Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

Kas näeme praegu eesti naistest prosaistide õitsenguaega? Hiljuti köitis selle küsimuse kontekstis tähelepanu kirjandusvaldkonna ühe arvamusliidri Tiit Aleksejevi põgus väljaütlemine. Tema sõnutsi pakub eesti nüüdiskirjanduses erilist huvi naiste proosa, rõhutades just Piret Jaaksi võimeid. Idee iseenesest ei ole uus. Teisisõnu, diskussioon, nt Johanna Rossi, Leena Käosaare ja Pille-Riin Larmi kriitilised artiklid ja arvustused, on toonud juba enne Aleksejevit lisaks kvantiteedihüppele esile ka eesti naiste praeguse proosa kvaliteedihüppe ehk uuenduslikuna tõlgendatavad eripärad ja tugevused.[1] Sageli peatuvad kriitikud saavutustel just ajalooproosa valdkonnas. Ka Aleksejev tõmbas viidatud intervjuus paralleeli soome naiste meisterliku ajalooproosaga, mis andvat vastavale väljendustüübile „mingi tahu” juurde. Sealjuures käiakse „ajalooproosa” mõiste endaga ümber vabalt – nagu selles essees minagi.

Naiste „uhke tulemi[s]e” taust ei ole sugugi pelgalt lokaalne. Vinged naised ja võrdsusfeminism, sh selle poleemiline „astu ette” mentaliteet nii autorite kui ka loodavate karakterite mõttes on praegu popid ja tulemuslikult turundatavad, nagu näitavad mh Hollywoodi trendid („Barbie”, „Vaesekesed”, „Düün”).

Põnevad naisloojad ja -tegelased õitsevad ka Lääne ajalooromaanis. Suurte kirjandusriikide kontekstis asetatakse naiste ajalooproosa hiljutisima murrangu algus 2009. aasta kanti – märgilisena tuuakse ära Bookeri laureaadi Hilary Manteli Tudorite dünastia teosed („Wolf Hall” ja „Aeg äratada surnud” (ee 2011, tlk Karin Suursalu)).[2] See tõusulaine ei näita taltumise märke – 2020. aastal ilmus Maggie O’Farrelli feministliku taustaga paljuräägitud romaan „Hamnet” Shakespeare’i abikaasast Agnesest ning paari varalahkunud pojast ja teistest lastest (ee 2021, tlk Külli Seppa). Mainimata ei saa jätta ka dekoloniaalsete autorite juba aastakümneid väldanud tööd, hea näide on äsja Ulla Kihva eesti keelde tõlgitud Guadeloupe’i kirjaniku Maryse Condé „Mangroovi ületamine” (1989). Näib, et traditsiooniliste soonarratiivide ja „suure” ajaloo ümbertegemismootor töötab täiskäigul.

Vinged naised ja võrdsusfeminism, sh selle poleemiline „astu ette” mentaliteet nii autorite kui ka loodavate karakterite mõttes on praegu popid ja tulemuslikult turundatavad.

Eestiski praegu leviv kujutelm naiste jõulisest tulekust ei ole tingitud ainult sellest, et kohalikud naised loovad häid sootundlikke filme, lavastusi ja näitusi ning kirjutavad tähelepanu väärivaid tekste, vaid ka sellest, et vahetu retseptsioon võtab neid teoseid tõsiselt. Kirjanduses mängib rolli naistest arvustajate varasemast tuntavalt tugevam solidaarsus oma sookaaslastega (nt Mari Peegli, Vilja Kiisleri, Piret Põldveri, Sveta Grigorjeva jpt naisrakursiga aktiivselt suhestuvad arvustused). Kui jätta kõrvale 2023. aasta loome eest jagatud kulka preemiate vähesus, on selge, et naistele on saanud osaks ka tunnustust, mh Tuglase, Krossi, Hea Loo, EKLi romaanivõistluste auhinnad. Samuti tegelevad uurijad unustatud naisprosaistide loome väljakaevamise ja analüüsiga.[3] Niisiis, feministliku kirjanduskriitika projekti üks sihte ehk huvi suurendamine naistekesksete lähenemiste vastu ning naiste võimestamine on ka eestikeelses kirjandusinstitutsioonis vähemasti ositi ja ajutiselt täitumas.

