Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Kord läks üks vana naine jalgrattaga Muhust Saaremaale Leisi sugulastele külla. Kui proua järgmisel päeval kodusaare poole naasis, pidasid piirivalvurid ta kinni. Oli sügav nõukogude aeg ja Väikese väina ületamine oli range kontrolli all.

Kinnipeetu sai pärast poolt päeva ootamist õnneks koju. Keegi pidi talle Muhust autoga järele tulema.

Praegu võiks proua Portugalini välja sõita. Keegi teda kinni ei peaks. Poleks mõtet, sest kellele ta ohtlik on? Piirid on küll alles, kuid inimesi riigis kinni pidada, nende liikumist kontrollida või kedagi riigist väljas hoida – Euroopas pole sellist asja vaja. Me juba elame piiriutoopias. Piir on lihtsalt haldusala, selline inimlik, kus võib vabalt ühel pool joont elada ja teisel pool töötada.

Kes tahab, võib öelda selle kohta kurjalt „globalism”. Ometi elati samasuguses piiriutoopias veel paarsada aastat tagasi. Piir oli valitsejate kokkulepe, Baieri kaupmeest Austriasse minemise eel või Eestimaa seppa Liivi piiri ületamise pärast kinni ei peetud. Juhid ajasid omasugustega omi asju.

Kas nii võib tulevikus Marokost, Tuneesiast või Ukrainast Euroopasse käia? Jah – siis, kui tekib usaldus, kui üleaedsel on korraliku inimese maine ja teda nähakse võrdsena. Piir kontrollib, et keegi ei tuleks tööd ära võtma või autot pihta panema. Selleks et maailm euroopastuks, peaks see muutuma jõukuselt, mõtteviisilt, käitumiselt ja kultuurilt ühtlasemaks.

Retk poodi on rahakoti rännak läbi kümnete riikide. Kuigi juba see on suhtlus kogu maailmaga, on keset Selverit keeruline tajuda, et midagi on Eesti piirest välja läinud. Siiski köidavad nähtamatud sidemed sarnase käitumisega inimesi rohkem kui kontuurid atlases. Lõunamaa kuurordis punaseks päevitunud keskealisel eestlasel, sakslasel ja venelasel on omavahel rohkem ühist kui enda animefännidest teismeliste lastega. Kalamaja hipster tunneb end Londonis Camdenis mugavamalt kui Valgas, Pärnu ossil on Leedsi chav’idega mõnusam aega veeta kui sama linna teatriarmastajatega. Võib-olla ongi normaalne, et igaüks võib otsida omasuguseid kas või teisest maailma otsast ja keegi teda selle pärast kinni ei pea.