Soome luuletaja ja helikunstnik Juha Rautio heidab valgust eesti luule retseptsioonile Soomes, räägib endale seatud loomingulistest väljakutsetest ja paarist põnevast möödunud kunstiprojektist

Kohtusime Juha Rautioga jaanuari alguses Tartus Y galeriis toimunud kirjandusüritusel „Sõna/heli”. 2013. aasta esimese kuu Tampere Majas kuuajalises kunstiresidentuuris veetnud Juha jõudis lisaks loomingulisele tööle ja esinemistele proovida ka Tartu restoranide taimetoiduvalikut, tutvuda kunstinäitustega, otsida ühel pakaselisel päeval üles Raadi legendaarse tühja lennuvälja ning vastata Müürilehe küsimustele.

Oled praegu Tartus Tampere Majas külaliskunstnikuks. Kust tuli mõte Tartusse tulla?

Tundus, et aeg on ümbruse vahetamiseks küps. Sain kahele suuremale projektile – Raymond Carveri luulekogu soomendamisele ning enda uuele luulekogule – just punkti pandud. Ja muidu oli ka elus selline periood, et tahtsin korraks kuhugi mujale lennata. Olen Tartus ka varem käinud, kuid kunstiresidentuuri taotlust teele pannes ei olnud ma siiatuleku koha pealt otseselt mingit pikemat plaani pidanud. Kui Tampere Majas koha sain, oli see pigem rõõmus üllatus.

See pole sul niisiis esimene kord Eestis ja Tartus olla. Mis sind varem siia toonud on?

Mul oli varem sõber vahetustudengina Tartus, tema juures peatusin tegelikult isegi kahel korral: esimesel korral siis, kui sõitsin Tšehhist läbi Eesti Soome, teine kord samuti läbisõidul. Aga tema liikus vahetustudengite ringkonnas ning püsivalt Tartus elavate inimestega olengi tutvunud alles nüüd. Soomes olen muidugi varem Soome Instituudi festivalil Luulesõit saanud tuttavaks näiteks Jürgen Rooste ja mõnede teiste eesti luuletajatega. Samuti teadsin varem näiteks Tamperes esinemas käinud Jaan Malinit ning olen kohtunud veel mõne teisega Hannu Oittineni, eesti kirjanduse tõlkija kaudu Turu raamatumessil.

Seega polegi tõsi, et Soomes eesti luulet üldse ei teata? Mida sa selle tõlkeluule kvaliteedist arvad?

Ikka teatakse, kuigi selge see, et kirjandusmaastik on siin tegelikult palju laiem, kui soomendatud luulevalik mõista annab. Tõlgete puhul pole mul midagi kurta, täitsa hea tundub see, mida lugenud olen, töötab sihtkeeles küll. Aga peamiselt on see ikkagi ühiskondlik kirjandus, mida siit näiteks antoloogiatesse tõlgitud on, selline ühiskonna mädapaiseid uuriv kirjandus.

Sa oled väga mitmekülgne kunstnik. Aga kas luule on sinu jaoks siiski see kõige põhilisem väljund?

Muusika on mulle samuti oluline. Mul oleks huvi teha mingil ajal ka ainult muusikat, millega olen juba päris pikka aega seotud olnud.

Oled öelnud, et sinu jaoks on kirjutamine intuitiivne tegevus. Aga kui su luuletused tekivad poolenisti nagu iseenesest ja üllatavad vahel ka sind ennast, siis kes otsustab, milline on hea luuletus?

Eks seda teeb kriitiline lugeja minus endas, kes teataval hetkel otsustab, mida võtta ja mida jätta. Mul on töötades mitu faasi: alguses tegelen ainult materjali kogumisega, näiteks kasutan ühte aastat ainult selleks, et lihtsalt kirjutada. Järgmist aastat kasutan aga juba selleks, et seda materjali edasi töödelda. Lisaks on väga suur osa tööst seotud lugemise, raamatukogus elamise ja tagasiside saamisega teistelt. Ma loen väga palju, ka teatmekirjandust, näiteks etnoloogiaalased tekstid on mind sageli kõnetanud. Ning ka visanditel, katsetustel ja läbikukkumistel on oma osa. Tuleb tegeleda kirjutamisega palju ja kaua – toota palju tekstimaterjali, millest mingi osa ongi ette nähtud ära jääma ja ununema. See kuulub protsessi juurde, et mingi osa materjalist lõpptulemuses ei kajastu.

