Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

Elupõlise poliitiku Sven Mikseri paljude jaoks ootamatu sisenemine kirjandusmaastikule ei ole möödunud kärata, juba enne romaani „Vareda” (Rahva Raamatu Kirjastus, 2023) ilmumist tehti suvel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse kinni pannud autoriga ohtrasti intervjuusid nii trükimeedias, raadios kui ka teles. Eks alustasin minagi selle jutuajamise asjus pinnase n-ö kompimist tõtt-öelda juba augustis, sest kuidagi tundus eriti oluline, et see intervjuu tuleks teha Brüsselis. 

Sven Mikserile Brüsselisse külla saabuda õnnestus meil õnneliku juhuse (või nõunik Silver Meikari heasoovliku sättimise?) kaasabil 8. novembril, mil noorautor ise oma 50. sünnipäeva tähistas. Tähistamisest saime osa ka meie fotograaf Madisega, ehkki meie põhjalikku ebaõnnestumist näiteks seltskonnaajakirjanduse rindel näitab värvikalt tõik, et kui pärast restoranikülastust suunduti edasi karaokebaari, võtsime meie otsustavalt suuna hotelli poole. Sest järgmine päev oli tööpäev ja vaja oli saada valmis alljärgnev intervjuu! Hommikusöögilauas me reisikaaslased, kel polnud olnud tarvis tööpäeva pärast muretseda, muljeid küll vaka all ei hoidnud – oli lauldud ja oli lauldud hästi.

Sinu romaan „Vareda” on saanud debüüdi kohta kahtlemata tavatult palju tähelepanu, nõnda oled ohtrates varasemates intervjuudes päris paljud teemad juba mitmekordselt ära käsitlenud. Samas tundub mulle, et sind ennast vist eriti ei häiri korduvalt samadel teemadel rääkimine?

Nojah, ma olen olnud 25 aastat poliitikas, kus kordused on põhimõtteliselt väga head ja olulised asjad (naerab) – tuleb püsida sõnumi juures ja rääkida, rääkida, hoolimata sellest, et oled sama asja juba sada korda rääkinud. Kui vaja, kui on uus auditoorium, siis räägid saja esimest korda. Aga raamatu puhul tahaksin, et seda loetaks, mul ei ole kinnisideed, et peaksin hakkama seda ümber jutustama või seletama, mida mina tegelikult mõtlesin või kas ma üldse midagi mõtlesin. Ma kirjutasin eelkõige ikkagi lugu, mis on loodetavasti mingil moel huvitav, haarav ja kedagi puudutav, ma ei ole istutanud kuhugi süvakihtidesse teadlikult mingisuguseid alltekste või varjatud mõtteid, mis peavad ilmtingimata kohale jõudma just sellisel moel, nagu mina olen kavandanud. Selles mõttes ei ole see laetud tekst.

Millegipärast arvatakse, et kirjutamine on midagi sellist, mis peab tulema kuskilt n-ö pühast vaimust, et inimene ei tohi ennast selles kuidagi teadlikult täiendada.

Saladust ei ole, kõik on esil?

Minu kirjanikukreedo – nii palju kui mul seda on – on see, et lugeja asi on lugeda välja seda, mida tema oskab välja lugeda. See pole ju nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, et autor kirjutab raamatu ja siis veel eraldi teise raamatu juurde, et mida siin siis mõeldud on.

Oled rääkinud mitmel pool näiteks sellest, kuidas ilma vaikse koroonaajata poleks seda raamatut ilmselt sündinud, aga lisaks oled jaganud ka protsessi tehnilisemat külge, nimelt seda, kuidas tudeerisid internetist loo ülesehitamise, dialoogi kirjutamise jne peensusi. Mulle tundub, et see pole liialt tavaline, et kirjanik nõnda oma kirjutamise n-ö köögipoolt avaks. Kas sa ei karda sellega seoses mingit müstika kadumist oma teksti ümbert – et polegi jumalik inspiratsioon, vaid seda saab lihtsalt internetist õppida!?

