„Veeren rattaga korraks Vanemuise ette ja lasen ohvril minust mööduda. Ta ületab Ülikooli tänava ning liigub kaubamaja poole. Kaotan ta hetkeks silmist, kuid jõuan siiski järele, et näha teda kaubamajja sisenemas.”

Algus

Oli see nüüd või ei olnud, et kaks mihklikuud tagasi sattusin popimaid linnaruumis mängitavaid rollimänge uurima, kuid ei leidnud, et ükski neist suurepäraselt Tartusse sobituks. Kutsusin siis külla mõnikümmend head ja paar halba tuttavat. Sõime kõhud täis ning võtsime lõhnad juurde, misjärel tutvustasin oma ideed ning ulatasin igaühele väljatrüki mängu esialgse kontseptsiooni ning reeglistikuga. Üks sõber tegi brainstorming’ut, teine pani mängule nime ning juba nädala pärast loositi esimesed rollid. Mängima hakkasid kõik kakskümmend neli üritusel osalenut ning veel nelikümmend inimest.

Mängu käik

Iga mänguvooru alguses loosib arvuti (random.org) 55 mängija hulgast kaks tapja-ohver paari koos tapmise tingimuse ning tapmisviisiga. Tapmise tingimus võib olla nii ajaline, kohaline kui ka esemeline (nt „tapja kannab kummikindaid”, „see juhtub S-tähega algaval tänaval”, „see juhtub pimedas”). Tapmisviise on samuti mitmeid, mõned neist „revolver”, „õnnetus” ning „veremürgitus”. Tapjatele saadetakse vastavasisuline SMS, ohvrid ei saa oma rollist teadlikuks enne atentaati või mänguvooru lõppu. Tapmise tingimus on avalikult Facebookis ja siseveebis näha, tapmisviis on teada ainult tapjale.

Kui tapja on sõnumi saanud, on tal veretööks aega 7 päeva, kiirus kajastub punktitabelis. Kui ohver on tapjale tuntud isik, on lihtsam, kui mitte, on pisut keerukam ning on tarvis koguda infot. Kasutada võib kõiki käepäraseid vahendeid – loomulikult on põhirelviks ses arsenalis internet ning ühised tuttavad. Kui kas kodune aadress, telefoninumber, töö- või elukoht on kindlaks määratud, on pool teed läbitud. Kui ohvriks on võõras inimene, on üks hõlpsamaid variante lasta ühisel tuttaval deit kokku leppida ning siis ise vargsi põõsast kohale hiilida. Võib helistada ohvrile, esinedes uurimustöö läbiviijana, ning taotleda kohtumist kesklinna kohvikus, seejärel puistata piparmünditee sisse mürgisuhkrut, kui ohver tualetis käib. Võib helistada uksekella ning öelda, et saadeti lilled, ning ukse avanedes tongipüstolist kõmmutada. Saab kliendina töökohta minna ja enne lahkumist laua alla pommi poetada. Saab tänaval liiklusõnnetuse korraldada rattaga õrnalt, kuid jõhkralt otsa sõites. Võib peol tutvust sobitada ning siis ohvri kallistades surnuks pigistada.

Mängus on turvatsoonid, kus ei saa tappa. Need on kirikud ja ühistranspordivahendid, Kink Konk, Genialistide Klubi, raekoja plats ning kõikide Tartu kõrgkoolide auditooriumite ning saalide esimesed kaks istmerida.

Pärast mänguvooru lõppu kirjutab tapja oma (eba)õnnestumisest raporti, sõjasaagina on tervitatavad fotojäädvustused. Kuna muutujaid on paras hulk, siis on erinevaid võimalikke voore matemaatiliselt ~ 10 miljonit, voore on sel hooajal kokku 40, tapjaid tänu topeltpaaridega voorudele 80. Variatsioon teeb trikke ning esinevad äärmused.

Osalejatele on lisaks Facebooki lehele ka siseveeb, kus on nii reeglistik, uudised kui ka nimekiri mängijatest koos piltide, punktide ja sünnipäevadega (õnnitlemiseks!).

