Üle 20 aasta Läti kaasaegse kunsti keskust juhtinud ja majanduskriisis kunstifestivalile Survival Kit aluse pannud Solvita Kresel on öelda nii mõndagi nii Riia arengu, musta raha kui ka isetegevuslike praktikate väärtuse kohta.

Juba üle kümne aasta toimub Riias igal sügisel Survival Kiti nimeline kunstifestival, mille kontseptsioon näeb muu hulgas ette, et festivalile leitakse alati uus koht. Näituseid on tehtud vanas tsirkuses, jõude seisvas hiiglaslikus südalinna ärihoones, majamuuseumites ja ajaloolisel toiduturul. Eesti kunstnikest on osalenud varasematel aastatel näiteks Mia Raadik, Kris Lemsalu ja Sigrid Viir, tänavu oli kutsutud Jaanus Samma.

Riias on ruumi, hooneid ja pompöössust, mis kahtlemata sellise lähenemise võimalikuks teeb. Kuid igal roosil on ka okkad ning intervjuu käigus festivali asutaja ja korraldaja Solvita Kresega avaneb pisut ka Läti kunstivälja võitluste, edasiminekute ja vajaduste taust. Mul endal õnnestus külastada festivali kolmandat korda ja ajalooline turuhoone oma 90ndatest sinna jäänud müügiputkade ja keraamiliste plaatidega kaetud müügilettidega mõjus kui soe, kuid valelik nostalgia. Inga Lāce ja Alicia Knocki kureeritud tänavuse peanäituse „Kauged sõprussuhted” idee tuleneb 1960. aastatest, kui Nõukogude Liit ja teised sotsialistliku bloki riigid tegid sihipärast koostööd Aafrika riikidega – alates majanduslikust ja sõjalisest abist kuni haridus- ja kultuurivahetusprogrammideni, püüdes samal ajal kaudse koloniseerimise kaudu sotsialistlikku ideoloogiat peale suruda. Sealjuures üritasid paljud festivalile kutsutud kunstnikud jagada kohalikke lugusid ja mikroajaloolisi narratiive, kus näiteks lätlaste ja eri Aafrika riikidest tulnud üliõpilaste vahel tekkisid pere- ja sõprussuhted, mille jätkamine pärast taasiseseisvumist oli keeruline. 

14. Survival Kit on nüüdseks lõppenud, kas räägiksid lühidalt, kuidas see festival üldse alguse sai?

Alustasime 2009. aastal. Ega me tegelikult ei arvanud, et sellest festival saab. See oli spontaanne reaktsioon majanduskriisile, mis tabas Lätit eriti rängalt. Katsuge ette kujutada, et Riia peamised ostutänavad, nagu Krišjāņa Barona, olid peaaegu täiesti tühjad. Üks kauplus teise järel läks pankrotti. Mööda tänavat minnes vaatasid vastu tühjad aknad. Ka kultuurieelarvet vähendati, mäletan täpselt – 62% peale varasemast. Kultuurivaldkonna eelarve kuivas kokku ja ühiskonnas oli ka üldine meeleolu väga masendav. Otsustasime toona need poed legaalselt ära skvottida, püüdsime peaaegu ilma rahata kunstnikega üheskoos midagi ikkagi teha. Kasutasime selleks DIY-strateegiaid ja kollektiivseid tegevusi, et kriisi tekitatud tühimikku täita. Meil olid odavatest materjalidest tehtud pop-up-poed, raamatupood, ümbertöödeldud rõivaste kauplus ning näiteks Katrīna Neiburga ning tuntud läti kunstniku ja luuletaja Agnese Krivade üles seatud supiköök. Koos teiste luuletajate ja kunstnikega kutsusid nad igal õhtul inimesi tasuta suppi sööma ning performance’eid ja pop-up-näitusi vaatama. Me tõime elu tühjadele tänavatele tagasi, mis meeldis nii kunstiväljale kui ka tavapublikule. Järgmisel aastal tundsime juba päris suurt survet seda korrata. Võtsime asja jälle ette, kusjuures saime selleks Sorose fondi loomeprojektide toetuse. Arendasime välja Miera tänava, millest sai hiljem loometegevuslik piirkond. Inimesed tõesti nõudsid, et me seda uuesti teeksime. Hakkasime siis ka mõtlema, et mis see ikkagi on, mida me juba kolmandat aastat järjest korraldame. Tundus, et sellest on saamas midagi festivalilaadset.

