Jalutame koos Martin Alguse luulega mööda Pariisi.

taksojuht naeratab

                         araabia

keeles

linn on kui küps luuvili

angaaridest ja viaduktidest läbi

hammustades muutub kõik maitsvamaks

kuni väärika

           soonilise kivini

                                        keskel

kõnnime Montmartre’il

kolame Ladina kvartali kohvikutes

  kevad on veel

  nii noor et mahub tervenisti ühte päikeselaiku

leiame hotellitoast kellegi stringid all tänaval vahelduvad

sireenid kostavad pahinad ja kriiksatused mopeedide õline

putukapõrin

siis seisame Becketti haual mis on

hall kiviplaat nagu tagasihoidlik raamatukaas

   pilvine taevas

            kirstudest kasvavad paplid

                                 uhked marmorkambrid

   (ja siinsamas igavikku köidetud kirjanik haua kaante vahel)

ühes Seine’i-äärses kirikus

väreleb tugev maaenergia nagu hiies
Nike’ tossudes preester ravitseb kuulajaid

        kullatud sau pärliga ehitud birett

                    šamaanimask paganate luukeretants

mis vahet seal on

                 meie nõidasid ei põletata enam ammu

sööme seal kus armastas einestada Camus

Les Deux Magots kõrvuti Café de Florega

ja meie kõrval seisavad uudised

        jälgivad pingsalt iga suutäit

     purustatud kortermajad

     tapjakopterite parved

     vulgaarsuse jõhker tung

     metallist peenised lõhkevad

     pritsivad

     kõrvetavat surma

   valgus peegeldub pöördukse klaasilt

   nagu arutu majakatuli seisa liigu või ei hoopis mine

   mine

**

siin piirialal 

     valitseb kõhklus isegi looduses

suvel pole öid talvel pole päevi

õitsemisaeg on üürike paus pikas närtsimises

    kahtlus

avardab mänguruumi kui kõik võib tähendada midagi muud

          pimedas ja niiskes saad valmistuda eluks nahkhiirena

ilmakaared tähistavad korraga teekonna algust ja lõppu 

ilmakaared on keeled müürid vesi ja raud

kevad paneb vahel selga sügise rüü ja sügis näib eelistavat 

                                    loodusteadustele segast fiskaalõigust

   mul olid suusad

   mul oli sulgpallireket

   vihkasin pekitükkidega vorsti nõudsin selgust

aga nüüd on kõhklus osa minust

see loendab mu selgroolülisid ja raputab aeglaselt pead

jälgib mind naermas

                               oled sa üksi?

jaheda suve küljest rebenenud laigud

novembrikuu must vihm

soojus mõnes hoones mõnes kehas

see on kodu 

nahk 

maailm

kas tahaksin olla enesekindlam 

nagu ollakse läänes?

loomulikum nagu lõunas?

kas saaksin olla

adekvaatsem nagu eiteakus

sa näitad mulle internetist šamaani kes soovitab kuulata 

        tühjust

nõnda kaob pitsitav

vajadus üldse midagi olla

tühjus

lahtumine vaevukuuldavasse huugamisse

olen ava millest jooksevad läbi

ilmakaared õhk helid

seal kompavad enda piirjooni vaikusest

jahmunud meeled

**

õhuhäire müras sirutuvad urvad valgusse

mõned varajased taimed juba õitsevad

maarjajuur

harilik lõokannus

puidust voolitud pietà pühakoja vaikuses

ja seesama motiiv järsku mikrorajooni tahmunud 

                                                                      hoovis

rebenenud jope

silmad sõrmed

mõned lumivalged suled tuhkjal murul

tegelikkus sajab läbi meelte nagu rahe ja

        iga jäiselt lõikav tera on üks loendamatu pisiasi

mida pole enam võimalik muuta

Martin Algus on sündinud 25.12.1973 Jõgeval, ta on näitleja, näitekirjanik, tõlkija, stsenarist, kirjanik. Ta on kirjutanud stsenaariume telesarjadele ja filmidele, 18 näitemängu, avaldanud romaani „Midagi tõelist”, novellikogu „Tagamaa” ja luulekogu „Paranemine”.