Transinimeste käekäik Natsi-Saksamaal ja Eesti esimese vabariigi ajal oli väga sarnane: ainsaks võimaluseks ühiskonna äärealadel toimetamine, sellega kaasnenud kuritegevus, riigiaparaadi orkestreeritud tagakius ja häbistavad arstlikud ülevaatused. Õnneks koonduslaagreid 30ndatel Eestis veel polnud.

Milline oli ilm Mauthausenis, kaudselt tänapäeva Paldiski suuruses väikelinnas 6. jaanuaril 1943. aastal, on vähemalt minu jaoks teadmata. Olenemata sellest, kui külm, tuuline ja päikesevaene võis olla, olid olud Mauthausenis märgatavalt meeldivamad kui paar kilomeetrit eemal asuvas koonduslaagris, mis oli linna järgi nime saanud. Sinna saadetud vangi lootust eluga pääseda võib võrrelda mündiviskega. Üks kaudselt 90 000–95 000 hingest, kes selle mündiviske kaotas, oli Liddy Bacroff[1]. Ta mõrvati tolsamal 1943. aasta 6. jaanuaril. 

Kuidas aga sattus Liddy natside hävitusmasina hammasrataste vahele? Selle mõistmiseks on vaja vaadata teda ja tema elu, millest on jäänud maha märgatav jälg. Ametlikud dokumendid annavad ühelt poolt võimaluse tema elu jälgi ajada, kuid olid samas kõike muud kui kasulikud Liddyle endale. Ta sündis 1908. aastal Ludwigshafenis, Reini jõe vasakul kaldal asuvas tööstuslinnas. Ta pere oli heal järjel ning kogukonnas lugupeetud, aga kodune elu pealtnäha ebastabiilne. Nii sattus Liddy vähemalt ühel korral noortekodusse. 

Liddyga samal ajal, kas 1906. või 1908. aastal, sündis Lõuna-Eestis A. Oinatski[2]. Kogu avalikkuse tähelepanu all veedetud aja jooksul kandis ta (või kasutati tema kohta) paljusid eri nimesid. Seetõttu on kujunenud tavaks nimetada teda lihtsalt A. Oinatskiks. Erinevalt Bacroffist oli Oinatski pärit vaeste rändtööliste perest. Ka tema kodune elu oli ebakindel. Sarnaselt Bacroffiga jättis ka Oinatski arhiividesse endast maha märkimisväärse dokumentide lasu. 

Siinkohal oleks loomulik küsida: „Aga miks sa neist kahest räägid? Kas nad kohtuvad? Ristuvad nende teed mõne olulise ajaloolise isikuga? Kas ka Oinatskist saab üks natside loendamatutest ohvritest?” Vastus kõigile neile küsimustele on eitav. Neid ühendab selle artikli kontekstis asjaolu, et oma aja soonormide rikkumise tõttu sattusid nad ühiskonna, eriti võimuorganite teravdatud tähelepanu alla.

Arstid, kes transsoolisi naisi uurisid, ei vaadelnud neid kui inimesi, vaid kui objekte.

Mida aga kujutas endast „soonormide rikkumine”? Oinatski ja Bacroffi puhul seisnes see selles, et nad olid tänapäeva mõistes transsoolised (naised) ehk isikud, kelle tunnetuslik sugu ei samastunud nende (bioloogiliselt ja juriidiliselt) määratud sooga[3]. Oluline on märkida, et kumbki poleks kasutanud enda kohta sõna „transsooline”, kuna termin ei olnud veel käibel. Kuigi Oinatski tunnetas ennast naisena, ei ole meil ühtegi viidet konkreetsele sildile, millega ta oleks samastunud. Seevastu Bacroff määratles end küll naisena, kuid kasutas enda kohta selliseid termineid nagu „transvestiit” ja „mees-naine”, mis olid tollal levinud sõnad transsooliste isikute kohta. Nüüdseks on need mõisted aga kasutusest välja langenud ja halvustava tähenduse omandanud.

Samas ei toonud Bacroffi eneseteadlikkus kaasa tunnustust tema identiteedile. Sama kordus Oinatskiga. Juhtudel, kui avastati nende määratud sugu, mis ei kattunud tunnetusliku sooga, määratleti mõlemaid (ametlikult) endiselt kas meeste või parimal juhul millegi vahepealsena. Märkimisväärsele osale inimestest, kellega nad läbi käisid, oli aga nende määratud sugu teadmata, vähemalt kuni see avalikustati. Kuigi mõlemal õnnestus (vahelduva eduga) leida tunnustust oma sooidentiteedile, ei suutnud nad tõrjuda valitsusorganite ja meditsiinibürokraatia katseid suruda neile peale sünnijärgselt määratud sugu. Selle protsessi käigus süsteem ka patologiseeris – ja eiras – nende identiteete. Olukorra teeb kahetsusväärseks asjaolu, et lõviosa allikmaterjalist, mille põhjal on võimalik kahe transsoolise naise elu uurida, pärineb neid rõhunud süsteemide sulest.

