Olla filmirežissöör, ent miks mitte ka stsenarist või keegi muu, Eestis – see nõuab küllaltki sihikindlat fanatismi, oma unistuse toetamist muu töö või projektidega ja pisut ka pimedat läbimurdelootust.

Vaatasin möödunud nädalal ära seitse uuemat eesti lühifilmi – see on traditsioon, mida olen püüdnud eriti enne järjekordset PÖFFi ja selle lühifilmidele ja animatsioonile keskendunud alafestivali PÖFF Shorts aastate jooksul elus hoida. Eriti jäi meelde Raoul Kirsima lolli huumoriga ja voolav „Rentsli krahvid”, kus prügisorteerijad hakkavad rohepöörde valguses äraspidist omakohut rakendama. Lühifilmid peaksid olema teatavas mõttes aken kohaliku filmi tulevikku – tudengifilmid, animatsioonid, lühidokid jne annavad ruumi katsetamiseks ja on alustavate režissööride võimalus hullu panna. Lühifilmil pole küljes miljonieurost hinnalipikut ega laia kinolevi higistama ajavat kõnni-või-kuku-pitserit. Lühifilm on ühtlasi kui sõidueksam, mis peab tõestama hiljem täispika mängufilmi jaoks raha taotlema minnes, et režissööril on olemas piisavad juhioskused. Mõned neist, kes on filmikooli läbinud ja kel hõlma all ka paar lühifilmi, täispika filmi juhiistmele kunagi ei istugi – kas ei jõuta projektidega tootmisfaasi, siirdutakse reklaamfilmi ja muusikavideote peale, et endal elu sees hoida, või loobutakse sootuks. Olla filmirežissöör, ent miks mitte ka stsenarist või keegi muu, Eestis – see nõuab küllaltki sihikindlat fanatismi, oma unistuse toetamist muu töö või projektidega ja pisut ka pimedat läbimurdelootust. Hiljuti palus Müürileht uue täispika mängufilmiga „Tume paradiis” ka kinolevisse jõudnud Triin Ruumetil esitada leheveergudel kümme küsimust filmikooli astujale, millest teine oli: „Kas sa oled hull?” Ilmselt on paljude vastus sellele: „Pean saama filme teha, muidu suren.” Isegi kui kohaliku filmimaailma tegelikkus jääb glamuurist, lõputust punasest vaibast ja basseinipidudest valgusaastate kaugusele. 

Ometigi ei leia uuest Müürilehest artikleid teemal, et raha on vähe jne – seda pole mõtet kultuuriajakirjanduse veergudel lõputult korrata, eriti kui sa ei paku välja lahendusi. Raha on praegu ja edaspidigi vähe, kui ei toimu just tõesti mingit revolutsioonilist pööret, mille tulemusena filmimeeskond saab tiksuda kodanikupalga peal, tehnoloogia muutub veelgi odavamaks ja kättesaadavamaks või igaühel on võimalik olla animaator uute Runway tüüpi text-to-video-rakendustega. Olmerežissöörid oleme me oma nutitelefonide ja isiklike profiilidega juba nii või naa suuresti kõik, selline amatöördokumentalistika hall mass. 

Kui rääkida aga kohalikust filmimaastikust, tõuseb mõistagi esile üks Apollo-nimeline elevant, kes üha prominentsemalt kitsukeses toas ruumi võtab, domineerides ühelt poolt kinoturgu, aga seistes teisalt ise ka tootja poolel ja saades võimendust Postimees Grupi meediaväljaannetest. Meelelahutustööstusmajana ja rahanumbrite mõttes on see kindlasti edukas projekt, aga kas see on tervislik laiemalt ka kohalikule filmiskeenele? Konkurentsi-, maitse- ja läbipaistvusküsimustele otsib värskes lehes vastuseid Tristan Czar Aasmäe. Ta toob näiteks ka selle sügise aeglase põleja, Liis Nimiku doki „Päikeseaeg”, millele Apollo kinosüsteemis esialgu kohta ei leitud. Leidsime aga meie ja oktoobri roostevärvi kumas käis Nimikuga vestlemas Helena Aadli. Sarnaselt juba mõnda aega toiminud muusikarubriigiga „Tõukejõud” tahtsime tuua esiplaanile filmiameteid, mis tavaliselt nõnda palju tähelepanu ei saa – kostüümikunstnikest toitlustajateni. Film on ülikollektiivne kunst, kus terve pika võttegraafiku vältel peab toimuma õlitatud sünkroonvõimlemine ning ilma õiget värvi palitu ja täis kõhuta finišisse ei jõuta. 

Kui suurte ekraanide monopol kõrvale jätta, on praegu loomulikult võimalik saada uutele kohalikele filmidele ja filmipärandile pretsedenditu juurdepääs mitmete konkureerivate kanalite ja platvormide kaudu, millest vast põnevaim või värskeim on vähem kui aasta tagasi avatud Eesti Filmi Instituudi ja Rahvusarhiivi ühisprojekt Arkaader. Arkaadri märksõnaotsing ja asukohapõhine filmikaart lubavad siseneda süvatunnelisse ning muudavad su arhiivisukeldujaks, kus ühes aknas põleb maja 1966. aasta Hiiumaal ja teises tegelevad 21. sajandi kodanikud prügikastidest toidu päästmisega. Iseasi on see, kas suured ekraanid ikka peaksid jääma kohalike suve- ja rahakomöödiate ning rahvusvaheliste filmide valitseda, nii et mittestandardsed eesti filmid leiavad seal endale koha vaid issanda armust? Võtame nii ühe ruudu vähemaks filmitegijate motivatsioonipüramiidis, või polegi ehk vahet, sest väike ekraan on valitseja niikuinii?