Eesti avalikkuses Iisraeli-Palestiina konflikti ümber lahvatanud arutelud panevad küsima, mida tähendab terrorism ning kellele ja kuidas rakenduvad inimõigused.

Kõigist senistest reaktsioonidest praegusele Iisraeli-Palestiina konfliktile on olulisim ilmselt ÜRO peaassamblee kohest vaherahu nõudev mittesiduv resolutsioon, mis võeti vastu häältega 120 poolt, 14 vastu ja 45 (sh Eesti) erapooletu. Meie jaoks on eelkõige huvitav, mis seisukohale jäi ses küsimuses Euroopa.

Lihtne vastus, mida vahendasid ka kohalikud kommentaatorid, on, et igasugustele. Esindatud olid (kusjuures üsnagi võrreldaval määral) kõik võimalikud seisukohad. Pisut sügavamalt kraapides eristusid aga selgelt kolm geograafilist blokki: kogu idablokk (täpsemalt ELi idapiir Soomest Bulgaariani) jäi erapooletuks, suur osa Kesk-Euroopast (Tšehhi, Ungari, Austria, Horvaatia) oli üllataval kombel vastu ja peaaegu kogu lääs (Norrast Portugalini) oli poolt. Kui lääne puhul võib oletada sisepoliitika (palju sisserännanuid) ja humanitaarkaalutluste (inimõigused) kombineeritud mõju, siis ida motiveeris ilmselt vajadus leida kesktee USA toetamise, Venemaale vastandumise ja inimõiguste vahel. Kesk-Euroopa kohta ei oska midagi arvata, aga kahtlustan migrandivaenulikkust ja erisuhteid Iisraeliga. Kuigi tegelikult (kui paar sammu ette mõelda, nagu Lääne-Euroopa võib-olla tegigi) vähendaks just kohene vaherahu nii rändesurvet kui ka (eriti) araabia terrorismi ohtu Euroopas.

Tegelikult vähendaks just kohene vaherahu nii rändesurvet kui ka (eriti) araabia terrorismi ohtu Euroopas.

Kes on terrorist?

Eestis lisasid sõjale täiendava (ja minu jaoks üsnagi ootamatu) vindi kultuuriinimeste kaks avalikku kirja: esimene nõudis sõja kohest lõpetamist (134 allkirja) ja teine toetas kahe riigi ideed, aga pigem Iisraeli kui palestiinlaste narratiivi käimasolevast konfliktist (58 allkirja). Lisaks kogu sellele järgnenud meediareaktsioon. Esimene kiri tekitas (vähemalt Postimehes) tähelepanuväärseid arvamusavaldusi. Espak: „metsik raev ja viha”, „äärmusvasakpoolsed pseudoinimõiguslased”; Vahtre: „äärmusfeministid”, „märtripoos”; E.-N. Kross: „ühel pool on terroristid ja neid toetavad riigid ning teisel pool demokraatlikud riigid”. Kommentaariumist ei maksa rääkidagi.

Võiks siiski mõelda, et kui Norra, Iirimaa, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Uus-Meremaa jne toetavad terrorismi ning Ungari ja Iisrael on demokraatlikud riigid, siis mida Eesti peaks tegema? Kas terrorism on süütute inimeste tapmine noa ja tulirelvaga, aga mitte rakettide, mürskude ja pommidega? Või on asi selles, et „terrorist” peab olema militaartehnoloogiliselt maha jäänud, vähemalt mitte tuumariik? Või on oluline hoopis jõudude vahekord, kus „terrorist” peab olema oma vastasest vähemalt kümme korda nõrgem? Kui vaadata meie praegust hinnangut Venemaale, on vastus kolmele viimasele küsimusele kindel „ei”. Miks siis Iisraeli Gaza puhastamise operatsiooni ei või nimetada terrorismiks? Sest palestiinlased ise alustasid sõda 7. oktoobril? Alternatiivse ajaarvamise järgi algas see 1930ndate juudi terrorismiga Palestiinas. Või on asi lihtsalt selles, et „terrorist” ei saa olla meie kõige suurema sõbra (USA) sõber? Praegu tundub just viimane teooria kõige usutavam.

Kas terrorism on süütute inimeste tapmine noa ja tulirelvaga, aga mitte rakettide, mürskude ja pommidega?