Mind natuke kummastab, et millegipärast arvatakse, et kirjutamine on midagi sellist, mis peab tulema kuskilt n-ö pühast vaimust, et inimene ei tohi ennast selles kuidagi teadlikult täiendada. Enamikus kunstivaldkondades ei panda seda pahaks. Näiteks kui muusikaliselt andekas inimene on võtnud siin ja seal meistriklasse. Samamoodi on kujutavas kunstis see, kui maalikunstnik on ennast täiendanud või läbinud lausa stuudiumi kunstiakadeemias, pigemini pluss ega tähenda, et ta on hajutanud sellega ära mingi maagia või jumaliku alge ja on järelikult lihtsalt vilunud käsitööline.

Võib-olla meil Eestis ei ole sellist kultuuri, sest loovat kirjutamist meil väga palju ei õpetata ja seetõttu ehk tundubki, et miks seda peaks üleüldse õppima. See tuleb ju iseenesest! Ka sportlane ei tule ju staadionile ega jookse seal n-ö jumala armust (naerab), vaid ande juurde käib tohutu hulk tööd, tehnika omandamist parimate traditsioonide vaimus ja teistelt õppimist. Ma arvan, et kirjanduses on samamoodi ja pigemini on Eestis sellest puudus. Inimesed kirjutavad ja on andekad, aga tegelikult on nurki, mida võiks täiesti teadlikult lihvida, mille kallal võiks töötada. Ma soovitaks kõigil seda teha. Kindlasti paljud küll ka teevad.

Väga hea, et tõid sisse võrdluse teiste kunstivaldkondadega, sest kirjutamine on ainus või üks väheseid kunstivaldkondi, mida ei saa näiteks ülikoolis praktilises mõttes eraldi õppekavana omandada – näitlemist ja lavastamist saab, skulptuuri, maalikunsti, laulmist… aga mitte kirjutamist ennast (kui küll dramaturgia kõrvale jätta, mida saab õppida lavakas).

Olles ise ju diplomi poolest lingvist, olen õppinud ka tõlkimist, sealhulgas mingil määral ilukirjanduse tõlkimist, mis ei ole muidugi päris sama kui loovkirjutamine. Aga ka kirjutamist võiks võib-olla rohkem õpetada, liiati on näiteks screen writing, stage writing, novel writing kõik erinevad asjad. Meil on ju olemas ka vähemalt poolprofessionaalsed ghost writer’id, kelle abi kasutatakse väga palju igasuguste kuulsuste ja poolkuulsuste elulugude kirjutamisel.

Kui kirjanik kirjutab loo, siis see lugu peab pärast kaante vahele saamist autorist lahus elama. Mina ei pea seda kogu aeg inimestele vahendama või esitlema, seda peaks raamat suutma ise teha.

Kui ütleksin, et üks esimesi märksõnu, mis mulle sinu raamatut lugedes pähe turgatas, oli korralik, siis kuidas see sulle tunduks?

Ma ei tea, ma ei ole niimoodi mõelnud. Aga kui, siis… Vahepeal on olnud ka moeröögatus, et ilukirjandusteoses püütakse kirjutada midagi, mis oleks hästi naturalistlikult räige, ja kuigi see võib mõnel juhul olla ka õigustatud ja anda soovitud efekti, siis sageli ei tee see teost mitte jõuliseks ja loomulikuks, vaid muudab selle odavaks. Nii et seal on ka omad riskid. Üks inimene kasutas mu raamatu kohta sõna „õrn”. Ma arvan, et ma küll proovisin selle materjaliga õrnalt ümber käia, kuigi see on teatud mõttes võib-olla ajastu vaimu vastu. Aga ma arvan, et see annab jällegi mingi teistsuguse efekti.

Sellist (näiteks keelelist) puhtust on siin tõesti ka, aga ma mõtlesin praegu peamiselt just ülesehituslikku ja teostuslikku korda. Algus, lõpp, käivitav jõud, vahepealsed ajastut edasi andvad ekskursid, kunstiajaloolised ekskursid (mis on aga samal ajal nimelt peamise liini teenistuses), kirjeldused jne jne. Mõtlen, et see on väga korralikult tehtud raamat.

Skelett tekkis ikkagi kirjutamise käigus ja ma struktureerisin seda jooksvalt ka päris palju ümber. Kirjutamise ajal olen ise ka päris palju toimetanud, visanud muu hulgas sealt ka väga palju välja ehk järginud kuulsat maksiimi „kill your darlings” – kõik, mis ei sobitu üldisesse struktuuri, ikkagi maha.