Üle poole aasta vältava osalemistasuta mängu parimatele on auhinnad nii korraldaja kui sponsorite poolt. Korraldaja premeerib parimat kastiga, mis on täis tema meelismärjukest, Kink Konk viskab iga mõne aja tagant kohapealse žürii valitud parimale roimarile baarikrediiti ja pileteid.

Osavirtuaalne rollimäng „Paranoia” on taust. Kui mängu esimeste voorude ajal käib Facebooki lehel kõrgtegevus ning järjekordse vooru tapjate loosimise ajal jälgivad kõik pingsalt telefone, siis pärast kümmekonda vooru on tapmistingimuste ja mängujuhi edastatavate uudiste jälgimine kohustuslik osa päevakavast. Kuna suhteliselt suur osalejate arv ja ootamatu fortuuna valivad mänguvoorudesse osalejaid väga juhuslikult (mängija võib oodata rolli vahel nädalaid), üllatavad paranoiakohustused osalejaid enamasti ootamatult. Magusad kohustused vajavad kiiret reageerimist ning mõjuvad üllatavalt, adrenaliin ei jää voolamata.

Hetkel on selleks korraks kõik mängijakohad täis, ent kui keegi jääb vahele pettusega (ptüi-ptüi) või kolib Tartust minema (osalemise tingimus on, et üle 50% mänguajast tuleb veeta Tartus, kuigi tappa võib kas või Gaza sektoris), saab kiireim reageerija mängu, nii et Facebooki lehel tasub kindlasti silma peal hoida.

Raportid

Tapja Anton K.: „Mul oli täiuslik plaan. Facebookis nägin, et ohver on EÜS-i liige. Ühtlasi olid tal Facebookis mõned pildid avalikult saadaval, mille ma endale kohe telefoni salvestasin. EÜS-i kodulehelt nägin, et 26. septembril on neil tutvumisõhtu. Milline suurepärane võimalus pääseda märkamatult tavaliselt kinnisesse majja, kus ka ohver tõenäoliselt kohal on. Paar tundi enne tapmiskatse algust ostsin EÜS-i majast üle tee asuvast kaltsukast viie euroga üllatavalt hästi istuva pintsaku, mille kombineerisin koduse riidekapi põhjast leitud pükste, särgi ja lipsuga (kuna ma ülikonda tavaliselt ei kanna, siis ma ülikonda ka ei oma), ning lõplik komplekt nägi välja ootamatult esinduslik.

Olin esimene külaline, kes majja pärast uste seestpoolt avamist sisse pääses. Tegin kogu majas kiire ringkäigu, et veenduda, ega ohver juba eelnevalt majas pole. Seejärel sättisin ennast varitsuspositsioonile, kus ma ise olin varjatud, kuid sain jälgida kõiki välisuksest sisenejaid. Jälgisin saabuvaid külalisi terve järgneva tunni jooksul vahepeal telefonist oma mälu ohvri Facebookist salvestatud piltidega värskendades. Ürituse ametliku osa alguses kutsuti mind varitsuspositsioonilt suurde saali. Saali sisenedes vaatasin kiirelt üle kõik kohalolevad isikud, kelle hulgast ma ohvrit ei tuvastanud, ning sättisin ennast istekohale, kus ma ise olin kahelt poolt inimestega varjatud, aga kust ma saali sisenevaid isikuid hästi jälgida sain. Tegin kõrvalistujatega pealiskaudselt juttu ise pidevalt saaliust jälgides. Järgneva poole tunni jooksul ohver ei sisenenud ning kuna ka saabuvate külaliste tulv oli lõppenud, siis oli selge, et ohver sedapuhku varitsuspaika ei saabugi.

Tapmisviis „surnuks kukkumine” oli plaanitud selliselt, et mul oli võetud kodust kaasa DVD-film „Kukulind”, millega oleksin siis ohvrit patsutanud ning paar korda kõva häälega „KUKU! KUKU!” hüüdnud. Tingimuse „tapja kannab maski” täitmiseks olin välja printinud ACTA-aegse Guy Fawkes’i maski, mida oleksin samal ajal kaenla all kandnud.

