Karl Killingu debüütplaat tähistab ühe karjäärietapi lõpp-punkti ning annab aimu tulevikusuundadest.

★★★★☆

Suhkru, vürtside ja kõige muu toreda kokkusegamisel ellu kutsutud poistebändi Beyond Beyond debüütsingel „So Alive” ilmus kaheksa aastat tagasi, seega võib vast väita, et Karl Killingu nimi on figureerinud kohaliku muusikakuulaja teadvuses umbes sama kaua. Noore artisti kohta on tegemist nüüdseks küllaltki staažika tegijaga, kes on laulja, produtsendi ja koosloojana mänginud märkimisväärset osa eesti popmuusika kõla nüüdisajastamises. Peamiselt RnBst ja uue kooli popmuusika motiividest mõjutatud debüütalbum „37” tähistab ühe pikalt kestnud karjäärietapi lõpp-punkti ning annab aimu Killingu saundi tulevikusuundadest.

Ei saa üle ega ümber asjaolust, et esimese asjana köidab tähelepanu Anne Veskiga koostöös valminud „sinust saati” – eeterlik, nunnumeetrit piirajasse ajav duett, mis katsena generatsioonidevahelist silda ehitada on igati tervitatav, kuid mõjub tervikuna pigem kitšlikult. Hoopis efektiivsemalt maandub „hoitud” koos YASMYNiga, mille puhul Killingu oskus kaasartistile ruumi teha ei varjuta tema enda panust ning loo lihtsus ja siirus mõjuvad kui soe kallistus. Soolopakkumistest tõusevad esile The Weekndi algusaegu meenutav „ma proovin” ja afrobiidist inspireeritud tantsubänger „EEMALE”.

Albumi ainsaks komistuskiviks on temaatiline samasus: Killing esitleb end kui mitte liigselt detailidesse laskuvat romantikut, kes tahab teda, ei taha teda, igatseb teda, väldib tema sõpru või siis mõtleb temast. Sisu mõttes on liha luudel vähevõitu, kuid muusikaliselt on kogu komplekt natuke liiga hea, et sel end ülemäära häirida lasta.