Kohalike väikeleibelite vedajate jaoks on muusika väljaandmine enamasti hobi, kuid on ka neid, kelle eesmärk on astuda suurfirmade kandadele. Millised jõu- ja ilunumbrid on vajalikud sõltumatute leibelite majandamisel Eestis?

Mõnda aega tagasi pisut piduses meeleolus Vilniuses hommikusöögilauas istudes tärkas Kristjan Jakobsonil ja ta sõpradel idee asutada plaadifirma. Mõtet taheti kohe Leedu äriregistrisse realiseerima minna. „Õnneks ei saanud taksot,” ütleb Jakobson tagantjärele. Ometi tuli eelmise aasta mais teade, et sündinud on uus plaadifirma Kurvad Uudised – seesama, mis toona Leedus registreerimata jäi ning mille eesotsas on lisaks Jakobsonile Hyrr Vainola, Eric Kammiste, Margus Varusk ja Priit Tomson.

Sõpruskondade entusiasmist alguse saanud plaadifirmasid on olnud Eestis teisigi, näiteks 2000ndate algupooles loodud Kohvirecords, mille asutasid Hannes Praks, Jaanus Tamme ja Villem Valme. Kui Kohvirecords juba professionaalseks kiskuma hakkas, otsustas Valme 2003. aastal kutsuda ellu tütarleibeli Õunaviks – standardiks 1–2 plaati aastas, et muusika väljaandmine liiga tõsiseks ei läheks. Seda kinnitab lisaks Õunaviksi nimele hästi ka toona variandina laual olnud Saapakardin.

Alustada saab muidugi ka teisiti. Näiteks sellest, et Maarja Nuut, Sun Araw ja Jackson Bailey ulatavad sulle pärast oma residentuuri 18 tunni jagu materjali, nagu juhtus Ats Luigega plaadifirmast MIDA. Või hoopis soovist tutvustada muusikat, mis väärib sinu arvates laiemat tähelepanu ning tundub uudne ja omapärane, nagu kirjeldab Gert Moser, kassetileibeli Trash Can Dance eestvedaja.

„Kui su enese sees ei põle eredat leeki, on raske ka muusikat pakkuda, sest tekib tunne, et pead kellelegi midagi pähe määrima.”

Gert Moser

Mida võtta, mida jätta

Nende nelja leibeli profiilid on küllaltki erinevad: Kurvad Uudised on keskendunud uusimale popmuusikale, Õunaviks loomingule autorilaulust elektroonikani, MIDA kiiksuga elektroonikale ning Trash Can Dance kõigele alates noise’ist kuni dungeon synth’ini. Moser on noppinud meelega välja stiile, mida ta varem kassetil reliisinud pole – ühel hetkel võis osutuda valituks džäss, mõnel teisel sai otsitud aga teadlikult näiteks arvutimängu soundtrack’i. Praegu ta enam kindlaid žanre ei jahi, kuigi kõne alla võiks tulla puhas spoken word, luulekassett või kuuldemäng. Ja muusika peab talle endale väga meeldima. „Kui su enese sees ei põle eredat leeki, on raske ka muusikat pakkuda, sest tekib tunne, et pead kellelegi midagi pähe määrima,” ütleb Moser, kuid nendib, et on siiski pannud kassetile paar korda ka materjali, mille suur fänn ta ise pole. „On olnud vaja märk maha jätta, et ka Eestis tehakse ja lastakse sellist muusikat välja; et me pole perifeerias kehvemad, vaid käime ikka muu maailma trendidega käsikäes.”

Atsi valikud MIDA kureerimisel sõltuvad juhusest ja kõhutundest, välja on antud ka koostööplaate, näiteks Ukraina plaadifirmaga Muscut kahasse valminud heategevuslik „Volia x Rahu”. Villem jõudis avaldamiseni nii tänu Ants Estrada Tõnissoni kaudu temani jõudnud Liis Ringi demodele ja sõbra Kago ehk Lauri Sommeri sahtlipõhja kogunenud loomingule kui ka soovist talletada kultuurilukku Erkki Hüva fenomen. Kristjan Jakobsoni jaoks on kõigi artistide prototüübiks Boipepperoni, keda ta peab Eesti kõige andekamaks produtsendiks: „Minu südameasi oli teha leibeli ülejäänud neljast mehest Boipepperoni n-ö swiftie’d.” Jakobson leiab, et artistil peab olema töötahet ning ta peab olema näljane ja õige energiaga. „Ja projekti vinüülitiraaž võiks läbi müüa. Kui artist teeb muusikat endale ja oma kolmele sõbrale ning pelgab suhtuda oma muusikasse kui tootesse, mis see paratamatult on, kui see kuhugi üles laaditakse, siis ta ei ole meie aega ega investeeringut väärt,” põrutab Jakobson otsekoheselt. 

