Filmimaagiat muusikaga täiustavad heliloojad otsivad viisi, kuidas vaatajale salaja naha alla pugeda, kuid mitte filmi üle võtta. Mis nüanssidega peab selles peenes töös arvestama?

Markus Robam. Foto: Sander Rebane

Intensiivsed tagaajamisstseenid, verised lahingud, jump scare’ile eelnevad momendid, emotsionaalne taaskohtumine või kangelase surm – kui kujutate ette, milline võiks olla ühe filmi või sarja kontekstis neid stseene saatev muusika, hakkavad paljudel ilmselt kerima sarnase iseloomuga meloodiad. Lääne filmitööstuses on see üldiselt midagi eepilist või pinevat, mille eesmärk on tekitada tugevaid või ülevaid tundeid ning panna filmilint peas jooksma ka ilma pildita. Tegelikkuses ei taotle kõik filmid suurejoonelisust ning filmimuusika ampluaa on kõvasti laiem ja nüansirikkam, löömata risti ette ühegi žanri ees. Vahel jääb see teoses märkamatuks, toimetades vaikselt taustal, teinekord on see midagi tugevalt esiletükkivat, mis hakkab ka filmiväliselt oma elu elama, mõnikord aga suisa midagi häirivat ja naha alla pugevat.

Lumivalgeke ja päikese lapsed

Maailma mastaabis loetakse esimeseks ametlikuks soundtrack’iks 1937. aastal linastunud Disney animatsiooni „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” heliriba. Eestis kannab esimese heliga mängufilmi tiitlit Theodor Lutsu „Päikese lapsed” (1932), mis helindati küll Soomes, samuti oli muusika autor soomlane Georg Malmstén. Järgmine heliga linateos „Elu tsitadellis” nägi ilmavalgust alles 1947. aastal ja selle helilooja oli Eugen Kapp.

Maailma mastaabis loetakse esimeseks ametlikuks soundtrack’iks 1937. aastal linastunud Disney animatsiooni „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” heliriba.

Pärast seda on lisandunud kodumaiste filmiheliloojate ridadesse hulk nimesid, kelle teosed on saatnud mitmeid liikuvaid pilte ning suutnud söövitada end eesti rahva teadvusesse. Vanemast põlvkonnast kuuluvad sinna Uno Naissoo, Veljo Tormis, Jaan Rääts, Eino Tamberg, Arvo Pärt, Lepo Sumera, Ülo Vinter, Olav Ehala ja Sven Grünberg, uuematest tegijatest aga Sten Sheripov, Mihkel Zilmer, Timo Steiner, Helena Tulve, Ülo Krigul, Markus Robam, Ann Reimann, Misha Panfilov, Liina Sumera, Janek Murd jpt. 

Just Sven Grünberg, kelle loomepagasisse mahub rohkem kui saja filmi heli, on öelnud: „Filmimuusika peab vajadusel kandma kogu filmi mõtet või vajadusel olema taustaks, või siis üldse mitte olemagi. Selline doseerimisoskus teebki filmimuusika kirjutamise tegelikult väga keeruliseks.”

Selle üle, kuidas seda balanssi hallata ning milline on muusika roll kinomaagias, mõtisklevad Markus Robam, Ann Reimann, Janek Murd, Misha Panfilov ja Liina Sumera.

Markus Robam ei karda teha protsessi käigus ka valesid otsuseid ega olla haavatav: „Minu kogemuse põhjal ärgitab valega kohtumine mõtlema, rikastab ja teeb teekonna huvitavaks.”

Samba ja hällilaul

„Filmimuusika ei ole ju lihtsalt taustamüra, see on osa sellest elavast ja hingavast audiovisuaalsest kompositsioonist, mida me kogeme,” ütleb Markus Robam, kelle viimaste filmitööde hulka kuuluvad „Raul Vaiksoo. Pätt või pühak” ning järgmisel aastal linastuv „Frank”. Ta sõnab, et filmihelilooja teatav meistrioskus võiks põhineda võimel mängida eri stiilide, lähenemiste, žanrite, aga ka tehniliste vahenditega. Robamile on pakkunud seni peamiselt huvi, kuidas toetada muusika vahenditega loo sügavust, kobestada emotsionaalset pinnast. „Igale projektile on vaja leida just selle jaoks kõige sobilikum kõlaline identiteet. Aga see, milline see identiteet on, sõltub peaasjalikult ikka sellest, kes seda otsib. Kuidas „tõmmata” vaatajat „sissepoole”, selle asemel et suruda heli pidevalt „väljapoole”?” küsib Robam. Ta ei karda teha protsessi käigus julgelt ka valesid otsuseid ega olla haavatav. „Minu kogemuse põhjal ärgitab valega kohtumine mõtlema, rikastab ja teeb teekonna huvitavaks.”