Ühiskonna äärealadelt arstikabinetti

Nii Bacroff kui ka Oinatski puutusid võimuorganitega kokku juba varakult. Mõlemad põgenesid teismeeas kodust, teenides elatist juhutööde, seksitöö või pisivargustega. Selline eluviis – pigem ehk ellujäämisviis – ei ole uus nähtus ei laiema ühiskonna ega ka transinimeste ning eriti transsooliste naiste puhul. Transsoolised inimesed satuvad ikka ja jälle karistusriigi (carceral state) pihtide vahele, olles seaduste ebaproportsionaalse jõustamise ohvrid. Ohvristamine (häbi)märgistab kannatanuid, olles seeläbi õigustus edasisele, aina kasvavale tagakiusamisele. 

Ainukeses transsoolisi inimesi käsitlevas raamatus, mis ilmus Natsi-Saksamaal, on see nähtus „tabavalt” kokku võetud: „Nende [transinimeste] asotsiaalne mõtteviis, millega käib sageli kaasas kuritegevus, õigustab karmide riigipoolsete meetmete rakendamist nende vastu. […] Võimalus on võtta kõnealused inimesed vahi alla või lasta nad kastreerida või ajutise „kohase kinnipidamise” (entsprechende Internierung) kaudu neile selgeks teha, et nad peavad oma kalduvusi ohjeldama.”[4] Selline oli süsteem, millega Bacroff ja paljud teised pidid rinda pistma. Süsteem, mis tembeldas nad (nende identiteetide tõttu) asotsiaalseteks, sundides nad ühiskonna äärealadele ja kasutades nende ellujäämisviisi kui õigustust tagakiusamise jätkamiseks ning karmistamiseks. Õnneks ei elanud Oinatski Natsi-Saksamaal. Erinevalt Bacroffist ei saanud temast võimuaparaadi otsest sihtmärki. Aga tema elu järgis siiski sarnast mustrit. Oma identiteedi tõttu sattus ta ühiskonna perifeeriasse, kus tema valitud elatusviis tõi kaasa jõustruktuuride sanktsioonid, mida omakorda kasutati õigustusena edasiseks marginaliseerimiseks. Kirjeldatud tsükkel on tuttav ka paljudele transsoolistele inimestele tänapäeval.

Nii Natsi-Saksamaal kui ka 30ndate Eestis leidus arste, kes pidasid kõiki isikuid, kes kaldusid kõrvale ühiskonna soo- ja seksuaalnormidest, võimalikeks (või isegi vältimatuteks) kurjategijateks.

Vaatamata erinevatele kontekstidele, kus Bacroff ja Oinatski asetsesid, vaadeldi ja koheldi neid sarnaselt. Olles jäänud süsteemi huviorbiiti, hakati nende identiteete patologiseerima. Valitsusorganite käepikenduseks oli selles protsessis tervishoiusüsteem. Arstid, kes transsoolisi naisi uurisid, ei vaadelnud neid kui inimesi, vaid kui objekte. Neil puudus individuaalne enesemääratlus, nende identiteeti määratles väljaspoolne jõud, tol juhul arstid. See kehtib isegi sümpaatsete arstide puhul. Ebasümpaatsed arstid läksid ebainimlikustamisega veelgi kaugemale.

Eesti arstid transsoolisi diagnoosimas

Oinatski juhtum on hea näide mõlemast, nii et alustan temast. Igas Oinatskit käsitlevas uurimuses torkab silma üks nimi – Hans Madisson, Tartu Ülikooli õppejõud, kohtuekspert ja eugeenik. Meditsiiniajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklis „Perversse sugukalduvusega isikuid”[5] andis ta ülevaate kahest transsoolisest patsiendist, kellest üks oli Oinatski. Nagu natsid, pidas ka Madisson kõiki isikuid, kes kaldusid kõrvale ühiskonna soo- ja seksuaalnormidest, võimalikeks (või isegi vältimatuteks) kurjategijateks. Ta kirjutas: „Perversne sugukalduvus on olulisi tegureid paljude kuritegevuses. Röövmõrvade, tapmiste ja seksuaalroimade korral omab perversne sugutung saatuslikku mõju.”

