Berliinis toimunud muusika- ja visuaalkunsti festivali CTM keskmes oli seekord mõte, kuidas muuta talumatu olukord edasiviivaks jõuks.

Berliinis on juba 25 aastat korraldatud muusika- ja visuaalkunsti festivali CTM. Ise jõudsin iga-aastasele suurüritusele esmakordselt tuttavate-sõprade kuuldud kiituste tulemusel. Etteruttavalt võib öelda, et kindlasti pakub CTM naudingut neile, kes hindavad tavaspektrist välja kalduvat muusikat ja visuaalkunsti performatiivseid lahendusi, puudust polnud ka poliitilistest seisukohtadest.

Tänavust festivali võib eelmiseid nägemata pidada omanäoliseks. Fookusteemaks oli seekord „Sustain” ehk erinevatesse kontekstidesse tõlgituna nii jätkusuutlikkus, aga ka toetamine, kannatamine ja talumine. Vastanduvate, helgemate ja tumedamate toonidega tähenduste mõte viitab olukorrale, kus talumatu situatsioon võib kätte juhatada suunised edasiminekuks. Nagu CTM seda ise väljendab – miks mitte kogeda seda helide kaudu? 

Muusikastiilide põhjatu kaev

Pealkiri ja reaalsus langes CTMil kokku, kuna festival pidi tegelema vastanduva olukorraga juba enne suurürituse algust. Liikumise Strike Germany tulemusel loobusid mitmed tuntud artistid nagu näiteks Manuka Honey ja DJ Fuckoff, kelle esinemist väga ootasin, CTMil osalemisest. Strike Germany eesmärk on ärgitada kunstnikke ülemaailmselt boikoteerima Saksa institutsioonide korraldatud ja toetatud kultuuriüritusi, kuna Berliini senat soovis vastu võtta diskrimineerimisevastase klausli, mille alla kuulub ka antisemitistlik tegevus. Strike Germany pidas sellist tegevust Palestiina toetajate diskrimineerimiseks, kuna see oleks liikumise algatajate hinnangul seadnud piirid Iisraeli valitsuse kritiseerimiseks. Saksa kultuuriministeeriumilt nelja-aastase rahastuse saanud CTM kuulub niisiis ürituste alla, mida kutsuti boikoteerima. CTM võttis sõna, et nad toetavad kultuuri, mitte senati otsust ning seisavad loomevabaduse eest.

On raske öelda, kas loobumiste tõttu oli festival lahjem, kuid ise kogesin CTMi tõusvas joones, kus iga päev andis rohkem eelmisest. Kuigi CTM toimus 26. jaanuarist 4. veebruarini, viibisin ise kohapeal viimasel nädalavahetusel. Reede õhtu avas kontsert „Last and First Men” (Neon Dance tantsijad, video- ja helilooming Jóhann Jóhannsson koos Yair Elazar Glotmaniga, jutustaja Tilda Swinton), mis sidus omavahel video, tantsu ja heliloomingu, käsitledes tulevikuinimeste pöördumist oleviku asukate poole. Põhinedes Olaf Stapledoni samanimelisel teosel, mõjus nähtu praeguse ajastu kontekstis tõenäoliselt vähem uuenduslikumalt kui aastal 1930, mil romaan ilmus. Teostus oli kolossaalne, kuid sisuliselt jäi kontsert pigem sama üheplaaniliseks kui taustal jooksva mustvalge filmi korduvad stseenid. 

Nüüdisaegsuse ja klubimuusika sõnaleksikoni läbikogemise janu kustutas kindlasti Berghaini klubiõhtu, kus sai kuulda erinevaid uue kooli muusikastiile: hard-, jungle– ja raggatek’i, post-club’i, brutal breakcore’i, speedbass’i ja mitmeid veel siiani tundmatuid nimeühendeid. Segadus tekkis kindlasti ka neil, kes arvasid, et tulevad reedesel õhtul Berliini tuntuimasse klubisse harjumuspärase elektroonilise muusika järgi tantsima. Üks klubilistest jõudis minu ees isegi esimestel minutitel vabandada, et ta kaaslane mu õlga luba küsimata puudutas. „Vabandust kullake, ta on Berghainis esimest korda.” 

Kiiruse, kärina ja afrobiitide keerises jäi enim meelde Virgen Maria, keda võiks pidada DJ Fuckoffi loomingu visuaalseks pakenduseks. Istudes laval laua peal, sülearvuti taga, katsid teda vaid nokamüts ning McDonaldsi punakaskollased friikartulipakendid. Tema olek kiirgas sama komponeeritud ükskõiksust kui lavale laiali visatud friikartulipakendite sisu. Üllatuslikult eristus artistidest enim Uxile, kes pakkus kuulamispaleti värskendamiseks klassikalisemat techno’t elektrolaadsete lisandustega. Panorama oli tol ööl rohkem afrobiitide pärusmaa kui Berghain, millele lisandus korralik kogus batida’t, tarraxo’t, kuduro’t, dancehall’i ja trap’i. Kui küsida, kas ma eristasin ühte teisest, siis ausaks klubimuusikakonservatiivi vastuseks on, et väga mitte, kuid vundament sai algelisele kuulamisoskusele ja huvile igatahes laotud. 