Liina Sumera. Foto: Mait Jüriado

Liina Sumera, kelle portfooliosse kuuluvad muu hulgas kõik Melchiori triloogia filmid, tõdeb, et helilooja käekirja mõjutab suuresti žanr, näiteks draamafilmile kirjutab ta tõenäoliselt pigem klassikalisema orkestrimuusika, sci-fi’le aga võib-olla täiesti elektroonilise. Juba see teeb Sumera sõnul käekirja määratlemise keerulisemaks, sest vastavalt instrumentatsioonile muutub helilooja mõtlemine. Sumeral on õnnestunud luua filmidele muusikat, mida ta muidu kunagi ei kirjutaks, näiteks sambasid, valsse, tangosid, heroilisi laule, hällilaule, õudusmuusikat, isegi dungeon synth’i! Samuti on saanud kasutust kõiksugu pillid, nagu didžeriduu, rataslüüra, Hiiu kannel, keskaegne lauto, viola da gamba, torupill, eri flöödid jne.

Ristumine juhusega

Misha Panfilov. Foto: Bandit

Üldiselt on filmihelilooja esimene ülesanne lugeda läbi stsenaarium. Misha Panfilov („Rain”, „Sierra”) sõnab konkreetselt, et kui see temaga ei resoneeri, siis ta tööd vastu ei võta, sest ta ei suudaks sellise filmi meeleolu ja atmosfääri edasi anda.

Filmid võivad aga jõuda heliloojateni ka käänulisi radu pidi. Janek Murd („Trail Baltic. Väljasõit rohelisse”, „Nullpunkt”, „Ükssarvik”) meenutab kogemust Seaküla Simsonist rääkiva dokfilmiga „Põrgu katlakütja”. Nimelt tegi ta eelmisel aastal 21-minutilise helikujunduse Jaanus Samma näitusele „Vaikelud”. Ta otsustas lindistada sinna juurde veel ühe loo ning anda välja plaadi. Kuna samal ajal kuulas ta ka Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumikku „Virumaa rahvalaule ja pillilugusid”, jäi talle kõrva Salme Palmiste sõdurilaul „Kaugel võõral vaenuväljal”. Huvi pärast tõstis ta loo enda muusika peale ning avastas, et need sobivad ideaalselt kokku. Väiksed modifitseeringud ja ümbertõsted ning nii lendaski plaat internetti, kaant kaunistamas Paul Luhteina graafika „Assamalla lahing” aastast 1943. Mõni aeg hiljem võttis temaga ühendust „Põrgu katlakütja” produtsent, kes teatas, et nad otsivad filmi sõjateemalist pala, kuna Simsoni loos on olulisel kohal Afganistani sõja traumaatilised mälestused. „Asi lõppes sellega, et tegin kogu filmile musa. Megapõnev töö oli!” kinnitab Murd. 

Kõik vastanud kinnitavad kui ühest suust, et muusika loomisel on kõige aluseks suhtlus režissööriga. Panfilovi jaoks on lavastaja ikkagi filmiorganismi süda ja aju, kes teab täpselt, mida ta igas stseenis kuulda tahab. 

Ann Reimanni („Üht kaotust igavesti kandsin”, „Pimeala”) loomisprotsess põhineb koostööl ning selle käigus toimuval arengul. „Vajan väga suhtlust režissööriga ja tema tagasisidet, ilma selleta olen täitsa hädas,” tunnistab Reimann. Tavaliselt arutatakse ideed läbi ja proovitakse leida filmi jaoks õige stiil. „Ega ükski režissöör ei taha oma filmi sellist muusikat, mis talle n-ö ei meeldi. Ükskõik kui hea see siis ka poleks.”

Janek Murd. Foto: Virge Viertek

Närvirakud tööle

Meenub Janar Ala lugu, kus ta nimetab filmiheliloojaid alateadvuse insenerideks, kelle muusikal on võimalus vaataja pähe see lõplik kruvi keerata. Kas filmihelilooja peaks läbima ka psühholoogiakursuse, et publikule eriti sügavale hinge pugeda?

Misha Panfilov usaldab siinkohal enda sisetunnet ja toetub sellele, kuidas loodu teda ennast mõjutab. „See on minu peamine orientiir. Kui see mõjub mulle, siis loodetavasti ka teistele.” Ann Reimann mõtleb muusika psühholoogilisele mõjule palju. Koos režissööriga sõnastatakse emotsioon, mida muusika peaks tekitama. „See on ju nii võimas vahend ja suudab tekkivat tunnet nii palju mõjutada.”

Janek Murdi arvates Eestis veel nii pole nagu Hollywoodis, kus pead muusikaga emotsioonid puust ja punaseks tegema ning seeläbi suuri masse mõjutama.

Kuigi Janek Murdi arvates Eestis veel nii pole nagu Hollywoodis, kus pead emotsioonid puust ja punaseks tegema ning seeläbi suuri masse mõjutama, tuleb psühholoogilise tooniga arvestada ilmtingimata. „Pead ikkagi mõtlema selle peale, mida see muusika annab, kas ta loob meeleolu ette või taha või näiteks aitabki filmi lihtsalt edasi viia. Ega ta ei istu seal niisama augutäiteks.”