Kas kahju ei ole? Näiteks terveid kirjapandud süžeeliine lõpuks kustutada?

See ongi kirjanikule ilmselt üsna raske. Ma olen ka näiteks poliitikas – ilmselt oma keeletausta tõttu – kolleege päris palju abistanud. Tihtipeale on inimestel raske mahutada oma mõtteid näiteks 4500 või 5000 tähemärgi sisse, mis on tavapärane arvamusartikli maht. Kuigi peab ütlema, et arvamusartikli žanr on totaalselt moest väljas, olemata väärt ajalist investeeringut, mis selle kirjutamiseks kulub, kuna seda lihtsalt loetakse vähe. Näiteks Twitteri säutsud on palju efektiivsemad ja vähem töömahukad. Aga kui inimene kirjutab valmis artikli, milles on 6000 tähemärki, ja ütleb, et ta ei oska seda rohkem lühendada, siis mina enamasti suudan sealt lihtsasti 1000 tähemärki maha võtta, minemata seejuures üldse sisusse, vaid tõmmates maha lihtsalt ebavajalikke epiteete, omadus- ja määrsõnu, ning pärast lugedes on inimesed möönnud, et tegelikult tekst ei läinud seeläbi mitte nõrgemaks või vähem jõuliseks, vaid pigemini vastupidi.

Aga süžeeliine, kindlasti on! Seepärast öeldaksegi, et kill your darlings. Eks looja ikkagi klammerdub oma väljamõeldud süžeeliinide ja karakterite ja muude asjade külge, aga kokkuvõttes saab harvendades lugu enamasti parem. Üks oluline juhtmõte on ikkagi see, et parim raamat on iseenda minimaalne versioon – mida vähem on vahtu ja õhku, seda parem. Üks asi, milles ka Eestis ilukirjandust – või ka näiteks telesarjadele dialooge – kirjutades väga palju eksitakse, on see, et ilmselt mingis loomulikkuse taotluses pannakse sisse väga palju liiasust, mis on küll päriselus olemas, aga kunst on teine asi ja seal on liiasus koormav ja ebavajalik.

Mitte kõik, kes kirjutavad ilukirjandusliku teose näiteks perevägivallast, ei osutu tänu sellele vastava valdkonna ekspertideks. Samas nad sageli tahavad hakata nendena esinema.

Mida sa liiasuse all silmas pead?

Näiteks seda, et loomulikult sisaldab päriselu dialoog üle poole seda, mille kohta öeldakse inglise keeles „small talk”. Paiguti püütakse seda päriselu kunstivormis justkui võimalikult ehedalt edasi anda, mis tähendab, et ka kirjanduslikku dialoogi kirjutatakse sisse palju small talk’i. Aga see on väga halb mõte.

Ehk see on siis sisuline küsimus?

Sisuline ka, aga lõpuks on see väga suurel määral stiililine küsimus. See hakkab tegelikult koormama ega too juurde mitte loomulikkust, vaid muudab teksti lohisevaks, raskepäraseks ja halvemini jälgitavaks, ja koormab ka lugejat ning tekitab ebavajalikku tekstimahtu.

Teine koht, kus sageli libastutakse, on see, et kirjanduses hakatakse joonistama karaktereid mingisuguse hästi markeeritud idiolekti kaudu – kes räägib slängis, kes murdes, popp ja noortepärane on panna sisse räigeid vägisõnu (naerab). Aga enamasti ei anna see soovitud efekti, vaid tekitab teatavat võõristust. Selleks et see töötaks, tuleb seda teha tõepoolest hästi, aga isegi siis ei tohiks sellega üle pakkuda. Tihti juhindutakse dialoogides liialt ka aabitsatõest, mille kohaselt on sõnakordused väga halvad asjad ja nende asemel tuleks varieerida, kasutada sünonüüme jne. Samas näiteks otsekõne saatelausetes tasub sellega tagasi hoida. On halb mõte, kui dialoog kubiseb sellest, et üks inimene aina ohkab ja teine aina hüüatab (naerab). Tavapärane he said, she said on tegelikult tõhus põhjusega – see ei hakka segama seda, mis on sisuliselt oluline, ega tekita võõristusefekti vaatamata sellele, et on sõnakordusi.

