks see muutuma jõukuselt, mõtteviisilt, käitumiselt ja kultuurilt ühtlasemaks.

Retk poodi on rahakoti rännak läbi kümnete riikide. Kuigi juba see on suhtlus kogu maailmaga, on keset Selverit keeruline tajuda, et midagi on Eesti piirest välja läinud. Siiski köidavad nähtamatud sidemed sarnase käitumisega inimesi rohkem kui kontuurid atlases. Lõunamaa kuurordis punaseks päevitunud keskealisel eestlasel, sakslasel ja venelasel on omavahel rohkem ühist kui enda animefännidest teismeliste lastega. Kalamaja hipster tunneb end Londonis Camdenis mugavamalt kui Valgas, Pärnu ossil on Leedsi chav’idega mõnusam aega veeta kui sama linna teatriarmastajatega. Võib-olla ongi normaalne, et igaüks võib otsida omasuguseid kas või teisest maailma otsast ja keegi teda selle pärast kinni ei pea.

Eesõigus loomadele

Hent Kalmo, osalusvaatleja

Paistab, et tänapäeval on levinuim piiridega seotud utoopia piirideta maailm. Ent kas mõeldakse sellele, et metsloomad on juba ammu sellisesse maailma surutud? Mitte et metsloomad ei austaks inimeste piire. Farley Mowat jutustab raamatus „Ära hüüa hunti”, kuidas ta läks üksi ilma relvata metsikusse loodusesse kontrollima, kas hundid on ikka nii verejanulised, nagu usutakse. Ta märgistas (hundi moel) oma telgi kõrvale ala, mis lõikas sisse huntide jahiteekonda. Ja hundid hakkasid käima ringiga, tõstmata kordagi jalga tema suvaliselt valitud ruudu sisse. 

Minu utoopia on maailm, kus inimesed ilmutavad samasugust respekti teiste loomaliikide territooriumi vastu. Kui soovitakse hõivata elamiseks ja toimetamiseks uusi alasid, siis uuritakse enne, mis loomad on selle ala eesõigustatud kasutajad. Hilisema tulija asi on teisi mitte segada. Ma olen tähele pannud, et kui linna satub mõni metsloom, siis kirjutatakse pea alati, et ta on linna „eksinud”. Miks ei võiks inimesed oma elamist korraldada nõnda, et metsloomadel on kõikjal mitte üksnes läbikäigu-, vaid ka kaasasustamisõigus? Muidugi tähendaks see, et meie linnadki peaksid sarnanema metsiku loodusega. Kui sellega ei saada hakkama, siis tuleb inimestel taanduda asustusaladele, mida ümbritseb suur ja lai välismaa, kuhu võib samuti minna, aga kus ollakse metsloomadel külas. 

Tegelikult on kahjuks nii, et inimene rajab endale üha laienevat zooloogiliselt puhastatud eluala. Muidugi on ta valmis seda ala jagama ka teiste loomadega, kuid vaid nendega, keda ta enda kasuks tarvitab. Karl Ernst von Baer väitis, et selles pole midagi halba. Vastupidi, kogu loodus kujunevat peagi selliseks, et iga osa teenib inimest. Ja polevat põhjust muretseda: liigid on ikka välja surnud ja üldine biomass – elu kogus – ei vähene. Nii ongi läinud. Inimeste ja koduloomade biomass on järjepanu kasvanud, metsloomade oma liigub nulli suunas. Metsloomade päralt jäävad siis tulevikus loomaaedade avarused.

Jäägu tulevastele põlvedele vähemalt utoopia, kus ka loomadel – mitte ainult inimestel – on õigus piiridele ja puutumata kodumaale.

Looduslik tervik, kultuuriline tervik

Henri Holtsmeier, aednik-aktivist

Venemaa agressioon Ukraina vastu ilmestab Vene impeeriumi laienemiskatseid; Ameerika Ühendriikidest alguse saanud kasiinokapitalism lööb laineid üle Maa ning alla ei jää ka uuskolonialistlik Hiina. Ei ole imperialismi ohjest vaba ükski maa. Aga mis siis, kui oleks? Mis siis, kui piire joonistaks miski muu peale poliitilise ja sõjalise võimu? Mis siis, kui piire tõmbaksid inimesed, võttes lähtekohaks vastastikuse austuse ja üksteisemõistmise?