Sinu luuletustes on palju keelelist mängu. Mõnikord järjestad ridu nii, et tekst muutub mitmetähenduslikuks, ning vahel paistab, et sõnavalik on ajendatud pigem sõnade kõlast kui nende tähendusest.

Jah, kindlasti. Mu luuletustes on palju meloodilisust, samuti ka rütmilist mõtlemist. Foneetilisus ja keeleline kõla on minu jaoks väga olulised. Ma kirjutan laululiselt, muusikaliselt – see on tekkinud iseenesest ja loomulikult, ma ei ole selle poole otseselt püüelnud. Kunagi tulevikus hakkan võib-olla isegi veidi piirama seda intuitiivset kirjutamisstiili, et selle maneeridesse mitte kinni jääda.

Luulel on keelega tavatult intiimne suhe. Kas ka keelt oskamata on võimalik luulet nautida?

Usun küll. Tartus olles olen ju paar korda käinud luulet kuulamas. Kuigi ma ei saa eesti keelest aru, püüan siiski kinni üksikuid sõnu siit ja sealt ja saan aimu, et millest jutt käib. Y galeriis aitas helitaust samuti kaasa. Ega ma soome keeles ka alati ei püüa kinni iga luuletuse pointi, aga meeldida võib ta mulle ikkagi. Siis on muidugi ka häälutused, mida teeb Jaan Malin, ning päris foneetilised luuletused, milles pole arusaadavat keelt üldse. Kui saab nautida neid, siis miks mitte ka võõrast keelt – selle registreid, rütmi, meloodiat.

Kas sa oled luuletajana pigem avangardist või traditsionalist? Või täpsemalt, kas sa tunned, et sinu jaoks on oluline mõne luuletraditsiooniga suhestumine või eelistad sa hoopis eksperimenteerida ning aina uusi väljendusviise otsida?

Ma ei suhesta ennast otseselt mitte ühegi ajastu või koolkonnaga; olen nendesse alati kahtlevalt suhtunud. Ma usun, et igaühel tuleb leida oma tee ja stiil, saada nii-öelda omadega hakkama. Lisaks ei meeldi mulle ka lahterdamine. Soome nüüdisluules ei paku niinimetatud avant garde mulle erilist huvi. Pigem arvan, et see on saanud teenimatult palju tähelepanu ning seda paljude teiste lähenemiste arvelt. Lihtsalt uuendamine, uute alade vallutamine ei tohiks olla kunstis eesmärk omaette. Kusjuures on enesepetmine väita, et pidev uuenemine ja traditsiooni eitamine on võimalikud.

Teostasite grupiga Agit Cirk projekti „Periferia”, mille raames käisite esinemas Põhja-Soome piirialadel. Selle tuuri kohta on kirjutatud, et see oli teie grupile põnevaks uurimisreisiks tundmatutele maadele. Mis oli teie eesmärgiks? Kas esinemine eksootilistes väikekohtades pakkus ka esinejatele nii võimsat elamust, et saab rääkida päris avastamisreisist?

Selle luuletuuri teemaks oli tõesti perifeersete alade uurimine. Soome on geograafiliselt väga lai ja me tahtsimegi vaadelda, mida see siis õieti tähendab, et oleme üks ja sama riik, ja kas Soome on igal pool ühesugune. Tahtsime proovida, kas esinemine Soome kõige põhjapoolsemas vallas Utsjokis on kuidagi samasugune kui esinemine mõnes Lõuna-Soome ülikoolilinnas. Tegime palju pilte, filmisime, selle turnee põhjal on koostamisel ka fotonäitus – seega oli see ettevõtmine paljuski kantud nii-öelda etnograafilisest vaimust. Aga see paar aastat tagasi alustatud projekt on veel pooleli, uuel aastal on plaanis sellega edasi minna.