Plaadifirmade üheks küllusesarveks võiks pidada neile saadetavaid demosid, aga enamikul selle loo tegelastest sel teel näkanud ei ole. Villemil on mitu korda juhtunud, et välismaalt on pandud teele materjal, süvenemata, kas see üldse läheb leibeli profiiliga kokku. Ka Eestist pole ta saanud demosid, mis oleks viinud plaadistamiseni, peale ühe erandi. Villem nõustub Gert Moseriga, et artistidele on pigem valus ära öelda. Moser selgitab: „Hulga lihtsam on see, kui avastan midagi ja kirjutan, et võiks artisti muusikaga kasseti teha, aga ta ei ole nõus, kui see, et pean ise midagi tagasi lükkama ja kedagi seeläbi kurvastama. Häid reliise on tehtud ka saadetud demode kuulamise järel ja ma ikkagi ootan neid, aga tuleb mõista, millist muusikat ma fännan, millist saundi armastan, ning et järjekordse Vennaskonna klooniga pole mõtet mu jutule tulla.”

„Minu südameasi oli teha leibeli ülejäänud neljast mehest Boipepperoni n-ö swiftie’d.”

Kristjan Jakobson

Käärime käised üles

„Kirjutad koodi, pead ladu, müüd, suhtled, lipitsed, lõunatad, veenad, pood ja lased,” kirjeldab Kristjan Jakobson lühidalt ülesandeid, mida leibeli vedamine hõlmab. Gert Moser lisab loetellu ise kassettide salvestamise. Seda peab ta veel lihtsaks tööks, suuremat peavalu põhjustab kaanekujunduste paikasaamine, mis tähendab Trash Can Dance’i disaineri Ivo Liidemaa ja artistide vahel suhtluse põrgatamist, et kõik nii visuaalselt kui ka tehniliselt kokku jookseks. 

Atsil on samuti põrgatamist mitmel rindel: artistiga muusika detailide kallal, disaineriga kujunduse, ümbriste jms asjus, helitehnikuga miksi ja masteri teemal. Pidev suhtlus käib ka tehaste ja levitajaga: millal plaadid valmivad ja mis ajaks planeerida ilmumiskuupäev; kas ikka jõuab õigeks ajaks valmis; kas kõik on testpressiga rahul; kas hõbe sai ümbrisele ikka õige värviga trükitud jne. „Viimati juhtus nii, et kõik tehasest levitajale saadetud plaadid olid viga saanud, ümbrised kortsus ja koledad. Õnneks Tartu tehas tegi kiiresti uued ja saatis need juba järgmiseks nädalaks levitajale Rubadub Glasgow’sse ära.” 

Villem Valme ütleb, et asjaajamine on läinud ajaga professionaalsemaks ja tõsisemaks, aga ta veab kogu aparaati endiselt üksinda, põlve otsas. Temagi õlgadel on kogu tehniline pool, kuid samas annab ta ka nõu, mis lugusid ja mis järjekorras plaadile panna, ning tegeleb rahalise küljega – muide, artistid ei võta Õunaviksiga mingit rahalist riski. Kui plaat peaks kasumisse jõudma, läheb tulu jagamisele. „Artisti jaoks teeb see plaadi väljaandmise palju pingevabamaks. Kellel ikka raha ülearu vedeleb,” muigab Valme. Muidugi ei saa jätta mainimata ka turundust kõigis digikanalites Facebookist Vimeo ja Discogsini välja. „Paljud artistid on öelnud, et ise on keerulisem ennast meediasse suruda ja kiita, kui et keegi teeb seda sinu eest,” lisab ta. Valme möönab, et kuigi 20 aasta taguse ajaga võrreldes on sotsiaalmeediaga kaasnenud hulga uusi promokanaleid, on ka rohkem tähelepanu killustumist. Lisaks on raskem püüda meedia tähelepanu. Kui kunagi pääses löögile ka ääreala asjadega, siis nüüd on see keerulisem – kultuurikülgedelt on käinud üle harvester ning ka teles pole enam spetsiaalseid muusikasaateid. 

Ats peab end turunduse vallas laisaks ning on pigem raadio- ja plaadipoeusku. Kui näiteks Manchesteri plaadipood Boomkat mõne MIDA plaadi kodulehel esile tõstab ja kirjutab sellest eraldi arvustuse, siis on juba hästi. Niisamuti teeb meele rõõmsaks, kui mõni lemmik-DJ oma saates MIDA plaate mängib. „Midagi on siis ikkagi õigesti tehtud. Aga see kõik on pigem n-ö orgaaniline, turundusega ei ole ma seni plaadifirmas eraldi tegelenud.”