Sellises ideaalses maailmas otsime me aktiivselt võidad-võidan-lahendusi. Ka niisuguseid, mis ei pruugi meie esmaseid huve kõige paremini teenida, sest teame, et kestvad lahendused vajavad ka teistega arvestamist.

Siis oleks elu hoopis teine. Mägi-Karabahhi rahvas võiks ajada oma asja Gruusia ja Venemaata. Narvakad võiksid tõsimeeli otsustada, kas nende tõmbekeskus on Tallinn või Peterburi. Ning sunniidid ja šiiidid saaksid elada rahus üksteise kõrval.

Kultuurilised piirjooned kujunevad koostöö ja jagamise tulemusel. Võib-olla moodustavad ühe loodusliku ja kultuurilise terviku Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti mõhnarahvad, sest just teineteiselt on palju õppida. Võib-olla vohab Pärnu jõgikonna karjaniitudel omalaadne kultuur. Kui tänapäeval on maatükil omanik, siis seal on igal maal omad – need maa omad inimesed, kes selle tervise eest vastutavad ja hea seisavad.

Siis mõistetakse, et piir minu ja mitte-minu vahel on fiktiivne. Ei ole head ilma ilma hea inimeseta. Kodune kasvatus algab eeskätt kohaliku looduse tundmaõppimisest. Hariduse funktsioon on siis põhjuse ja tagajärje seoste ning mõtlemisvõime omandamine. Nii on noored resistentsed pimeda massikultuuri vastu.

Kultuur on aga vaba kinnisideedest, mistõttu see saab kujuneda rahva tahte alusel. Siis, kui lõuna suunalt algavad massilised ränded, on põhjas inimesed teiste saabumiseks valmis, sest nende huvi on teenida. Kui saarlased otsustavad väravad sulgeda, sest neil on omalgi sisemisi väljakutseid, siis seda austatakse. Kui tartlased leiavad endas jõudu pagulasi vastu võtta ja nende kohanemist toetada, siis seda tervitatakse kui tugevust.

Omamisest loobuda?

Kaimai Kuldkepp, feminist ja keskkonnaaktivist

Luban endale tulevikust unistamist harva, sest see paneb mind paratamatult teadvustama hiiglaslikku lõhet praeguse reaalsuse ning kooskõlas ja külluses toimiva utoopiaühiskonna vahel. Inimkonna kollektiivne mälu on lühike, mis ühest küljest paneb ohkama, aga teisalt annab lootust, et teatud tarbimismugavused ja -normid on võimalik ümber kujundada. Mida enam paneb seis maailmas ahastama, seda optimistlikum olen selle suhtes, et inimkond on võimeline muutuma. 

Mis on see ideaal, mille poole pürgida? Minu utoopia keskmes on linn, kus kõik olulised teenused on 15 minuti raadiuses ja mis on kooskõlas loodusega. Me ei pea maale kolima, et ise oma toitu kasvatada, vaid saame nautida vertikaalsete põldude hüvesid ja metsasaadusi samuti vaid minutite kaugusel oma kodust. Parkide asemel on meil toidusalud ja usaldus, et meilt pahatahtlikult ei varastata. 

Enamik mõtlevaid inimesi tajub õnneks meie planeedi piire ja mõistab, et lõputust küllusest unistamine pole realistlik. Leian, et minu utoopia on. Elurikas loodus mahub linna üsna kergesti, kui oleme valmis teatud ressursse omamise asemel jagama. Kui meie isiklikud eluruumid ei vaja samas mahus kodutehnikat, kööki või vannituba, vabaneb suur osa pinnast, mis jääks muidu kinnisvara alla, ning kraami soetamata jätmisel säästame ka loodusressursse ja raha. On välja arvutatud, et planeedi piiridesse mahtumiseks on inimesele nähtud ette 15 ruutmeetrit elamispinda ja 4 kilo riideid, mida võiks pesta maksimaalselt 20 korda aastas. See mõte on piirav vaid juhul, kui kujutame end kõike seda üksi tarbimas. Või kui selle 4 kg sisse peab mahtuma igaks juhuks ka pidulik pükstükk kord aastas kasutamiseks. Kui arvestada, et absoluutselt kõike annab vajaduse tekkides laenata ja elupinnale ei pea mahtuma ära isiklik saun, köök või raamatukogu, ei ole see enam nii piirav. 