Millegipärast on nii, et kui kirjanduses on tegelase armastuse objekt samast soost, tehakse teemaks homoseksuaalsus. Aga see ei ole nii, teemaks on ikkagi ju armastus!

Varasematest intervjuudest on mulle silma hakanud näiteks seegi, kuidas kasutad oma raamatust rääkides kohati üsna umbisikulist ja distantseerivat keelt – ikka „selles raamatus”, „loos väljendatakse” jne. Kuidagi eriti armas oli mu meelest see, et Joonas Hellerma paistis (vähemasti mulle) sellega „Plekktrummis” (30.10.23) äkki isegi natuke kimbatuses olevat, kui ta küsis sinu isikliku kogemuse kohta – mida kirjanikelt ikka küsitakse –, kuid sina hakkasid rääkima sellest, mida raamat väljendab!

Ma arvan, et kui kirjanik kirjutab loo, siis see lugu peab pärast kaante vahele saamist autorist lahus elama. Mina ei pea seda kogu aeg inimestele vahendama või esitlema, seda peaks raamat suutma ise teha. Tihtipeale need inimesed, kes kirjutavad millestki, muutuvad… Noh, okei, James Cameron oma „Titanicuga” käis tõepoolest sukeldumas ja mingil moel temast saigi selle ala ekspert, aga mitte kõik, kes kirjutavad ilukirjandusliku teose näiteks perevägivallast, ei osutu tänu sellele vastava valdkonna ekspertideks. Samas nad sageli tahavad hakata nendena esinema või siis neid hakatakse niisugusena võtma. On küll arusaadav ja isegi positiivne, et mult neid asju küsitakse, aga ma ise tahan siin teadlikult mingit distantsi hoida.

Peamised žanrimääratlused, mis on „Vareda” kohta – kahtlemata õigesti – läbi käinud, saab võtta kokku kolme a-ga: arenguromaan, armastusromaan ja niivõrd-kuivõrd ka ajasturomaan. Lisaks on siin aga sees ka geiliin, ütleksin, et muu hulgas selgelt ka teemana. „Plekktrummis” küll mainisid, et sa ei ole kuulnud, et keegi ütleks, et mõni raamat räägib heteroseksuaalsusest!

Mõni raamat kindlasti räägib! Aga on huvitav – ja ilmselt see annab edasi ka seda, kui tabu see teema on –, et tundub, et inimestel on ebamugav isegi selle kohta küsida. Ühes pealkirjas omistati mulle näiteks selline kohmakas ja kohmetuvõitu lause, et „armastus, mida „Varedas” kujutan, ei ammendu armastusega vastassoo vastu”. Päriselt ma niimoodi ei öelnud. Aga võikski ju lihtsalt otse öelda, et jah, minu peategelane on noormees, kes armub teise noormehesse. Oluline mõte, mis raamatust läbi tuleb, on see, et armastus on armastus. Ja armastus, mida see noormees tunneb teise noormehe vastu, ei erine – välja arvatud ainult sotsiaalse stigma kontekstis – armastusest, mida ta tunneks, kui ta oleks armunud tütarlapsesse.

Ma arvan, et nüüd, kus abieluvõrdsusega on ühele moraalselt põhjendamatule diskrimineerivale piirangule lõpp tehtud, näevad peaaegu kõik, et see on positiivne muutus, mis ei kahjusta kedagi ega midagi.

Selles mõttes mulle ei meeldi see käsitlus, et teemaks on homoseksuaalsus, sest kui näiteks armastusromaani puhul, kus mees armub oma sõbra naisesse ja tekib armukolmnurk, ütleks keegi, et see raamat räägib heteroseksuaalsusest, siis see oleks omajagu kummastav. Aga millegipärast on nii, et kui armastuse objekt on samast soost, tehakse teemaks homoseksuaalsus. Aga see ei ole nii, teemaks on ikkagi ju armastus (naerab)! See on see, mida ma proovisin öelda.

Mulle tundub, et „Vareda” puhul see ikkagi ei ole päris tõsi, sest armastuslugu on ju esitatud siin tekstis endas kuidagi tavatuna – näiteks selles 90ndate alguse kontekstis, kuhu tegevus paigutub. Homoseksuaalsus tekitab kimbatust siin ka tegelastes, sealhulgas ju ka peategelases. Ma ütleksin küll, et homoseksuaalsuse (mh teemana) käsitlemine pole siinpuhul kohatu, pigem oleks kohatu selle käsitlemata jätmine.