Küsisime endalt pidevalt, kas niisugust festivali on mõistlik teha. Aga nii kohalikus kui ka globaalses kontekstis kerkisid üles teemad, mis panid meid ellujäämisstrateegiaid arutama – mida on vaja muuta, et ellu jääda? Enamasti reageerib Survival Kit olulistele ühiskondlikele ja poliitilistele probleemidele. Üks Survival Kit oli pühendatud Occupy liikumisele ja araabia kevade sündmustele. Jagasime kleepse kirjaga „occupy me” ja rääkisime Riia arvukatest tühjaks jäänud majadest – idee levis ja inimesed hakkasid ise neid „occupy me” kleepse tühjade majade peale kleepima. Siis võtsid ajakirjanikud teema üles ja sellest tegevusest kasvas välja Free Riga nimeline organisatsioon. Free Riga hoolitseb vanade majade eest ja püüab Riia linnavalitsuse, omanike ja kultuurisektoris töötavate lühiajaliste rendilepingutega inimeste huvisid vahendada. Nii et Survival Kitiga on seotud mitmed kultuuri- ja poliitikaküsimused. Iga kord liigume järgmisesse tühja hoonesse või ruumi, järgides nii linna arenguloogikat. Tühje poode enam ei ole, aga tühjaks jäänud hooneid siiski leidub ning me üritame neile uusi (enamasti kultuuriga seotud) funktsioone välja pakkuda. 

Jagasime kleepse kirjaga „occupy me” ja rääkisime Riia arvukatest tühjaks jäänud majadest – idee levis ja inimesed hakkasid ise neid „occupy me” kleepse tühjade majade peale kleepima.

Kui kolisime endisesse rahvusraamatukogu hoonesse, tahtsime ühtlasi avalikku arutelu alustada. Meie rahvusraamatukogu uus tohutu hoone on projekteeritud 1990. aastatel. See ehitati valmis 20 aastat hiljem ja on näha, et see kehastab juba mõnevõrra ajale jalgu jäänud arhitektuurseid ideid. Kas meil on tõesti vaja sellist hiiglaslikku raamatukogu tänapäeval, kui paljud materjalid on digitaalses formaadis? Ja kui palju sellise maja ülalpidamine üldse maksab? Raamatukogu endisesse hoonesse kolides küsisime just niisuguseid küsimusi. Oleme alati nagu antennid, mis püüavad kinni maailmas nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil esile tõusnud sagedusi.

Sel aastal toimus Survival Kit Riia kesklinnas asuval ajaloolisel turul. Linnavalitsus kavatses selle kultuurimajaks arendada, aga samas ka turufunktsiooni alles jätta. See oli meie jaoks ideaalne koht, sest see hoone hakkab liikuma uues suunas. See sobis hästi ka tänavuse Survival Kiti teemaga, mis keskendus Ida-Euroopa ja Aafrika vahelistele n-ö kaugsõprussuhetele. Turult võib leida eksootilisi puuvilju, kuid see on ka paik, kus inimesed kohtuvad ning on võimalik korraldada kokkusaamisi kogukondade vahel, kes pole ehk kõige sõbralikemates suhetes. 

Ütlesid, et olete võtnud Riias kasutusele paljud tühjaks jäänud ruumid ja hooned. Tallinnas on niisugused kohad peaaegu otsa saanud. Kinnisvaraarendajad on suutnud peaaegu iga ruutmeetri ära arendada, aga ma saan aru, et Riias on veel küllalt hooneid, mida ajutiselt üle võtta?