Niisiis hästi planeeritud varitsus ebaõnnestus ohvri mittesaabumise tõttu. Alustasin järgmise plaani väljatöötamist, samal ajal tiksus kell halastamatult…

Nimelt avastasin, et tal oli mõni päev tagasi sünnipäev. Vaatasin, kes on minu, mu korterikaaslase ja veel mõne parema sõbra ühised tuttavad temaga ning saatsin (või lasin saata) kõikidele nendele ühistele tuttavatele järgmise kirja:

„Ega sina juhuslikult ei oska öelda, kus kandis täpsemalt Mats P. Vaba ja Raua tänava kandis elab? Üks sünnipäevakingitus vajab talle ukse taha toimetamist, aga shh siis selles osas, see on saladus : ).”

„Vaba ja Raua tänava kandi” leidsin selle järgi, et tal oli Facebookis mingis kaardirakenduses sinnakanti üks sisselogimine salvestatud. Sellest sain tuletada võimaluse, justnagu ma umbes teaksin, kus kandis ta elab, ja vajan üksnes „täpsustust”. Eesmärgiks siis ta koduse aadressi teadasaamine, kuid paraku jäid vastused saamata ning pidin Tartust lahkuma.”

Tapja Mats E.: „Pühapäeval olen üsna haigena Tallinnas uinumas, kui kuulen, et saabus sõnum. Hommikul leian vahva uudise ja päeva peale tuleb meelde natuke internetis taustainfot sorkida. Selgub, et tütarlapse nägu on tuttav – võimalik, et võtsin temaga koos kunagi mingit semiootika ainet. Selguvad ka inimesed, kellelt võiks ohvri kohta infot ammutada. Pärastlõunaks saan asjad suuremas linnas aetud ja sõidan Tartusse.

Teisipäeval otsustan, et oleks veel mõnus kodus üks päev haige olla. Õhtul helistan ühele tuttavale, kellelt loodan sujuvalt ohvri kohta rohkem infot saada. Ahjaa, kuidas see nüüd käibki? „Heitsau, kuidas läheb? Kas sa seda ühte Helenit tead, jajah, tema, Helen M. Ahh, kuule, äkki ütled mulle, kus ta elab ja mis ta teeb ja üldse.” Puuduliku uurimistöö tulemusena selgub minu üllatuseks, et ka inimene teise telefoni taga osaleb mängus ja kahtlustab mind nüüd mõrvarluses, mida ma kohe hoogsalt eitan, ning vahetan seosetult teemat, nagu palavikus inimesele kohane. Sain siiski teada, et Helen ei õpi mitte matemaatikat, informaatikat ega isegi mitte statistilist analüüsi, vaid justnimelt märgiteadust.

Eriti viljakas ei ole ka mõrvarelva jaht. Kurikaga sõbrad on oma kurikad ära kaotanud või kusagile ära pakkinud ning pesapalli-/kriketihooaja igaveseks lõppenuks kuulutanud. Mõni inimene teab öelda, millisest poest pesapallikurikat osta, enamasti soovitatakse aga treipinki otsida. A friend with a bat is a friend indeed.

Kolmapäeval pole endiselt enesetunne veel veretööks ega üldse mingiteks ettevõtmisteks sobilik. Õhtul lähen siiski korra välja. Kesklinnas näen üht tüdrukut, kes meenutab soengult ja olekult ohvrit, kuid ta lahkub enne, kui jõuan isiku päris kindlaks teha. Keskööl laenan sõbralt kurika pähe tammepuust vembla, mis meenutab pigem Kendo puust mõõka, ja uinun lootusrikkalt.