Jah, seda küll, aga see, mis mängib paratamatult kaasa, on just nimelt sotsiaalne stigma või hirm selle ees. See on kindlasti oluline, jah. Aga mitte see, et tunne ise oleks kuidagi paradigmaatiliselt teistmoodi.

Selge see. Aga… kas keegi üritab seda väita?

Ma arvan, et seda suhtumist võib siiski päris tihti leida.

2023. aastal võeti Eestis viimaks vastu abieluvõrdsust puudutav seadus, mis lehe ilmumise hetkest vähem kui kuu aja pärast ka jõustub. Viimaks saavad samasoolised paarid Eestis abielluda. Kas sina tead, miks see just nii kaua aega pidi võtma?

Julgen väita, et kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste valitsuskoalitsioon ei oleks 2014. aastal kooseluseaduse eelnõuga parlamenti tulnud, ei oleks abieluvõrdsuse seadust 2023. aastal vastu võetud. Kümme aastat tundub ühe seadusalgatuse menetlemiseks pikk aeg, aga tegelikult ei räägi me siin mitte mõne paragrahvi muutmisest kusagil seadusaktis, vaid ühiskondlike hoiakute muutmisest. Ja siin on kümme aastat üsna lühike aeg, arvestades, kust me alustasime ja kuhu oleme jõudnud. 

Tänapäeva konservatism tegeleb traditsiooni nime all väga palju moraalselt õigustamatute privileegide kaitsmisega.

Kas nüüd lähebki elu paremaks või on võimalik, et teostub see, millega ähvardas mälestusväärselt nn PESA mõttekoda, et ühiskonna lõhestumus süveneb mühinal, levivad umbusk ja kibestunud meeleolud, usaldus kahaneb jne?

Vastupidi, ma arvan, et nüüd, kus ühele moraalselt põhjendamatule diskrimineerivale piirangule on lõpp tehtud, näevad peaaegu kõik, et see on positiivne muutus, mis ei kahjusta kedagi ega midagi. Pigem kaob ära kogu selle teema potentsiaal ühiskonnas pingeid tekitada.

Kuna selle lehenumbri teema on meil „privileeg”, siis nüüd oleks võib-olla õige hetk küsida, kui privilegeerituna sina ennast tunned? Kas mõtled üldse selle peale? Neil päevil on näiteks hästi tavaline rääkida valgest keskealisest heteromehest, kes olevat kõige privilegeeritum ühiskonnaklass.

Jah, kindlasti on. Ilma mingi kahtluseta on. Ja noh, ju ma jällegi kipun ennast kordama, aga ma arvan, et see ongi üks põhiline probleem näiteks liberalismi-konservatismi vahelises vastasseisus tänapäeva ühiskonnas – ja põhjus, miks mina ei saa ennast pidada ega ole kunagi pidanud poliitilise identiteedi mõttes konservatiiviks –, et minu arvates tänapäeva konservatism tegeleb traditsiooni nime all väga palju moraalselt õigustamatute privileegide kaitsmisega. Alates sellest, et naine teeb kodus süüa ja mehed otsustavad riigiasju.

Aga millegipärast tundub, et just selline traditsioonide kaitsmine on osutunud paljudes lääneriikides viimasel ajal poliitiliselt pigem tulemuslikuks praktikaks.

Ma arvan, et kuigi sellised reaktsioonilised tendentsid võivad saavutada mõnikord mingi ajutise edu, on see kokkuvõttes ikkagi taganemislahing. Tuleviku ennustamine suurte ühiskondlike protsesside kontekstis on tänamatu töö, aga kui üldistada möödunu pealt, siis vaatamata tagasilöökidele minnakse kokkuvõttes ikkagi edasi.

Kusagil Toompeal või Kapitooliumi künkal istuvad poliitikud ja arvavad, et nad teavad paremini kui meie, tavalised inimesed, aga sedasama hakatakse kohaldama ka näiteks arstidele – kes teavadki paremini kui meie!

Samas, kui vaadata arenguid lääneriikides, kas või viimatiste või peatsete valimiste võite või reitinguid, siis tekib küll küsimus, et kas enda või lähiriikide vahepealsetest kogemustest polegi midagi õpitud.

