KiROTi uus album käsitleb viimase paari aasta uudistsüklitest mõjutatuna pettumust, paranoiat ja nõutust.

★★★★☆

Kui räägime albumitest, on KiROTi puhul tegemist ehk ühe kõige töökama muusikuga Eestis. Kolm albumit nelja aasta jooksul ei ole päris Toomas Anni 00ndate numbrid, aga märkimisväärne produktiivsus sellegipoolest. Värskeim, eelmise aasta novembris ilmunud „Keset tormi” tähistab räppari jaoks lisaks albumile number kolm ka mõneti uut suunda.

Sarnaselt Genka ja DEW8 oopusega „Doom” käsitleb KiROTi muusika viimase paari aasta uudistsüklitest mõjutatuna pettumust, paranoiat ja nõutust – mõtteid, mida vast igaüks praeguseks juba vähemalt korra mõlgutanud on. Tumedamapoolsele sisule on kontrastiks üle keskmise viimistletud produktsioon, mis lisaks uue kooli räpi standardsetele lahendustele („Sa ei saa end peita”) triivib elektroonika („Sama vana nuss”) ning poppungi („Õhuke jää”) vetesse. Erilise maasikana leiab siit ka Karl Killinguga koostöös valminud RnB-maigulise „Enemy”, mille biit kõlab nagu midagi Ne-Yo või Chris Browni varasemast loomingust. Muusikaliselt on „Keset tormi” värskendavalt eksperimentaalne, kuid kirjutajana kipub KiROT ennast ja oma tundemaailma liialt lugude keskmesse seadma ning meeldejäävate ridadega ei ole ta võrreldes teenekamate žanrikaaslastega püssi veel nii hästi paukuma saanud.

Vahepeal levis meedias väljendi „SoundCloudi räppar” asemel uus – „uue kooli räppar”. Ei saa lõpuni kindel olla, mis täpsemalt muutuma hakkab, aga kui see toob endaga kaasa rohkem selliseid kodumaiseid räpialbumeid nagu „Keset tormi”, siis on tegelikult ju kõik hästi.