 „Paljud artistid on öelnud, et ise on keerulisem ennast meediasse suruda ja kiita, kui et keegi teeb seda sinu eest.”

Villem Valme

Nostalgiline kassett, luksuslik vinüül ja vohav digi

Trash Can Dance’ist oleme harjunud küll rääkima kui kassetileibelist, kuid tegelikult on Moser keskendunud ainult sellele formaadile viimased kaks aastat. Alguses oli tema meediumiks CD, esimene kassett, katalooginumbriga 15, ilmus aastal 2012 ja selleks oli Stones & Holesi EP. Moser räägib, et kohalik leibel Hexenreich oli andnud selleks ajaks välja juba mitukümmend kassetti ning kassettidel avaldasid muusikat usinalt näiteks Mihkel Kleis ja teised eksperimentaalmuusikud. Ka välismaal müüs formaat juba hoogsalt ja nii otsustaski Moser seda kohalike peal katsetada – lindid läksid kaubaks päris kiiresti. Kuna noise, punk ja metal olid nagunii kogu aeg tugevalt kassetil eksisteerinud, jätkas ta valdavalt just seda tüüpi muusika reliisimist, kuigi nüüd on hakanud kassetile kolima vaikselt ka muud stiilid, mis kõlaksid tema arvates teoreetiliselt vinüülil või CDl paremini.

Moser arvab seoses kassetiformaadi populaarsusega, et see on pigem üleafišeeritud ehk muudetud ikooniliseks disainielemendiks – sellest ka arusaam, et kassett on justkui ülimalt populaarne, ning see paneb inimesi formaati oksjonikeskkondades üle hindama. „Võib tekkida näiteks situatsioon, kus müüakse sama hinnaga Meie Mehe piraatsalvestisega kassetti ja haruldast originaalkassetti Ida-Euroopa džässiga. Autorikaitse seaduste järgi ei tohiks esimest üldse müüa, samas kui teine on kollektsioneerimisharuldus. Kassette ostetakse ja müüakse küll rohkem, aga hakates tõusma pea nullist, ei ole see tulemus kuidagi märkimisväärne statistikas, mille järgi tõuseb siiani digitaalne muusikatarbimine. Me, muusika ja kujutava kunstiga kokkupuutujad, lihtsalt elame meedia võimendatud ulmas, kus ümberringi keerlevad virtuaalsed pildid ja jutud kassettidest, kuid suures plaanis on see pettekujutelm.” Moser on kindel, et populaarsuse üks tehislik võimendaja on ka nostalgia, mis sunnib 90ndate rahapuuduses ihaldatud kassette keskeas riiulisse krabama. Ta toob välja, et kui lindid taas aktsepteeritavaks muusikakandjaks osutusid, tõusid kohe ka vanade eesti metal’i, pungi ja elektroonilise muusika kassettide müüginumbrid. „Muidugi neid ka kuulatakse, kuid pigem tunduvad need hiigelhindadeni küündivad müügid ikkagi kannustatud täitmata jäänud lapsepõlveunistustest. Minu arusaama kohaselt hangitakse justkui suveniire, samas kui praegused, reaalselt väga uuendusliku heliga kassetid jäävad tihti poeriiulitelt ostmata ehk ootama oma uut tulemist paarikümne aasta pärast. Loomulikult müüvad ka uued helikandjad hulga enam kui kümne aasta eest, aga tagasihoidlikumalt, kui me eeldame.” 

„Kassette ostetakse ja müüakse küll rohkem, aga hakates tõusma pea nullist, ei ole see tulemus kuidagi märkimisväärne statistikas, mille järgi tõuseb siiani digitaalne muusikatarbimine.”

Gert Moser

Jakobson teab Kurbade Uudiste näitel, et eri artistide lõikes müüvad erinevalt ka formaadid. Näiteks Alika puhul, kelle albumi füüsilise poole eest nad vastutasid, lendas päris kõrgelt just CD. Boipepperoni olevat seevastu täielikult vinüülimuusika. Jakobson ütleb, et vinüüle müüakse üldse jube palju ning suundumuseks on saanud vinüülivärviga trikitamine. „Sisuliselt iga artist annab praegu välja X arvu vinüülidega tiraaži, kus on Y arv eri värvi plaate, et oleks põhjus kollektsionääridelt raha ära võtta. Mis meil saab leibelina selle trendi vastu olla? Artistidel on võimalik elada loovust välja ka WAV-failist kaugemal ning inimestel osta endale odavate riiete asemel oma lemmikartisti loovust eristuval kujul,” kommenteerib ta ning lisab, „ja digis… Sorri, kohalikud artistid… eesti keeles tuleb teha laule. Välismaa keeles juba tehakse… ja palju paremini, kui teie oskate teha.”  