Kui vaadata, miks poliitiline äärmuslus ja poliitiline populism on nii edukad, siis seal on natukene teistsugused põhjused. Jah, see on küll lõpuks paljude tegurite koosmõju, aga kui omal ajal sai võimalikuks selline esindusdemokraatia, nagu me seda praegu teame, siis see toimus eeskätt tänu kahele asjale. Esiteks jõuti enam-vähem üldise kirjaoskuseni ja teiseks tekkis n-ö massimeedia. Ühesõnaga, inimestel tekkis juurdepääs informatsioonile, mis oli vajalik selleks, et osaleda otsuste langetamises. Nii ei olnud enam põhjendatud, et on mingisugune valitud haritud eliit, kes teab, kuidas asjad on, ja on seetõttu sobivam otsustama kui massid, kes ei tea ega oska arvamusi kujundada.

Aga nüüd on tekkinud mingisugune küllastumispunkt, informatsiooni on tohutult palju ja selle informatsiooni puhul ei ole põhjust rääkida enam kättesaadavusest, vaid peame rääkima sellest, et informatsiooni selekteerib juba masin – selle põhjal, mida ta arvab meid meie varasemate tarbimisharjumuste põhjal vajavat või tahtvat. Seetõttu suletakse inimesed oma väikestesse väga personaliseeritud infomullidesse, mida valitsevad algoritmidel põhinevad infopakkumised. See kõik hakkab võimendama meie eelnevalt kujunenud arvamusi ja eelistusi ning tõukab meid tsentrist eemale. Ma arvan, et see on poliitilise äärmusluse tekkepõhjus.

Populismi puhul on muidugi huvitav selle üleüldine eliidivastasus, mis on teatud määral kindlasti ennast eliidiks pidava poliitilise klassi tekitatud, aga see poliitikute suhtes tekkinud eliidivastasus kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse, kaasa arvatud sellistesse, mis on loomulikult elitaarsed, nagu teadus. Kusagil Toompeal või Kapitooliumi künkal istuvad poliitikud ja arvavad, et nad teavad paremini kui meie, tavalised inimesed, aga sedasama hakatakse kohaldama ka näiteks arstidele – kes teavadki paremini kui meie! Kes ongi 20 aastat õppinud. Kui selline eliidivastasus muutub kõikehõlmavaks, on sel väga halvad tagajärjed.

Fundamentalism on pärit küll kristlikust kultuurist, aga võime näha sedasama paljudes kultuurides ja religioonides, kus eksisteerib mingisugune müütiline aeg, kui asjad olid veel õigesti.

Lisaks eliidile näeme populistide ja nende valijate sõnavaras ka mingeid kummalisi väljamõeldud vaenlasi. Pole ülemäära raske aru saada, miks võiksid konservatiivsetele meestele paista suure ohu ja vaenlasena näiteks feministid või naised üldiselt, soouurijad, LGBT-inimesed, pagulased, inimõiguslased jne, aga kas sina näiteks tead, mis ohtu kujutavad nende hegemoonilisele maailmale veganid või kliimakriisile tähelepanu juhtijad?

See ei ole iseäranis uus fenomen. Fundamentalism on pärit küll kristlikust kultuurist, aga võime näha sedasama paljudes kultuurides ja religioonides, kus eksisteerib mingisugune müütiline aeg, kui asjad olid veel õigesti. Ka selline ideaalist kaugenemine on mütoloogias tuntud. Põhimõtteliselt on see soov pöörduda tagasi mingisugusesse imaginaarsesse hetke minevikus, kus kõik ei olnud veel korrumpeerunud, kus allakäik ja moraalne laostumine ei olnud veel jõudnud sinna, kus see praegu on (naerab)! Võib küll vaielda selle üle, kuidas tänapäeval on, aga on täiesti võimatu eitada, et sada või kakssada aastat tagasi olid mehed enamikus Lääne ühiskondades väga-väga suurel määral privilegeeritumas seisus kui naised. Ka rassiline diskrimineerimine on olnud vaieldamatu tõsiasi. Privileeg eksisteeris ja kindlasti eksisteerib ka praegu mitmes kohas, kus seda ei peaks enam olema. Üks asi on see, et selline privileeg ei ole moraalselt põhjendatud, aga lisaks ei ole see tihtipeale ka ratsionaalselt põhjendatav.