Jah, aga mul on samas ka kahju, sest Riia on kahanev linn. Asi võib olla ka halbades halduspraktikates ja -süsteemides, kui inimesed ei näe, et nad võiksid sellistesse hoonetesse investeerida või neid renoveerida. Paljud hooned kuuluvad eraomanikele, kes ei suuda nendega midagi ette võtta. Linna ja valitsuse omanduses olevad hooned on ka sageli üsna halvas seisukorras, nad ei renoveeri neid ega tee midagi hoonetele uue funktsiooni leidmiseks. Palju leidub oma algse funktsiooni kaotanud tööstushooneid. Riias on gentrifikatsioon ilmselt aeglasem kui Tallinnas, mida külastades näen, et tühje hooneid ei ole enam palju alles. 

Kui Survival Kit 2009. aastal alustas, oli tühje hooneid tohutult, sest paljud olid laenu võtnud ja neil olid pankade ees kohustused, aga kriisi ajal jäid nad oma kinnisvarast ilma ja hulganisti tühje hooneid läks Skandinaavia pankade omandusse. 

Riias on gentrifikatsioon ilmselt aeglasem kui Tallinnas, mida külastades näen, et tühje hooneid ei ole enam palju alles. 

Sa kureerisid esimesed Survival Kitid, kuid viimastel kordadel pole sa seda teinud. Kas sul said ideed otsa või tundsid, et tahad teistele ruumi teha?

Ideid on mul veel küllaga, aga igal kuraatoril on oma käekiri. Ma arvan, et asi oleks mingil hetkel igavaks muutunud, kui mina oleksin igal aastal festivali kureerinud. Esimesed viis aastat kureerisin mina, pärast seda aga tegime seda juba koos Inga Lācega. Siis andsime võimaluse rahvusvahelistele kuraatoritele ja nüüd astun ma ise kõrvale, kuid hoian jätkuvalt toimuval silma peal. Esimestel aastatel oli formaat vabam ja paindlikum. Korraldasime avatud konkursi ja lisaks kutsusime ise kunstnikke festivalil osalema, olime avatumad eri initsiatiividele. See oli rohkem nagu platvorm, mis hõlmas kureeritud osi, aga ka need osad kujunesid paindlikult protsessi käigus. Aastate jooksul muutus Survival Kit rahvusvahelisemaks. Nüüd on see institutsionaliseeritum ja selle juurde kuuluvad igasugused lisaelemendid, mida üks suur rahvusvaheline näitus vajab. Eks muidugi leidub inimesi, kes teatava sentimentaalsusega just esimesi festivale meenutavad. 

Seekordne Survival Kit tõi esile Ida-Euroopa ja Aafrika vahelised sidemed ja mikroajalood. Pealkirjaks oli „Kauged sõprussuhted”.

On huvitav mõelda, et nooremad põlvkonnad ei pruugi isegi teada, et Lätis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides on olnud suur Aafrika üliõpilaste kogukond. Kui Nõukogude Liit lagunes, kadusid nad ajaloo hämarusse. Paljudel neist oli siin ka pere ja nüüd on meil siin noor afrolätlaste põlvkond. Ja meie jaoks oli oluline seda teemat puudutada ka põhjusel, et Ukrainas toimuva sõja tõttu on geopoliitiline kaart muutumas, tegu on pöördelise ajaga. Ida-Euroopa hääl on valjemalt kõlama hakanud, me oleme rohkem kohal ja muu Euroopa on meid rohkem kuulama hakanud. Külma sõja ajal oli Nõukogude Liidul Aafrikaga mitmeid tugevaid programme, mis olid ühest küljest ideoloogia levitamise tööriistad, teisalt võimestasid välistudengeid näiteks tasuta hariduse kaudu. Ja kuna praegu toetavad paljud Aafrika riigid Putinit, on näha, kuidas need sidemed on püsima jäänud. Ka globaalse lõuna kohalolu on aina tuntavam ja nähtavam. Püüame mõelda näitusega utoopilisele küsimusele, kas väikeste lugude ja mikronarratiivide kaudu oleks võimalik uusi liite sõlmida. Ja sealjuures mitte mööda Lääne või Moskva narratiive liikuda, n-ö kesktelge vältida. Lääne-Euroopa suhtub Ida-Euroopasse endiselt patroneerivalt, ehk meil õnnestub tagaukse kaudu sisse hiilida.