Ümberkirjutamise hüved

Madame de la Fayette’i saavutusi eirates lõi n-ö täpsetele faktidele tugineva ja tugevalt mehelikustatud ajalooromaani žanrimääratluse 19. sajandil Sir Walter Scott, rõhudes sõdade ja poliitika ülimusele. Ka kohaliku ajalooproosa asjus on teaduskirjanduses ammu näidatud, et meie minevikutaju loomisel, sh kanooniliseks kujutamiseks n-ö sobivate ja väärikate troopide (mässud, võitlus, vastupanu, rahvus) kinnistamisel on võtmerolli mänginud meeskirjanikud (Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, August Mälk, Jaan Kross, Mats Traat, Andrus Kivirähk jne). Samas kohanevad aktiivsed kirjutajad aiva enam arusaamaga, et minevikupärandi tähendused on ajas teisendatavad ning et sarnastesse narratiividesse kinnijäämine pärsib kultuuri edenemist. 

Naiste ajalookirjanduse praegune õitseng on signaal sellest, et endasse uskuvad naistest kirjanikud tahavad panustada olemasoleva minevikupildi tihendamisse. Eesmärk on muuta idee eesti ajaloost naistele oluliste rõhkude ning naiste ajalukku (taas)kirjutamise kaudu mitmemõttelisemaks ja pingelisemaks. See on oluline, sest kui naised (või üldisemalt haavatavad subjektid) endale olulisi minevikulugusid ei loo, teevad teised seda nende eest, tõenäoliselt naiste häält vaid osaliselt kaasates ning oma piiratud kogemust universaalistades. Siin saab tähtsaks ka tunnustuse olemasolu, mis peaks tagama naiste teostele suurema loetavuse ning nende tekstide esitatud ideede vilkama ringluse.

Feministliku kirjanduskriitika projekti üks sihte ehk huvi suurendamine naistekesksete lähenemiste vastu ning naiste võimestamine on ka eestikeelses kirjandusinstitutsioonis vähemasti ositi ja ajutiselt täitumas.

See, et proosakirjanikud, paljude teiste hulgas Kai Aareleid, Eva Koff, Heli Kendra ja Juta Kivimäe, asetavad oma teoste tegevustiku just lähemasse või kaugemasse ajalukku, näitab, et eesti naiste kui heterogeense grupi hulgas on kanda kinnitanud (teadvustamata) usk sellesse, et meie reaalsustaju on suuresti tehtud meie ja meie lähedaste sagedasti traumaatiliste minevikukogemuste kaudu. Olgugi et kunstiteos ei ole kunagi pelgalt ideoloogiline manifest, on žanri valikul sotsiaalne funktsioon ning kõnealuses proosatüübis on selleks sõnum, et me oleme suuresti see, millest tuleme. Sellel mõttel on nii negatiivne kui ka positiivne varjund. Ühelt poolt kerkib eesti naiste ajalooproosat lugedes taju, et minevik on kui nakkushaigus, mille tüsistuste käes järgmised põlved kannatavad. Minevik on nüüd, jälle ja igavesti. Teisalt sugereerib kirjutatu vähemalt kaudselt, et kui olnu veenvalt esile manada ja uut moodi lahti mõtestada, saab enesekindlamalt, võimestatumalt edasi minna. Sama idee juhib ka paljusid teraapiavorme. Igal juhul peaks tõik, et kujutus olnust inspireerib naiste pikemat proosat praegu enam kui olev, panema meid lugejatena küsima, mida see meie – ükskõik kuidas me end siis parasjagu defineerime – kui ühe keeruka grupi kohta ütleb.

Naiste ja meeste kirjandus?

Mõistagi kerkib naiste proosast kirjutades küsimus, kas meestest ja naistest eraldi kõnelemine ei ole ikka veel passé? Kas on üldse mõtet rääkida eraldi naiste ja meeste kirjandusest? Feministlik kriitika on jõudnud konsensuseni, et totaalseid üldistusi teha ei saa: meestest kirjanike kui rühma ja naistest kirjanike kui rühma loomet kõrvutavalt uurides ei saa tuletada läbivaid erinevusi, sest need grupid on äärmiselt heterogeensed ehk arvestada tuleb ajalooliste, kultuuriliste, sotsiaalsete jne erinevustega. Ent isegi kui uurida kohalike naiste ja meeste proosat nt alates 2010. aastatest, ei saa öelda, et mingid teemaringid kuuluvad nui neljaks kokku just naistega. Siinsed mehed kirjutavad sarnaselt oma naistest kolleegidega lapsepõlvetraumadest (Urmas Vadi „Kuu teine pool”) ja raputavast esimesest armumisest (Sven Mikseri „Vareda”) ning rajavad tugevaid nais(pea)tegelasi (Rein Raua „Päikesekiri”). Ka loo vahendamise tonaalsus ei jookse kuidagi n-ö soopiiri mööda – irooniline-distantseeruv lähenemine ainevallale, mida on ikka meeste leivanumbriks peetud, on omane ka naiste proosale, kas või Lilli Luugi töödele. 