Kas see varem oli ratsionaalselt põhjendatav?

Põhjendatav ehk mitte, aga seletatav küll. Sel ajal, kui suurem füüsiline jõud andis paremad šansid karmis maailmas ellu jääda, kui mees suutis… ma ei tea, näiteks raskemat asja tõsta või suurema nuiaga lüüa, oli sel privileegil mingisugune ratsionaalne seletus, mis enam ei päde. Selleks et tänapäeva maailmas toime tulla, edukas olla ja raha teenida, pole suurem füüsiline jõud või see, et sinu õlgade laius või keskmine pikkus on suurem, enam faktor. Ja apelleerida siis mingisugusele traditsioonile on kuidagi eriti rumal.

Äkki see oli algusest peale illusoorne?

Kui lähed ikkagi spordivõistlusele ja mehed tõukavad seitsmekilost kuuli 22 meetri kaugusele ja naised neljakilost kuuli 20 meetri kaugusele, siis see ei ole ju juhus (naerab). Midagi seal on. Või mingisuguses lahingurollis, kus tuleb kanda seljas 40-kilost kuulivesti, et ellu jääda, on kindlasti by large põhjendatud, et seda funktsiooni võetakse täitma rohkem mehi kui naisi. Samas kusagil hävituslennuki kokpitis, kus eeliseks on pigem väike kompaktne kogu, ei ole iseenesestmõistetav, et seda võiksid justkui teha ainult mehed. Ma arvan, et teatud avatud pilguga vaatamine on siin põhjendatud, aga kindlasti mitte mingisuguste ebaratsionaalsete, ebamõistlike ja eriti veel moraalselt õigustamatute privileegide kaitsmine.

Kaldumine populismi äärmuslusse on pigem reaktsioon sellele, et kuigi meeste positsioon on võrreldes naistega jätkuvalt privilegeeritud, on nende suhteline positsioon ühiskonnas olnud halvenev.

Vikerkaare podcast’is ütlesid Aro Velmetile näiteks, et „illiberalismi tõusu põhjuseks on sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, kõrvalejäetus, võõrandumine”. Ma arvan, et see on väga oluline ja õige, aga millegipärast töötavad populistide loosungid enim vist ikkagi meeste puhul – lihtsustus muidugi, aga selge on see, et EKREt valib eelkõige mees, mitte naine, samas on naised ka Eestis ikka olnud sotsiaalmajanduslikult kehvemas positsioonis. Milles siin asi?

See ei ole kindlasti ainus põhjus, aga kui vaadata jällegi religioosset fundamentalismi ja äärmuslust, siis millistes ühiskondades ja millistes klassides on see tekkinud? Reeglina ei ole religioosse fundamentalismi ideoloogid tulnud kõige kehvematest sotsiaalsetest straatumitest, vaid pigem on nad olnud oma ühiskonnas võrdlemisi edukad ja isegi privilegeeritud positsioonil. Aga frustratsiooni, mis tekib inimestes ja tervetes ühiskonnaklassides, ei saa vaadata staatiliselt ühes ajahetkes, seal on oluline suurem dünaamika, see ei ole ka absoluutne, vaid alati suhteline. Inimesele, kes tunneb ennast kõrvalejäetuna – kellele tundub, et tal ei ole võimalusi, kes otsib väljapääsu mingisuguse ekstreemse sammu või käitumisega –, ei ole mingit põhjust öelda, et ole rahul, sest vaata, saja aasta eest oleks sinusugused juba ammu surnud olnud. 

Kui vaadata suures plaanis ühiskondlikku dünaamikat, siis näeme, et mehed on kaotanud oma privileege ja staatust. Ja kaldumine populismi äärmuslusse on pigem reaktsioon sellele, et kuigi meeste positsioon on võrreldes naistega jätkuvalt privilegeeritud, on nende suhteline positsioon ühiskonnas olnud halvenev. Ja naised on võtnud n-ö järele, saanud järjest õigusi ja positsioone. See tegelikult tekitabki olukorra, kus populistid räägivad sellest, kuidas tänapäeva Lääne ühiskondades hoopis võetakse sellelt valgelt heteroseksuaalselt kristlasest mehelt järjest ära sünnijärgseid privileege! (Naerab)

Päris sageli räägitakse, kuidas europarlamendi saadikud kaovad kodumaise inimese jaoks justkui kuhugi ära. Sinu saadikuaeg (väliskomisjoni liikmena vast iseäranis) on sattunud aga – küll mitte just parimas mõttes – n-ö huvitavasse perioodi. Koroona, sõda Ukrainas, Iisraeli-Hamasi sõda, mistõttu välisteemadega tegelevad ajakirjanikud küsivad sinult ikka kommentaare. Kuidas on see aeg sinu jaoks olnud?