Neljapäeva hommikul selgitan välja ained, mida ohver ülikoolis külastada võiks. Loengute vaheajal hängin Lossi 3 / Jakobi 2 piirkonnas, kurika ots tennisereketikotist välja turritamas. Lõpuks saabub kahese loengu lõpp ja hoonest väljuva rahvasumma seest vaatabki mulle hetkeks otsa ohvri pahaaimamatu nägu, täpselt nagu loodetud. Asun ohvrit rattaga jälitama lootuses, et ta jalad viivad meid kiiresti K-tähega algavale tänavale. Küütri või Kompanii asemel on ta sihiks Ülikooli tänava kaudu Kalevi tänava suund. Hoian rattal sõites mõningast vahemaad, olen üsna kindel, et tegu on ikka õige inimesega. Kuid ta ei ületa Riia tänavat, et Kalevi tänavale jõuda, vaid pöörab Riiamäe poole. Kas sellest tuleb tõesti pikem jälitamine? Ohver pöördub raamatu- või vanakraamipoodi, mina jään tänavale. Väljub aga peagi ja liigub tagasi kesklinna poole. Veeren korraks Vanemuise ette ja lasen ohvril minust mööduda. Ta ületab Ülikooli tänava ning liigub kaubamaja poole. Kaotan ta hetkeks silmist, kuid jõuan siiski järele, et näha teda kaubamajja sisenemas. Jätan ratta lasitorude külge, millest moodustub tekst „Küüni”, ja loodan, et ohvril on plaanis ka siia tänavale väljuda. Kaubamajja sisenedes arutlen: üks kahest – ohver läks kas raamatupoodi või Toidumaailma (sest hirm teeb näljaseks). Lendan üle eskalaatorite, kuid ei leia ohvrit raamatu- ega kirjatarbepoest. Jõuan liftiga alla ja eskalaatorite juurde täpselt siis, kui ohver alumiselt korruselt naaseb ja mulle korraks otsa vaatab. Ta liigub välisukse poole. Teen ta selja tagant veel viimase pildi ning me olemegi jõudnud tänavale. Hüüan oma ohvri nime ja ta jõuab veel vaadata, kes ta selja taga on, aga on liiga hilja. Ma olen juba tõstnud kurika ja teda tabab esimene löök. Teine löök paiskab ta jalust. Ta jõuab karjatada, kuid saabub uus tabamus. Löögile järgneb löök. Minu meele on haaranud seletamatu raev, mis laob hoobi hoobi järel tema nüüdseks liikumatuks muutunud kehale. Kogen kõike justkui läbi udu, samal ajal kui ma oma ohvrit kurikaga pudruks tambin. Miks keegi midagi ei tee? Vaatan läbi virvenduse minu ümber paigale tardunud inimesi. See kõik on juhtunud nii kiiresti, keegi ei ole jõudnud teha midagi muud peale õuduses paigalejäämise. Kurikas kukub käest. Ma pööran ringi ja jooksen kaubamaja uksest sisse. Mind valdab tunnete tulv, mille alla mattumisest ei näi olevat pääsu. Väljast kostab vali karje. Ma pöördun vasakule ja tahan joosta teise väljapääsu poole, kuid olen segaduses, ja enne kui midagi teha jõuan, olen kukkunud lillepoe ees olevatesse potililledesse. Näen jahmatanud ilmet moodustumas milfi lillepoemüüja kenale näole, kuid pööran pilgu ja vaatan oma tõstetud käsi, mis on potikildudest marraskil ja väikeste elupuude juurte vahelt vallapääsenud mullast määrdunud. Ajan end lõhutud orhideede vahel püsti ja jõuan joosta mitu väga kiiret sammu ukse poole, kui mõistan, et ei saa üldse aru, mis minuga toimub. Mu vaateväli aheneb ja tundub, nagu paistaks maailm hallika tunneli lõpust. Tundub, nagu aja kulg aeglustuks, ja ma ei saa aru, kas ma jooksen või olen aegluubis kukkumas, kui pilt silme ees hakkab minema üha udusemaks, kuni muutub päris ühtlaseks kiirgavaks valgeks, mis särab mõnda aega klaarilt ja puhtana, aga siis mõistan, et sellest on kristalliseerunud need mustad sõnad siin valgel taustal.”