Naiste ajalookirjanduse praegune õitseng on signaal sellest, et endasse uskuvad naistest kirjanikud tahavad panustada olemasoleva minevikupildi tihendamisse.

Siiski, absoluutse lõikejoone tõmbamise võimatus ei tähenda, et naiste ja meeste tekstide vahel ei oleks tähelepanu väärivaid erinevusi või et poleks põhjendatud naiste tekstide eraldi väärtustamine. Seda seetõttu, et naiste partikulaarsed hoiakud põhinevad teisese, madalama staatuse ühisel kultuurilisel kogemisel. Valdavalt on naistel olnud oma erisugustes kogemustes meestest kehvemad võimalused avalikus elus osaleda, otsuseid langetada, haridust omandada, ka on ajalooliselt olnud ebavõrdsused toetussüsteemides, sh pere toetuse määras. Ükskõik millist tooni autor parasjagu kasutab, kaldub mainitud teisesuse kogemus naiste proosasse sisenema mitte ülaltvaates ja kaudselt, vaid läbielatuna ja detailselt – ning see on meie kirjandusele kahtlemata rikastav. Kuni naine on Teine, elutseb meestest üsnagi erinevas maailmas, olles sh tajutavalt vähem tunnustatud, ei ole naiskirjandusest kõnelemine aegunud. Ning selle üle, millal aegumishetk käes on, otsustavad mõistagi asjaosalised ise.

Jalgupidi seinas kinni: naiste praeguse ajalooproosa mõnest teemarõhust

Ehkki siin ei ole teema nõudlikkuse ja mahupiirangute tõttu võimalik esitada naiste praeguse ajalooproosa arengulugu ega tüübistikku, toon välja mõne kõneka rõhuasetuse. 

Oluline ehitusplokk on emad. Teaduskirjanduses on üsna julgelt üldistatud, et nüüdisaja naiste ajaloolise proosa peamine fookus on emadusel avaras tähenduses.[4] Maternaalsed teljed ristuvad siinse regiooni naiste proosas sageli äraoleva ema kujus. Üks liinidest tegeleb ema sunnitud lahkumisega seotud katsumustega, nt Leelo Tungla triloogias „Seltsimees laps”. Teine liin on ema vaimne puudumine ja laste tahtlik (ajutine) hülgamine, milles on tajutav Ene Mihkelsoni ja nt ka eesti kirjandust mõjutanud läti autori Nora Ikstena mõju. Vähem või rohkem ebameeldivaid või empaatiavõimetuid emasid, kes on oma lastest distantseerunud, kohtame nii Lilli Luugi „Minu venna kehas”, Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd” kui ka Juta Kivimäe „Suures toas”. Luuk kirjutab: „Sellest, et ema meiega ei ole, kuigi ta nüüd jälle kodus on, et tema olemise kese on kusagil mujal, oleme juba aru saanud.”[5] Muredesse mattunud emad sulavad ühte risu ja träni, köögivakstu ja radiaatoritega, nende pilk on tühi, „pahempidi, sissepoole”[5]. Sedakaudu toovad lastest või lastega samastuvad jutustajad esile just minevikukogemuste (sõjad, okupatsioonid, lähedaste kaotus, nälg, vaesus jne) suhtlusvõimekust pärssivad mõjud (esi)emadele. Teisisõnu, sageli on jutustajad keskendunud sellele, kuidas ema kui pelk kest, inimkujuline tühjus lastele mõjub. Kolmas liin rõhutab emaduskogemusi. Jaaksi arenguromaani sugemetega 20. sajandi algusesse paigutatud tegevusega teoses „Taeva tütred” tõuseb emalikkusega seotud ohverdus ja hool põhielemendiks: vaagitakse armeenia orbudele emafiguuriks (päästjaks-kaitsjaks) olemise üllust. Heli Kendra kuusalumurdelises ja dialoogiohtras teoses „Kärkä” aga tematiseeritakse laste surma halvavat mõju emale – teema, mida kanoniseeritud meeskirjanduses subjektiviseeritud rakursist pigem ei näidata. Meeste praeguses proosas võivad emad küll kanda narratiivselt olulist rolli – nii juhtub nt Urmas Vadi „Kuu teises pooles” –, aga nad ei kanna vastutust ehk nende kaudu ei vahendata toimuvat ning neid manatakse kõrvaltvaates.