Tihti tundub, et just praegu on rahvusvahelises poliitikas nii keerulised ajad, millesarnaseid pole varem olnud. Külma sõja lõpu Pax Americana rahu, kus Fukuyama kirjutas oma „Ajaloo lõpu”, oli pigemini ikka harv erand ja tegelikult on igal kümnendil toimunud maailmapoliitikas suuri kataklüsmilisi sündmusi. Lihtsalt selle puhul, mis praegu käimas on, me ei tea, kuidas see lõppeb, ja see tekitab tunde, et see on midagi suuremat, määramatumat ja potentsiaalselt fataalsemat kui kõik need asjad, mis on juba lahenduseni jõudnud. Ja mille puhul me teame, et need ei olnud päriselt fataalsed.

Aga kodumaalt kadumine on selles mõttes huvitav teema, et ühest küljest inimestele tundub alati, et see, millega ta parajasti tegeleb, on maailma kõige tähtsam asi, ja kui ma tulen igal hommikul tööle ja töötan pikki tunde, siis see peaks olema kõigile väga hästi näha. Aga tegelikult tuleb nähtav olemiseks pidevalt pingutada, poliitikas muidugi pingutatakse sellega tihtipeale lausa üle. Natuke tõesti kodumaa unustab ära inimesed, kes Euroopasse saadetakse.

Igal kümnendil on maailmapoliitikas toimunud suuri kataklüsmilisi sündmusi. Selle puhul, mis praegu käimas on, me ei tea, kuidas see lõppeb, ja see tekitab tunde, et see on midagi suuremat ja potentsiaalselt fataalsemat.

Viimaks tahaksin tõstatada veel korraks „päris raamatu” küsimuse. Nimelt hindan kirjandustoimetajana vägagi, et oled rääkinud intervjuudes läbivalt sellest, et tahtsid kirjutada päris raamatu (ehk siis ilukirjandusliku teose, romaani), mitte publitsistikast kokku pandud kogumiku või poliitiku eluloo vms. Aga kas see teiste poliitikute (või nende raamatute) suhtes väheke üleolev ei ole?

Poliitikud on kirjutanud väga häid raamatuid, ma pean tunnistama, et viimase kümne aasta jooksul olen ma lugenud ilukirjandusest kindlasti rohkem näiteks populaarteaduslikku ajalookäsitlust, publitsistikat ja ka poliitikute kirjutatud käsitlusi žanrist current affairs. Aga see on selles mõttes teine asi!

Muidugi on!

(Naerab) Loomulikult on raamat raamat, kui kaaned on ümber ja tekst on sees. Suhtun kindlasti tohutu respektiga näiteks inimesse, kes kirjutab hea kokaraamatu, ja inimesse, kes kirjutab hea manuaali selle kohta, kuidas olla efektiivne sotsiaalmeedias. Aga ei ole ka mingi saladus, et poliitikud panevad tihtipeale kokku raamatuid, mille järele ei ole võib-olla tegelikult vajadust ega tellimust. Seda selleks, et jagada neid valijatele, kes näevad siis, et nende ees on kandidaat, kes on kirjutanud raamatu, ja järelikult on tema üks kirjaoskaja ja tark inimene. Ma ei halvusta seda, see on lõppude lõpuks kindlasti parem ja mõistlikum kui jagada lihtsalt šokolaade või jääkaabitsaid või tikutoose või pastakaid. Miks mitte seda teha, aga see kindlasti ei ole sama asi, mis on romaan või näidend. Ma arvangi, et see on päris raamat, nii nagu on olemas päris skulptuur – sest võiks ju panna endale laua peale ka 3D-prinditud Mozarti büsti. Aga IT-inimeste suhtes poleks ju halvustav öelda, et mul on ikkagi päris skulptuur (naerab)!