Analüüsides Oinatskit, tõi Madisson välja tolle „harimatuse, väikese intelligentsuse ja vargale omase võltsimise ja petmise”. Vaatamata asjaolule, et Madisson leidis, et Oinatski ei sobi „hingeliseks analüüsiks”, kasutas ta Oinatski elu iga detaili, et kujutada seda vaimselt (ja füüsiliselt) grotesksena. Tembeldades Oinatskit „psühhoseksuaalselt infantiilseks olendiks”, leidis Madisson, et Oinatski identiteet tuleneb alaväärsuskompleksist ja veel mitte väljakujunenud seksuaalsetest tungidest. Ta nägi Oinatskis siiski (mingit) potentsiaali, märkides, et kui too astuks naisega vahekorda (taastades oma mehelikkuse „heteroseksuaalse” suguühte kaudu), võiks see (mingil määral) tema identiteeti korrigeerida. Ühesõnaga mehistada. Madisson ei piirdunud aga ainult Oinatski sügavalt eraeluliste faktide lahkamisega kirjasõnas, vaid röövis patsiendi privaatsuse lõplikult, kui pani oma artiklisse pildi alasti Oinatskist, tehes temast n-ö vaatamisväärsuse.

Andudes ühiskonna eelarvamustele (nii palju kui võimalik oli) ja n-ö etendades misogüünset karikatuuri naiselikkusest, võisid transnaised oma identiteedile mingit tunnustust leida.

Tasub mainida, et mitte kõik arstid ei olnud nii otseselt vaenulikud kui Madisson. Näiteks Gerhard Rooks, kes samuti analüüsis Oinatskit[6], tõi välja võimaluse, et tema puhul võib tegu olla Pseudohermaphroditismus psychicus’e ehk transvestismiga, s.t tema arvates võis Oinatski olla (tänapäeva mõistes) transsooline. Kuigi viisakam kui Madisson, on Rooks siiski halvustav. Tema hinnangul pole Oinatski piisavalt „küps” (Oinatski oli 27-aastane), et määrata, kas ta on hetero-, homo- või biseksuaal. Ja sarnaselt Madissoniga näeb ta Oinatski identiteedis midagi, mis vajab medikaliseerimist.

Näitemängud identiteedi tunnustamiseks

Kogemused arstidega, kes jagavad Rooksi vaateid, on transinimeste jaoks masendavalt tavalised. Arstid nagu Madisson? Neid leidub samuti. Alles üsna hiljuti ütles soolise üleminekuga tegeleva arstliku ekspertiiskomisjoni esimees Imre Rammul, et soolise ülemineku protsessi on vaja rangelt kontrollida, et seda ei saaks ära kasutada keegi, kes „soovib hoiduda vangla vägivallast või veeta oma karistus lõbusalt naistevanglas – miks ei; ekshibitsionist tahab külastada naistesauna – palun. Ehk siis terve rida selliseid küsitavusi ja külgnevaid probleeme võib sellega üles kerkida…” See on patologiseeriv, süüdistav suhtumine, mis paneb transinimestele kohustuse tõestada, et nad pole ohtlikud. Näide süsteemist, mis kohtleb transidentiteete kui midagi, mida on vaja kontrollida.

Kuigi oma aja ühiskonna kitsarinnalisus oli Bacroffi ja Oinatski jaoks suurim tõke, mis pärssis nende tunnetusliku soo tunnustamist, võis säärane suhtumine mõnikord ka neile „abiks” olla. Nimelt siis, kui nad andusid (nii palju kui neil võimalik oli) ühiskonna eelarvamustele ja n-ö etendasid misogüünset karikatuuri naiselikkusest, võisid nad oma identiteedile mingit tunnustust leida. Mõlema puhul on juhitud tähelepanu nende ekspressiivsusele ja tundelaadile, pannes nad nii (pejoratiivselt) võrdlusesse naistega. Vajadus arstide ja laiema publiku ees n-ö teatrit teha, et nende identiteeti tunnustataks, ei ole transsooliste inimeste jaoks midagi uut. Küsige ainult isikutelt, kes on käinud läbi „soovahetuse arstliku ekspertiiskomisjoni” (termin „soovahetus” on aegunud, aga ega bürokraatia kiiresti järele jõua).

Vastu pidada või assimileeruda?

Bacroffi juhtum järgib Oinatski omaga sarnast mustrit. Temast kirjutati kaheksa-aastase vahega kaks aruannet, mõlemad pärast meestega seksuaalvahekorda astumise tõttu arreteerimist. Sarnaselt Madissoniga olid nende aruannete autorid kohtuekspertiisi arstid. Arstid, kes töötasid riigi heaks, mille eesmärk oli parimal juhul korrigeerida Bacroffi „kõrvalekaldeid” või halvimal juhul ta ühiskonnast eemaldada. Esimene, 1930. aastal kirjutatud aruanne oli hilisemaga võrreldes lahkem. Koheseid tagasilööke see ei toonud ja oli tõenäoliselt hoopis ajend, mis pani Bacroffi poolautobiograafilisi tekste kirjutama.