Mikk Salu võtab üles teema, et Palestiina hukkunute arv on Hamasi (poolenisti) edukas infooperatsioon. Põhinäiteks on Al-Ahli haigla väidetavalt 500 hukkunut, mis hiljem mingiks märksa väiksemaks numbriks visises. Selle kohta märkis Birgit Poopuu, et tegu oli tõlkeveaga, mis ka parandati – 500 oli number koos haavatutega. Mäletatavasti edastas USA luure selle numbri peale oma versiooni (mida samuti koos viiesajaga tsiteeriti), milleks oli 100–300 hukkunut. Paljudele tundus küllap imelik, et USA luure edastab nii ebatäpseid andmeid. Võib-olla oli Hamasi numbri põhjal tehtud kalkulatsioon x haavatut ühe surnu kohta, saadud 200-lähedane arv, lisatud kummalegi poole 50% veapuhvriks, ümardatud lähima sajani ja saadud 100–300. Juhul kui USA luure kasutab Hamasi andmeid (vaevalt et neil araabia keelega probleeme on), siis mis infooperatsioonist on jutt? Hamasi kontrollitud Gaza tervishoiuministeeriumi andmed on üldiselt usaldusväärsed. Pealegi pole teisi numbreid (rääkimata parematest) kusagilt lihtsalt võtta. Iisrael tsiviilisikute surmade kohta Gazas arvet ei pea ja sõltumatu ajakirjandus Gazas eriti ei toimi (konflikti algusest on seal saanud surma juba 29 ajakirjanikku, enamik neist Iisraeli õhulöökides). Kokku on praegu Iisraeli poolel saanud surma 1200 inimest ja palestiinlasi 12 500. Mistõttu tuumariigi „õigus ennast kaitsta” oma armeest kümme korda väiksema ja veel rohkem kordi halvemini relvastatud Hamasi vastu – õigus, mille eest kõik alustades Bidenist ja lõpetades suvalise Facebooki kommentaatoriga oktoobris kogu hingest võitlesid – on muutunud juba ammu millekski märksa kurjakuulutavamaks.

Tuumariigi „õigus ennast kaitsta” oma armeest kümme korda väiksema ja veel rohkem kordi halvemini relvastatud Hamasi vastu on muutunud juba ammu millekski märksa kurjakuulutavamaks.

Inimõiguste valikuline rakendamine

Paljud (ka mittearaablased, isegi juudid) on praegu Gazas toimuvat Lääne meedias ja avalikkuses genotsiidiks nimetanud. Soovimata laskuda terminoloogilisse või juriidilisse vaidlusse, juhin tähelepanu sellele, et mis tahes konfliktis peaks kõigi poolte prioriteet olema tsiviilohvrite vältimine. See, et Hamas seda väidetavalt ei tee, ei anna Iisraelile õigust seda ignoreerida. Hamasi hävitamine, kättemaks, holokaust, tsiviilisikute kasutamine inimkilbina või mis iganes muu ei legitimeeri valimatuid tapatalguid, mis kaasnevad kaudtulega tiheasustusalal.

Tõsi küll, Lauri Vahtre viskab õhku ka küsimuse, „kas… elu on inimõigus”. See, et taoline küsimus tuleb kellelegi pähe ELis, kus isegi surmanuhtlus on keelustatud, näib pehmelt öeldes veider. Või on asi lihtsalt selles, et inimõigused kehtivad ELis, võib-olla ka (sõltuvalt sellest, kuidas seda defineerida) Iisraelis, aga kindlasti mitte Gazas? Kas (ja kui, siis miks ikkagi) on nii, et ELis ei tohi tappa isegi massimõrvarit, aga Gazas laste tapmise kohta leitakse, et see on jumala (tugevama, Iisraeli, juutide) tahe? Ja igaüks, kes seda (ja äärmuslikul juhul isegi seisukohta, et Gazas tuleb lapsi tappa selleks, et neist ei kasvaks terroriste) vastustab, on antisemiit, nats, vasakäärmuslane, pseudoinimõiguslane ja ultrafeminist? Või (loodetavasti vabal valikul) vähemalt üks neist.

Õnneks leidub positiivseid näiteid ka vastaspoolelt – mitte kõik konservatiivid, parempoolsed või kuidas iganes nad end ka ei nimeta pole nii pimedusega löödud, kui võiks eeltoodu põhjal arvata. Vahtre leiab samas artiklis, et palestiinlased on maailma kõige õnnetum ja rõhutum rahvas, ja Kivisildnik kinnitab, et Gazas toimub massimõrv, piirdudes küll seejärel põhiliselt selle peatamist nõudnud 134 kirjale allakirjutanute peedistamisega. Tõsi, ei maksa unustada, et ka palestiinlased panid 7. oktoobril toime massimõrva. Nagu ka seda, et nende ohvrite arv ajas mitte ei kasvanud, vaid kahanes, olles nüüdseks juutide vasturünnaku omast üle kümne korra väiksem.

Erkki Luuk oli oma eelmises elus teadlane, üleeelmises kunstnik, üleüleeelmises kirjanik, üleüleüleeelmises ajakirjanik, ja üritab nüüd jälle.