Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Paistab, et tänapäeval on levinuim piiridega seotud utoopia piirideta maailm. Ent kas mõeldakse sellele, et metsloomad on juba ammu sellisesse maailma surutud? Mitte et metsloomad ei austaks inimeste piire. Farley Mowat jutustab raamatus „Ära hüüa hunti”, kuidas ta läks üksi ilma relvata metsikusse loodusesse kontrollima, kas hundid on ikka nii verejanulised, nagu usutakse. Ta märgistas (hundi moel) oma telgi kõrvale ala, mis lõikas sisse huntide jahiteekonda. Ja hundid hakkasid käima ringiga, tõstmata kordagi jalga tema suvaliselt valitud ruudu sisse. 

Minu utoopia on maailm, kus inimesed ilmutavad samasugust respekti teiste loomaliikide territooriumi vastu. Kui soovitakse hõivata elamiseks ja toimetamiseks uusi alasid, siis uuritakse enne, mis loomad on selle ala eesõigustatud kasutajad. Hilisema tulija asi on teisi mitte segada. Ma olen tähele pannud, et kui linna satub mõni metsloom, siis kirjutatakse pea alati, et ta on linna „eksinud”. Miks ei võiks inimesed oma elamist korraldada nõnda, et metsloomadel on kõikjal mitte üksnes läbikäigu-, vaid ka kaasasustamisõigus? Muidugi tähendaks see, et meie linnadki peaksid sarnanema metsiku loodusega. Kui sellega ei saada hakkama, siis tuleb inimestel taanduda asustusaladele, mida ümbritseb suur ja lai välismaa, kuhu võib samuti minna, aga kus ollakse metsloomadel külas. 

Tegelikult on kahjuks nii, et inimene rajab endale üha laienevat zooloogiliselt puhastatud eluala. Muidugi on ta valmis seda ala jagama ka teiste loomadega, kuid vaid nendega, keda ta enda kasuks tarvitab. Karl Ernst von Baer väitis, et selles pole midagi halba. Vastupidi, kogu loodus kujunevat peagi selliseks, et iga osa teenib inimest. Ja polevat põhjust muretseda: liigid on ikka välja surnud ja üldine biomass – elu kogus – ei vähene. Nii ongi läinud. Inimeste ja koduloomade biomass on järjepanu kasvanud, metsloomade oma liigub nulli suunas. Metsloomade päralt jäävad siis tulevikus loomaaedade avarused.

Jäägu tulevastele põlvedele vähemalt utoopia, kus ka loomadel – mitte ainult inimestel – on õigus piiridele ja puutumata kodumaale.