Kunst muutmas maailma

Laupäeval nägin Marco Donnarumma „Ex Silensit”. Küborgilik etendaja paiknes elutu skulptuuri ja ebamaise olendi vahealal, mängeldes ebardlikult inimeste keskel kui maailma avastav vastsündinu. Tema küljes olnud metalsed tükid tekitasid helisid vastavalt etendaja liigutustele, mis lõid meeleolu loova krudiseva taustafooni. Inimluid meenutavad kohleaarsed proteesid peegeldasid etendaja ja publikuliikmete naha all eksisteerivaid audioprotsesse. „Ex Silens” pööras tähelepanu tehnoloogia normatiivsusele, kus tehisintellekt ja kohleaarsed proteesid ei püüa inimvõime puudusi korvata, vaid võimendada meie sees ja ümber peituvat helimaailma, mis on alati olemas, kuid kõrvale nähtamatu. Samal õhtul pakkusid audiovisuaalse elamuse SØS Gunver Ryberg ja Sybil Montet, kes esmaesitlesid oma ühistööd „Weaving Fields”. Rybergi ambient’i, techno ja nihestatud rütmidega eksperimenteeriv muusikastiil sulas kokku Montet’ hüpnootilise digitaalse filmograafiaga, mis imas pealtvaataja ja -kuulaja endasse. 

Laupäeva klubiõhtu viis mind Berliini klubimaastikul kanda kinnitanud RSOsse. Pisem ruum oli kollektiivi Femme Bass Mafia bassimuusika ja vähemustele pühendatud turvalisema ruumi päralt. Olles soojendanud end eelmisel ööl afrobiitide ja muude selle leksikaalsete versioonidega, mõjus muusika pumpavalt ning traditsioonilisest tantsutaktist väljaastuvalt ja -kutsuvalt, femme DJ-dele tihtilugu omase gruuviga. Suurem saal pühendus rohkem klubimuusikale, kus domineerisid techno ja elektro lisandustega dnb ja breakbeat. Üks klubiline, kellega pikemalt vestlema jäin, mainis Hollandi artistile upsammyle viidates, et Amsterdamis ei kuule enam harjumuspärast elektroonilist muusikat, DJd kipuvad kalduma uutele helimaadele, mis on tantsijatele võõras, sh temale. Samas, CTMile ei saa seda vast pahaks panna, eriti kui nad on ürituse kirjelduses viidanud uuenduslikkuse vajalikkusele. Nagu ka eespool refereeritud saatetekstis seisis, siis talumatu situatsioon võib kätte juhatada suunised edasiminekuks ning CTMil kogetud muusika seda osati tegigi, kasvõi lihtsustatult olukorras, kus kärinale järgnes mõni tuttavlikum biit ning mille järgi keha või pea kaasa liigutamist sai varasemast rohkem hinnata.

Mõnikord öeldakse, et festival liigub tõusvas joones ning pean sellega nõustuma. Ehk mängib siin rolli tõsiasi, et esimene päev oli muusikalises mõttes kui hoop näkku ja makku ning viimane päev visuaalakustiline silitus hingele. Enne lõpukontserti võtsin osa „Sustenance – MusicMakers Hacklab Finale” live-esitlustest. Kümme artisti töötasid piiratud ajaperioodi raames üheskoos, mille tulemusel sai näha koreograafiat valgusele, nihestatud viiuli-core’i ning iroonilist avataridemaailma. Viimane oli nähtust kõige meelelahutuslikum ja põnevam. Artist Claudix Vanesix lõi kaaskunstniku abil kehatuvastussüsteemiga ekraanile avatare, kes edastasid pilkav-poliitilisi sõnumeid ning laulsid iga stseeni lõpus karaokelaadselt lõunaameerikalikke lembelugusid. 

Volksbühne lõpukontserdil esinenud Petra Hermanova pakkus oma uue albumi „In Death’s Eyes” esitlusega fluiidset rännakut, kus segunesid põhjamaine pühalik folk, instrumentaalmuusika ja droonimuusika. Viimase päeva viimane etteaste Aïsha Devi „Les Immortelles” jäi meelde aga kõige intensiivsema strobovalguse kasutamisega, mida olen elu sees kogenud. Eeterlike reivisugemete ja idamaiste mõjutustega helikeel ning põgenikelaagrit meenutav lavakujundus oli justkui kunstiliselt väljendatud poolehoid nendele, kes on pidanud Gaza koledustega silmitsi seisma.

Etteaste lõpus, kui inimesed oli aplodeerinud ja saalist lahkumas, jooksis artist lõpuks mikrofoni juurde ning võttis sõna Palestiina teemal, avaldas toetust ja lootust, et kunstil on maailmas roll midagi muuta. Saali jäänud aplodeerisid, mina nende seas, justkui kivi südamelt langemas, et keegi oli välja öelnud peas tiksuva mõtte. Minu kõrval istunud neiu jäi vaikselt omale kohale. Alles tol hetkel imendus sõna „sustain” minusse – raskuste kiuste edasi liikuda, teha jätkusuutlikult ruumi uuele. Esimest korda CTMil olnule oli see kogemus kindlasti kultuuriliselt avardav, midagi ebatavaliselt serveeritut vürtsika twist’iga. CTMi ettevalmistuseks võiks ka külastada kodumaised pidusid nagu Konsum või Shelter.

Kärt Kelder on kulturnik.