Kas mõni esinemiskoht jäi eriti eredalt meelde?

Lahe koht oli novembrikuine Tieva baar Pokka külas, mis asub Kittilä vallas. Küla rahvaarv on 6‒7 inimest ja sama palju rahvast oli ka esinemise alguses publikuks. Siis tilkus inimesi juurde, saabus mõni metsaveoauto juht ning põhjapõtrade kasvataja, kes oli kohale jõudmiseks pool päeva sõitnud. Me pidime mitu korda otsast peale alustama, et kõigile esineda, kokku läks sellega kolm-neli tundi ja olime lõpuks surmväsinud. Aga kuidas sa keeldud, kui rahvas on tulnud ainult sind kuulama! Õhkkond oli seal väga autentne. Istusime pärast samas lauas ühe salakütiga, kes oli jutu järgi oma tegevuse üle päris uhke.

Kas luuletuste esitamine on sinu jaoks oluline?

Luule esitamine on väärt kunst. Ühtlasi on see ka viis, kuidas tuntust koguda. Aga samas viib see luule juurest eemale. Luule esitamine on peaaegu nagu omaette žanr. Viimasel ajal olengi vähem esinenud, et oleks võimalik rohkem kirjutamisega tegeleda. Esinemine võtab aega ja energiat ning ega see eriti raha juurde ka ei too. Pole nii nagu lavamuusikutel, et teed paar esinemist ja maksad üüri ära.

Sa oled teinud koostööd ka tantsijanna Marjo Seliniga. Milline kogemus see oli?

Need tantsu ja luulet ühendavad esinemised olid vägagi viljakad, see oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma tunnen erinevate kunstiliikide ühendamise vastu huvi, ei taha oma harjumustesse kinni jääda. Marjoga oli väga armas koos töötada – väga palju sõltub ju sellest teisest inimesest, mitte niiväga kunstiliigist. Me tegime küll mõningaid proove, aga tantsu osa oli peamiselt improviseeritud. Samuti kasutasime esinemiseks väga erinevaid ruume.

Millise eesti kirjanduse vastu oleks sul huvi, millest sa rohkem teada tahaksid?

Rohkem tahaksin sellist hassokrullilikku mütoloogiat või etnofuturismi – või kuidas iganes seda tahetakse nimetada. Igatahes selliste teemade vastu on mul huvi, sest Soomes avaldatakse sellist luulet suhteliselt vähe. Ja üleüldse olen lihtsalt uudishimulik siin toimuva vastu. Hea oleks, kui tõlgitaks võimalikult palju ja avaldataks ka ajakirjades, et saaks tutvuda ning oleks, mille vahel valida.

Juha Rautio (snd 1980) on Tamperes elav luuletaja ja helikunstnik, kes on pärit väikesest Ida-Soomes asuvast Savonlinnast. Ta on avaldanud kolm luulekogu, andnud välja oma muusikat ning osalenud mitmeid erinevaid kunstiliike hõlmavates projektides. Juha on tsirkust, muusikat ja luulet ühendava grupi Agit Cirki liige (kellega koos ta on ühe projekti raames oma riided terveks talveks sohu matnud, et need sealt kevadel uuesti esinemiseks selga tõmmata. Üheskoos on väisatud ka Lapimaa väikeseid ääre-asulaid). Duo Perikatoga esitab Juha oma luuletusi elektroonilise muusika taustal. Transsi ja sen varjo toob tema luuletusi publiku ette koos modernse tantsuga. Ühtlasi on ta ka Tamperes asuva hinnatud raamatupoe Tulenkantajien üks asutajatest. 2013. aasta jaanuari veetis Juha Tartus Tampere Majas külaliskunstnikuna.