Lääne-Euroopa suhtub Ida-Euroopasse endiselt patroneerivalt, ehk meil õnnestub tagaukse kaudu sisse hiilida.

Kuidas on laiem publik viimastel aastatel Survival Kiti vastu võtnud?

On olemas publik, kes on kasvanud koos Survival Kitiga. Noored, kellest said festivali külastajad ja isegi vabatahtlikud. Mingil hetkel märkasime, et meil käib tõesti palju noori, aga mitte vanemaid inimesi. Niisiis lõime publikuprogrammi festivali enda, aga ka kõikide teiste näituste juurde. Meie projektide juurde kuuluvad näitusetuurid ja muud haridustegevused. Meie haridustöötajad on väga erineva taustaga. Näiteks üks naine oli filosoofiaõpetaja, teine bioloog. Kuidagi on neil õnnestunud meie näitustele ka eakamaid inimesi tuua, sest nad räägivad nendega sama keelt. Nii et nüüd on meil näitustel ka palju vanemat publikut. Üritame pidevalt jälgida, mis meie publikuprogrammist puudu on. Pöörame tähelepanu ka kaasamisele – et näitused oleksid ligipääsetavad ka erineva füüsilise ja vaimse võimekusega inimestele. Loome selleks eriprogramme.

Oled olnud Läti kaasaegse kunsti keskuse juht enam kui 20 aastat. Kuidas on selle aja jooksul muutunud Läti kaasaegse kunsti väli ja laiem suhtumine sellesse?

Muutused on olnud tohutud. 20 aasta jooksul kasvab peale uus põlvkond ja nad on eelnevast täiesti erinevad. Aga mulle teeb rõõmu, et Lätis on nii palju kunstiasutusi. Kui 2000. aastal alustasime, olime peaaegu ainsad. Viimase viie või veidi rohkema aasta jooksul on palju artist-run initsiatiive tekkinud. Kui mõtleme kunstiväljast kui püramiidist, siis n-ö rohujuuretasand oli tegelikult puudu. Nüüd on Riia linna peal aga üsna palju väikeseid paindlikke ettevõtmisi. Kaasaegse kunsti muuseum on meil aga ikka puudu. Meil pole piisavalt rahastajaid. Mulle meeldiks väga, kui kunsti toetataks rohkem.

Väljastpoolt vaadates tundub just vastupidi, et teil on suuri erakogujaid küll, näiteks meenub Zuzānsi ja Vītolsi kogu. Selliseid mastaape meil Eestis naljalt ei leidu.

Ma arvan, et Eestis on teil tegelikult rohkemgi kogujaid, aga mitte sellises mastaabis. On ka Vita Liberte, Vilnis Štrams ja Jānis Borgs, kes asutasid VV fondi. Nad ehitavad kogu, aga keskenduvad rohkem Pāvilosta kunstiresidentuurile ja toetavad kaasaegset kunsti. VV fond toetas näiteks ka selleaastase Survival Kiti haridusprogrammi. Varem oli meil ka ABLV fond, mis toetas samuti kaasaegset kunsti ja pidi kaasaegse kunsti muuseumisse panustama. Nad tegid muuseumi ehitamiseks koostööd Boriss ja Ināra Teterevi heategevusfondiga, see oli plaanis avada 2021. aastal. Aga Teterevide fondi juht suri ja ABLV pank kukkus 2018. aastal rahapesuskandaali tõttu kokku ning sama juhtus ka plaanitud muuseumiga. ABLV fondil on väga hea kaasaegse kunsti kogu, mis osteti spetsiaalselt uue kaasaegse kunsti muuseumi tarbeks, aga praegu on see arestitud, nii et avalik ligipääs sellele puudub.