Ats Luik toob välja tendentsi, et mida aeg edasi, seda enam on vinüülist saanud luksuskaup, kuna tootmise maksumus tõuseb ja plaatide hinnad poelettidel ajavad juba ammu naerma. Jonnakana töötab ta aga selle formaadiga edasi ning ootab, mida lähiaastad toovad. „Selge see, et tervet maailma on juba ammu striimimishullus tabanud. Lihtne ja odav.”

Ka Villem Valme rõhutab striimimise üha tõusvat populaarsust, kuid mainib Õunaviksi näitel, et 80% käibest moodustavad ikkagi füüsilised plaadid. Digit peab ta tänuväärseks, sest võid müüa seda kui palju tahes, ilma et selle peale midagi kuluks. Iga vinüüli puhul läheb aga üle kümne euro tootmiseks. Õunaviksiga alustades oli standardiks CD. Nüüd on see formaat muutunud Valme arvates peaaegu olematuks, kuigi domineeriva vinüüli ja vaikselt hiiliva kasseti tagant paistab jällegi ka selle läikiv serv. Kui füüsiliste kandjate kasutamine langes, tekkis küll küsimus, kas on üldse mõtet teha, aga nüüd on selge, et kui materjal on vähegi korralikum, on just vinüül see. „Vahepeal on ikka mõnus kaste tassida ja plaati käes hoida, et nüüd ongi päriselt valmis. Lisaks arvan, et füüsiline plaat jääb märksa tugevamini ka kultuurilukku. Ka promodes on tunda, et vinüül on päris asi, aga digialbum justkui tuleb ja läheb.”

„Üldiselt olen katsunud järgida reeglit, et plaadifirma kontole maandunud mündid jäävad uute plaatide tootmiseks, mitte ei libise sealt välja igapäevakulude katteks.”

Ats Luik

Kultuuri edendamine või äriprojekt?

Valme sõnul ei ole ta Õunaviksi 21 tegutsemisaasta jooksul võtnud kontolt välja ühtegi senti, sest pole ju mõtet endale 50 eurot maksta. Õunaviksil on plaate, mis on kasumlikud ning aitavad omakorda kinni maksta ja välja anda teisi plaate, mis võib-olla nii kasumlikud ei ole. Ta arvab, et kui tahta selle äriga teenida, mida mõned leibelid ka Eestis suudavad, siis motivatsioon on hoopis teine, kui kaalutakse, mis artisti välja anda, milline kaas teha jne. „Mul on luksus, et ma ei pea sellest ära elama.” 

Ka Ats Luige jaoks on MIDA vedamine ikkagi hobi ning müügiedu üle ta eriti pead ei vaeva. „Üldiselt olen katsunud järgida reeglit, et plaadifirma kontole maandunud mündid jäävad uute plaatide tootmiseks, mitte ei libise sealt välja igapäevakulude katteks.” 

Kristjan Jakobson ütleb, et nemad ei hakka endale valetama, et on kuidagi kultuuriedendajad, kuid samas pole see äri ka miski, mis nende garaaži Lamborghinisid tooks. „Aga… on suur rõõm, et meie hobi on äritegemine. Kõik viis label head’i  on pisi-hustler’i mentaliteediga. Kui oma Leedus alguse saanud naljale kaine peaga otsa vaatasime, siis võtsime eesmärgi, et kui meil nüüd on see plaadifirma, siis paneme selle tööle nii, et see tagaks meile aastas vähemalt ühe spordireisi, kas siis kuhugi Euroopasse jalkat või Leetu kossu vaatama.” Jakobson ütleb, et praeguseks on nad selle eesmärgi ületanud ning keskenduvad järjest rohkem kasvule ja suurte leibelite kohalikele harudele korralikult kandadele astumisele. „Praegu suudavad nad meid edestada vaid eelarvetega, mis kinnitatakse Soomes. Know-how, manpower, ideed ja kontaktid on meil kohati tunduvalt konkurentsivõimelisemad. Räägime kõikjal, et Kurvad Uudised on maailma väikseim major label. Ja nii ongi,” on Jakobson enesekindel.

Sündigu need väikeleibelite ideed siis uitmõttest pidulauas või kodus arvuti taga mõne artisti otsa komistades, üks aga kumab läbi kõigist meie loo peategelastest – entusiasm seoses muusikaga, mis lõpuks nende käe all füüsilise kuju võtab.