Aga pärast vahistamist 1938. aastal, kui kirjutati teine aruanne, oli Liddy teadlik, et süsteem on oma lähenemist karmistanud. Ta proovis leida kompromissi. Tulenevalt kas ehtsast soovist või kartusest karistuse ees (või ehk mõlemast) palus ta lasta ennast kastreerida. Vähemalt Liddy enda esitatud argumendi kohaselt raviks kastreerimine teda „ebanormaalsest kirest”. Bacroffi õnnetuseks vaadeldi teda aga kui „passiivset pederasti” ehk meest, kes on n-ö passiivne partner vahekorras teise mehega. Keegi, kes on ühiskonna silmis juba „emaskuleeritud”. Teda uurinud arsti silmis ei oleks kastreerimine olnud ravimeetod, vaid see oleks ainult tugevdanud Liddy „seksuaalseid perverssuseid” ja „moraalseid puudusi” ning aidanud tal paremini peita oma määratud sugu.

Vaatamata sellele, mida teatav kuulus inglise lasteraamatute autor võib arvata, polnud transinimeste tagakiusamine natside ajal „palavikuline unenägu”.

Kas avalduse eesmärk oli saada leebem karistus või oli Liddy soov ehtne, seda on võimatu kindlaks teha. Oma identiteeti ta aga ei häbenenud. Kohtule esitatud seisukohavõtus rõhutas ta armu palumise asemel, et tema elu keerles ümber „armastuse, pahe ja kire”. Need pole sugugi sõnad, mida ootaks isikult, kes näeb oma iha „ebanormaalse kirena” ja soovib sellest vabaneda. 

Mis iganes ta sihiks oli, ei täitnud avaldus Liddy lootusi. Bacroffi palvest sai veel üks tõend, mida kasutati tema hukkamõistmisel. Oma otsuses märgib teda uurinud arst, et Bacroff „on ja jääb kõige ohtlikumaks moraalirikkujaks, mistõttu tuleb ta rahvuskogukonnast eemaldada”. Kohus otsustas, et Bacroff kujutas kriitilist ohtu Natsi-Saksamaale (või täpsemalt selle meestele), nii et ta tuli vangistada ja lõpuks mõrvata. Seeläbi sai temast üks natside lugematutest ohvritest. Transsooline inimene, kes tapeti tema identiteedi tõttu. Vaatamata sellele, mida teatav kuulus inglise lasteraamatute autor võib arvata, polnud transinimeste tagakiusamine natside ajal „palavikuline unenägu”.

Oinatski ei pidanud seisma silmitsi sama raskete oludega. Tema lugu lõppeb vähem dramaatiliselt, kuid siiski traagiliselt. Pärast varguses süüdimõistmist 1934. aastal kadus ta pildilt. Nii Eesti meediat kui ka tervishoiusüsteemi köitnud isik muutis oma nime, assimileerus talle määratud sooga tagasi ühiskonda ning elas vaikset, võrdlemisi sündmustevaest elu. Kuidas oleks A. Oinatskil läinud Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal, pole võimalik öelda. Kas ta oleks maksnud kõrgeimat hinda, nagu seda tegi Bacroff? See on miski, mida me kunagi teada ei saa. Oinatski lugu peegeldab valikuid, millega paljud transinimesed on ajaloos silmitsi seisnud ja teevad seda jätkuvalt – kas vaatamata raskustele vastu pidada või assimileeruda?

[1] Informatsioon Liddy Bacroffi kohta pärineb: Ashton, B. A. 2023. The Parallel Lives of Liddy Bacroff: Transgender (Pre)History and the Tyranny of the Archive in Twentieth-Century Germany. – German History, nr 42 (1); Rosenkranz, B.; Bollmann, U. 2014. ‘Heinrich Habitz gen. „Liddy Bacroff” *1908’. – Stolpersteine Hamburg.
[2] Informatsioon A. Oinatski kohta pärineb enamjaolt: Põldsam, R. 2020. Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. – Mäetagused, nr 76, lk 95–124.
[3] Terminoloogiat vt lgbt.ee/sonastik.
[4] Voss, H. F. 1938. Ein Beitrag zum Problem des Transvestitismus.
[5] Madisson, H. 1931. Perversse sugukalduvusega isikuid. – Eesti Arst, nr 12, lk 663–674.
[6] Rooks, G. 1932. Arutlus. – Eesti Arst, nr 9, lk 505–506.

Eha Emilia Oras on viivuks veel Tartu Ülikoolis ajaloo makatudeng (edasi Tiksu!) ehk tulevane kutseline targutaja (edasi kvääriajalugu!), aga praegu kellegi teise elu elaja (edasi uus, vana on suremas!).