Mis mõttes arestitud?

Pangaga seotud juurdlus alles käib. Kuniks see pole lõppenud, ei pääse kogule ligi.

RIBOCA tõi Riia rahvusvahelise kunstimaailma kaardile. Muidugi, kui su eelarve on kuus miljonit eurot, pole see kuigi raske.

Ka RIBOCA3 biennaal otsustati hiljuti ära jätta. Kui RIBOCA 2018. aastal alguse sai, oli see siinses regioonis enneolematult suur kunstiüritus. Kas sellest juhtumist on ka midagi õppida?

RIBOCA juhtum on väga huvitav. Ütleksin, et RIBOCA tõi Riia rahvusvahelise kunstimaailma kaardile. Oli väga hea, et nad said nii palju inimesi siia tuua. Muidugi, kui su eelarve on kuus miljonit eurot, pole see kuigi raske. Aga õppetund on sama mis ABLV panga puhul: poliitikud nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil veeretavad rõõmuga vastutuse kellegi teise kaela, annavad asja erasektorile, sest kui keegi juba teeb sellist suurt üritust, siis mis meie siin ikka enam sellest mõtleme ja miks meie peaks muuseumist hoolima, kui keegi teine sellega tegeleb. Aga see ei ole õige. Kultuuriministeerium ja ka linnavalitsus peaksid investeerima nii kohalikku välja kui ka kohalike hoonete, muuseumide ehitamisse. Jah, võib juhtuda, et keegi hüppab kusagilt põõsast välja ja hakkab järsku ise neid hüvesid pakkuma, aga sellele ei saa pikas perspektiivis lootma jääda. Kui nende üritus kokku kukub, mis siis saab? Ei tohiks loota kellelegi väljastpoolt tulnule; sellele, et keegi rikas võtab linna või riigi vastutusel olevad tegevused enda kanda.

Nüüd, kui on selgunud, et RIBOCAt rahastavad Vene oligarhid, kellel on kahtlased seosed Putini režiimiga, üritab kunstimaailm üllatust teeselda. Ja huvitav on ka see, et Lätis on palju inimesi, kes on justkui Putini Venemaalt põgenenud, kes ei toeta tema režiimi, aga vaatavad Lätit ikkagi imperialisti pilguga. Kuni nad ei mõista ajaloolisi tagajärgi ega tagane imperialistlikust mõtteviisist, on väga keeruline mõtestatud vestlust pidada. Teine asi, mida RIBOCA meile õpetas, on kohaliku konteksti tundlikum käsitlemine. Kui sa tuled riigist, mis on teist riiki 50 aastat okupeerinud, siis ilmselgelt ei saa rääkida sellist juttu, et nüüd tood järsku suure õnne kohta, kus enne sind pole mitte midagi toimunud. Siis on ju arusaadav, et kohalikul väljal vaadatakse sulle viltu, olgugi et RIBOCAd on olnud suurepärased üritused. Ma ei kahtle nende kunstilises kvaliteedis ega selles, kui palju need on Riiale andnud, aga oma õppetund on siin siiski. Kohalikule kontekstile ja väljale tuleb läheneda tundlikult, mitte nagu elevant portselanipoele. RIBOCA viitas oma avalduses SUPERFLEXi teosele „There is an Elephant in the room”, aga kui sa ise tood selle elevandi, siis peaksid sellest algusest peale rääkima. Kui RIBOCA oleks end kohe teisiti positsioneerinud ja avatum olnud, oleks kõik ehk hoopis teistmoodi lahenenud.

Keiu Krikmann on kirjutaja, tõlkija ja kuraator. Alates 2021. aastast töötab ta kunstiajakirja A Shade Colder toimetajana.