Sellise ühiskonnakorralduse oluline lisaväärtus on vabanev aeg. Kui oleme nõus loobuma omamisest, võib ajast saada ühiskonna suurim võrdsustaja. Rahateenimise alt vabanenud tunnid saab investeerida hoopis näiteks vaimsesse arengusse, õppimisse või ühiskonnale tagasi andvasse tegevusse. Ja sellise ühiskonna kollektiivne potentsiaal näib mulle piiritu.

Aeglane ja austav piiritus

Eeva Kesküla, poole kohaga akadeemiline nomaad

Piiridest võib mõelda kui kategoriseerimistööriistadest. Piiril sorditakse, kes on lubatud külaline ja võib piiri ületada ning kellele jääb piir suletuks. Kui ebasoovitav isik siiski ületab piiri, saab ta omakorda kategoriseerida illegaaliks. Piiride vastuolulist kategoriseerivat jõudu näeme praegu iga päev, Venemaal toimuv tõstatab keerulisi moraalseid küsimusi selle kohta, kellel peaks olema õigus piiri ületada. Piirikategooriad on robustsed ning moraalne kompass – kes väärib piiriületust ja kes mitte – ei haaku tihti meie ettekujutusega sellest, kes on head ja pahad. 

Minu peamine fookus on olnud viimastel aastatel töökriitika ja tööjärgsuse utoopiad, mille empiirilist väljendust, inspiratsiooni utoopiale otsisin diginomaadide hulgast. Minu uurimistöö osutab nende keskmisest väiksemale töötundide arvule, protestantliku tööeetika hülgamisele ja eneseteostuse olulisusele. Eks piiriutoopiatki saab uurida nomaadide kaudu. Rändavad nad ju ühest eksootilisest paigast teise, tehes tööd seal, kus kliima ja hinnad on parasjagu soodsad. Lihtsalt piiride kategoriseeriv mõju toimib ka siin.

Minu uuritavad olid valdavalt n-ö tugevate passide omanikud Euroopast või USAst, kes kategoriseeriti soovitud külalisteks. TLÜ bakalaureusetudeng Ajibola Imezerua leidis aga Nigeeriast pärit virtuaaltöö tegijate puhul, et nad võisid küll reisida kaunima loodusega kohtadesse riigi sees, kuid Lääne passi omaniku kombel reisimine ja töötamine oli nende jaoks vaid unistus. 

Ehk oleks tõeline utoopia see, kui inimene saaks ehitada oma elu seal, kus ta soovib, sõltumata oma passi tugevusest. Liikuda sinna, kus ta end õnnelikuna tunneb, ja aeglaselt, et õppida tundma uut keskkonda ja kultuuri, panustades kohalikku kogukonda. Selline aeglane piiritus tähendaks vähest lendamist, austust konteksti vastu, aga ka julgust igatseda sinna, kus hing on rõõmsam, isegi kui patriotismi ülistav ühiskondlik arvamus seda heaks ei kiida. Või ka sinna, kus on majanduslikult lihtsam, kus ei ole sõda ja ühiskondlikesse suhetesse saab panustada rahu toetaval viisil. Liikuda nii, et lastest kasvaksid laia silmaringiga ja tolerantsed inimesed, kes julgevad utoopiaid teoks teha ja mõelda ühiskondadest, kus kaob piiride kategoriseeriv jõud.

Elis Kitt on illustreerija, animaator ja graafiline disainer, kes on omandanud kõrghariduse Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini erialal ning täiendanud ennast nii Londonis kui ka Prahas.