„Mõningates tänapäeva õudusfilmides on minu meelest mäng psühholoogiaga päris huvitavalt lahendatud,” kommenteerib Sumera suuremat pilti. Ta mainib seda, kuidas muusikaga tekitatakse võltsootusi ja kasvatatakse hirmu seal, kus seda tegelikult tulemas pole. „Näiteks keegi kõnnib pimedas külmas ruumis – muusika on õõva tekitav, toimub kulminatsioon –, pildis peaks kohe midagi jubedat juhtuma, aga ei juhtu. See hoiab vaatajat iga närvirakuga aktiivsena ja põnevil ka kohtades, kus muidu võiks end rahulikumalt tunda.”

Rahalaul

Ann Reimann. Foto: erakogu

Kuigi isegi olematu eelarvega on võimalik luua kvaliteetne audiovisuaalne teos, mis rikastab maailma, tuleb see tihti autori uute hallide juuksekarvade või ajukurdude silenemise hinnaga, teab Markus Robam. Janek Murdki kostab, et tema puhul vähem raha teose helikvaliteeti ei mõjuta ja sümfooniaorkestriga pole tal veel stuudiosse minna vaja olnud, aga kui tahad midagi hästi teha, peab sul olema aega, mis on samuti kulla hinnaga. Robam ütleb, et eelarved, millega ta on Eestis kokku puutunud, varieeruvad seinast seina. Ta võrdleb filmieelarvet paadiga, mis peaks olulised komponendid teostuseni kandma. „Filmile heli loomine nõuab sageli spetsiifilisemaid ressursse, salvestustehnikat, virtuaalseid instrumente või nende loomist või muusikute kaasamist.”

Ann Reimann lisab, et vähene eelarve tähendaks justkui seda, et ta peaks muusika kuidagi kiiresti ja lõdva randmega valmis viskama, tegema enda jaoks mingit hinnaalandust, kuid nii küüniliseks pole ta veel muutunud. Pigem ütleb ta siis juba ära. „Aga eks me kõik oleme inimesed – vaja on lapsele süüa ja riideid osta jne. Siis tulebki valikuid teha, õnneks mul juba on see võimalus.” 

Ann Reimann arvab, et vähene eelarve tähendaks justkui seda, et ta peaks muusika kuidagi kiiresti ja lõdva randmega valmis viskama, kuid nii küüniliseks pole ta veel muutunud.

„Muusika pealt kokkuhoidmine tuleb minu meelest filmile pigem kahjuks,” arvab Sumera ning lisab, et see on sama oluline kui kõik muu filmis. Ta pooldab alati päris muusikuid ja nende mängitud muusikat, sest selles on tema jaoks nii palju rohkem hinge ja karakterit kui n-ö arvutimuusikal, mis on eelarvesõbralikum. „Sünteetiline muusika võib filmis kõige muu orgaanilise kõrval lausa häirima hakata.”

Mõned soovitused

Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, millised liikuvatele piltidele loodud heliteosed neid ennast enim puudutanud on. Janek Murdi sõnul talle selliseid edetabeleid moodustada ei meeldi, aga ta toob välja Alberto Iglesiase (seisab pea kõikide Almodóvari filmide taga) ja muidugi kogu Ennio Morricone loomingu, eriti filmi „Ükskord Ameerikas”. Viimane on jäänud lapsepõlvest tugevalt meelde ka Ann Reimannile, kuid samuti meeldivad talle Mica Levi muusika filmis „Naha all”, Jóhann Jóhannssoni tööd,  eriti „Saabumine”, ja Hans Zimmeri muusika filmis „Düün”. Misha Panfilov toob välja Krzysztof Komeda filmi „Nuga vees”: „Arvestades, et selles filmis on vaid kolm näitlejat ja kõik stseenid toimuvad paadis keset merd, on muusikal siin tavalisest suurem roll,” kommenteerib Panfilov. Markus Robamile pakuvad huvi muusika ja helid, mis seovad tunded, ideed ja pildid kokku ning loovad uue keele. Edasi võiks tulla ka pikk loetelu filmidest, aga isegi rohkem on Robam olnud mõjutatud pigem filmimuusika uurijate ja mõtlejate panusest sellesse valdkonda. „Head näited on Nicholas Cooki „Music: A Very Short Introduction” (1998), Claudia Gorbmani „Unheard Melodies” (1987), aga ka hilisem Holly Rogersi ja Jeremy Barhami „The Music and Sound of Experimental Film” (2017).” Ka Liina Sumera peab aga ikka ja jälle tulema tagasi Jóhann Jóhannssoni loodud heli juurde filmis „Saabumine”. „See on muusika, kus on julge ja eksperimentaalne lähenemine. Tean, et heliloojale oli kirjutamiseks ette nähtud üsna pikk aeg, mis võimaldas tal jõuda eksperimenteerides huvitavate ja ebatüüpiliste lahendusteni. See on täiesti eristatav teistest omaaegsetest, olles samal ajal originaalne selle parimas tähenduses.”

Liina Sumera foto autor Facebooki kollaažil: Tammo Sumera