JT Conceptioni uus album kutsub raskete hetkede kiuste elu paatoslikult jaatama.

★★★★★

JT Conceptioni kolmandat albumit andis seitse aastat oodata – seitse aastat täis indiviidide itku ja globaalseid keerdkäike. Kas seda kuulutas ette eelmine album „Wait For It”? Ei tea ja polegi tegelikult vahet, sest maailmatasemel fusion-gruuv kutsub tantsima ja paatoslikult gospelit laulma.

Janno Trumbi tehnilised ja keerdkäike täis kompositsioonid kõlavad massiivse 12-pealise orkestri torust loomuliku ja mänglevana, justkui teosed oleksid imelihtsad. On tunda, et ühe ja sama repertuaariga on aastaid töötatud, sest orkester põrutab sellise jõu ja täpsusega nagu tippkiirusel sõitev idaekspress 300 masuudivaguniga, kaotamata teel õhulisust, nüansse ja dünaamikat. Tahaks kiita veel Otto-Karl Vendti, kelle miks moodustab sügava, terav-selge ja mitmetasandilise heliruumi.

Lisaksin autori selgitustele, et album kõneleb ühest küljest justkui ülestimuleeritud suurlinlikust keskkonnast kõigi selle vooruste ja pahedega Trumbi enda empiirilise kogemuse kaudu, andmata kindlaid hinnanguid või võtmata seisukohti, nagu lugudes „Pick It From My Pocket” ja „Rush Hour”. „I Can See You Now” ja „How Far Can You Go?” on see-eest näiteks sisekaemuslikumad ning punase niidina läbib tervet plaati Trumbi enda mänguline ja heatahtlik loomus. Siiski jääb tervik kontseptuaalselt pisut konfliktituks ning ei ole konkreetse ajastu või ruumi põhine, nagu ta kirjelduses pretendeerib. 

Album kutsub küll raskete hetkede kiuste elu paatoslikult jaatama, nagu Jaan Toomiku „Tantsides isaga”, kuid ei lasku samale emotsionaalsele tasandile subjektiga, kel ei ole energiat kaasa tantsida. Küsimusele „how far can you go?” vastaksin, et JT Conception põrutab uue ajatu albumiga tähtede poole, kus on ka selle koht, sulandudes aga samal ajal teiste maailma parimate jazz-funk’i-albumitega.