Ohver Priit T.: „Tajun su lähedust. Ööl vastu neljapäeva heliseb telefon: see on mu endine korterikaaslane Lembit. Ma ei vasta, sest kell on 1 läbi ja erinevalt mõnest pean ma hommikul kooli minema. Mõtlen hetkeks, mis küll ajendaks Lembitut nõnda tungivalt ühendust võtma, ent siis uinun, meenutades neid lugematuid deliiriumiastmeid, milles ma teda pärast keskööd näinud olen.

Koolis on vaikne, päev on lühike, lahkun varakult. Helistan Lembitule, et uurida, mida ta tahtis, ning veidi ka selleks, et teda mõnitada. Ta ei vasta.

Olen kodus, ühendust võtab Martti. Tšau, pole ammu näinud, kas pole mitte tore, mis teed, oleks aeg teha väike catch-up, mis arvad, teeme lõuna, äkki kohe? Su esimene viga.

Loodan, et su abielu on kujunenud õnnelikuks, Martti – vaata, ma ei tea, sest ma pole sinuga vist 2010. aasta 1. jaanuari ööst saadik suhelnud. Loodan, et su pruut nägi altari ees ilus välja – oli teil üldse altar? Vaata, ma ei tea, sest ma polnud kutsutud. Loodan, et su poissmeesteõhtu oli raju, Martti, jah, just, loodan, sest jällegi polnud mul võimalust sellest osa saada. Sa ometigi ju teadsid, kui väga mulle stripparid meeldivad, ometigi sa teadsid seda…

Keeldun lõunast, ütlen, et olen õhtuni kinni, lükkan selle järgmise nädala peale. Jätan Marttile võimalikult suure akna, et alt ära hüpata (kui pühendunud oled küll oma valele?). Avan veel Kultuuriakna, et leida mingi võimalikult mõttetu ja kallis üritus, kuhu oma ettevaatamatu mõrvar saata lootuses mind leida. Aga Martti ei küsi mult, mida ma õhtul teen. Ju siis pole ikka nii pühendunud oma sõbra abistamisele. Ta küsib minult veel mu numbrit – ma annan selle ning eemaldan paariks tunniks SIM-i.

Viis minutit hiljem ma tean, kes Sa oled, kes meie ühised sõbrad on, kus Sa õpid, mis loengud Sul on, kes Su sugulased on ja mis värvi koer Sul väiksena oli (seda tegelt ei tea). Tean ka su seost Lembituga. Su nägu sööbib mu mällu. Tean, et mul piisab vaid keskööni kodus passimisest, ent lubasin sõbrale, et lähen temaga välja, mis tähendab kokkupuudet mu vanima sõbraga, kes on ühtlasi Lembitu korterikaaslane. Kas ka tema on kaasa haaratud? Eelmisel õhtul kutsus mind õue küll. Mõtlen, kas ta hindab mu sõprust kõrgemalt kui paari hädist paranoiapunkti. Ei ole veendunud, nii et võtan igaks juhuks kaks tasuta saadud piiritusjooki kaasa, et vajadusel ta ära osta.

Enne väljaminekut võtab minuga ühendust Anni. Näe, jälle olen populaarne. Kuule, sa elad seal X tänava kandis kusagil, eks? Me oleme siin lähedal, tule joome gini. Ütlen talle, et elan tegelikult Z tänaval ja asun praegu üsna kaugel. Ta väidetavalt elab ka sealkandis, vihjab natukene Karu pargile ja munakividele. Vahetan teemat ja mainin, et kontsadega on vast raske koju minna. Ta muidugi lükkab selle väite ümber. Ta on karm naine.

See oli su suurim trump siin mängus, Mihkel. Oleks sa kohe Anni mu juurde saatnud, oleks ma silmapilkselt sul käes olnud. Talle ma ikka naljalt ära ei ütle.

Liigun välja, piiritusjoogid kotis. Pöördun sõbra poole ja küsin talt ausalt, kas Lembit on temaga minu leidmise asjus ühendust võtnud. Ta eitab ja satub segadusse, paistab siiras. Joon need piiritusjoogid hoopis ise ära ja tähistan kesköötunni kukkumist. Kirikus.”

Vaata ka: www.facebook.com/paranoiathegame