Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Venemaa agressioon Ukraina vastu ilmestab Vene impeeriumi laienemiskatseid; Ameerika Ühendriikidest alguse saanud kasiinokapitalism lööb laineid üle Maa ning alla ei jää ka uuskolonialistlik Hiina. Ei ole imperialismi ohjest vaba ükski maa. Aga mis siis, kui oleks? Mis siis, kui piire joonistaks miski muu peale poliitilise ja sõjalise võimu? Mis siis, kui piire tõmbaksid inimesed, võttes lähtekohaks vastastikuse austuse ja üksteisemõistmise?

Sellises ideaalses maailmas otsime me aktiivselt võidad-võidan-lahendusi. Ka niisuguseid, mis ei pruugi meie esmaseid huve kõige paremini teenida, sest teame, et kestvad lahendused vajavad ka teistega arvestamist.

Siis oleks elu hoopis teine. Mägi-Karabahhi rahvas võiks ajada oma asja Gruusia ja Venemaata. Narvakad võiksid tõsimeeli otsustada, kas nende tõmbekeskus on Tallinn või Peterburi. Ning sunniidid ja šiiidid saaksid elada rahus üksteise kõrval.

Kultuurilised piirjooned kujunevad koostöö ja jagamise tulemusel. Võib-olla moodustavad ühe loodusliku ja kultuurilise terviku Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti mõhnarahvad, sest just teineteiselt on palju õppida. Võib-olla vohab Pärnu jõgikonna karjaniitudel omalaadne kultuur. Kui tänapäeval on maatükil omanik, siis seal on igal maal omad – need maa omad inimesed, kes selle tervise eest vastutavad ja hea seisavad.

Siis mõistetakse, et piir minu ja mitte-minu vahel on fiktiivne. Ei ole head ilma ilma hea inimeseta. Kodune kasvatus algab eeskätt kohaliku looduse tundmaõppimisest. Hariduse funktsioon on siis põhjuse ja tagajärje seoste ning mõtlemisvõime omandamine. Nii on noored resistentsed pimeda massikultuuri vastu.

Kultuur on aga vaba kinnisideedest, mistõttu see saab kujuneda rahva tahte alusel. Siis, kui lõuna suunalt algavad massilised ränded, on põhjas inimesed teiste saabumiseks valmis, sest nende huvi on teenida. Kui saarlased otsustavad väravad sulgeda, sest neil on omalgi sisemisi väljakutseid, siis seda austatakse. Kui tartlased leiavad endas jõudu pagulasi vastu võtta ja nende kohanemist toetada, siis seda tervitatakse kui tugevust.