Kui naised (või üldisemalt haavatavad subjektid) endale olulisi minevikulugusid ei loo, teevad teised seda nende eest.

Ka tiirleb naistest autorite ajaloolistes teostes küsimus, mida naised on tohtinud teha ning mida neile keelatakse ja miks – ehk fookuses on naiste agentsus ning näidatakse, kas ja kuidas see on aja jooksul muutunud. „Kärkäs” küsib söakas Ann oma mehelt Jürgilt: „Kas sinä tahud, et sinu naine istus kodu jalgupäidi seinäss kinni?”[6] Kivimäe albumromaanina mõjuvas „Suures toas” illustreerib naistele vaikimisi seatud piiranguid konservatiivse teenija Juuli selgitus peategelasele, väikesele Mintsile: kõige mustemad kodutööd tuleb naisel teha nii, et mees ei näeks, rääkimata muudest ülesannetest, mis on nagunii naise õlul. Selle peale soovitab vanaisa tüdrukul hoopis arstiks õppida, et oleks iseseisvus ja oma raha ega peaks kellegi sõna kuulama. Kohaliku ajalooproosa teostest nähtub, et esiemad ei võtnud haridusõigust, arvamusvabadust ega teovõimet iseenesestmõistetavana – see, et need teemad praegu läbi minevikuprisma nii intensiivselt laual on, viitab, et ikka veel ei tunta end oma õigustes ja vabadustes kindlalt. Toimevõimekuse teema valgub ideetasandilt ka karakterite kujundusse – erilisena mõjub Loone Otsa 1942. aasta sündmustele keskenduva „Armastuse” Salme Niilend, kes võtab meeste ajalooromaanidest tuntud (hull)julge seikleja positsiooni enda kanda, samas kui kaks meespeategelast on suletud ruumides Salme ohtliku teekonna tulemuse ootel. Teisisõnu, tematiseeritakse (kendralikult) nii jalgupidi seinas kinniolemist kui ka enda (meeleheitlikku) lahtirebimist. 

Selgelt eristatav kiud meid huvitavas tekstikorpuses on Nõukogude okupatsiooni ja sellele vahetult järgneva ajajärgu vägivalda kujutavad teosed. Sarnaselt ühe kohaliku suunanäitaja Sofi Oksaneniga – kes teemaga jätkuvalt intensiivselt edasi tegeleb – seovad mõned praegused naiskirjanikud, nt Luuk ja Pihelgas, ühte seksismi ja/või misogüünia avaldumisvormide kriitika ning Nõukogude okupatsiooni alandused. Sellist kombinatsiooni kohalikud meeskirjanikud ei paku. Kannatus, mille järeltõuked kestavad siiani, on neis tekstides keskne. Doris Lessingi väljendust kasutades aduvad mainitud autorid (siia lisaksin ka nende olulise „esiema” Ene Mihkelsoni) väga hästi, et me oleme vägivalla lapsed. Ka on selles kontekstis olulised seksuaalvägivalla representatsioonid. Siin on tajutav mõju neljanda laine feminismil, mis keskendub naistevastase (seksuaal)vägivalla kujutusele, eesmärgiga probleemistiku esiletõstmise kaudu ennetustööd teha ja võimestada vägivallakogemuste äratundmist ning nendest rääkimist.

Subjektiivne postskriptum

Ent millest on naiste (ajaloo)proosas vajaka? Tunnen puudust tekstikujundusest moel, mis käivitaks ühtaegu nii assotsiatsioonid senise lugemis- või üldisemalt kunstikogemusega kui ka ärgitaks fantaasiat, meeli ja emotsioone intensiivsemalt. Ma ihkan veel rohkem tunda ja ära tunda. Ühelt poolt on nälg millegi grandioossema ning teisalt millegi isiklikuma, kargema, siirama, rajuma järele à la Annie Ernaux või isegi Virginie Despentes. Veel kipub eesti praegune proosa üldisemalt olema kui mitte just konventsionaalsusesse kalduv, siis pigem liiga vähe järelkujundatud (eeltöö põhjalikkus on samas aukartustäratav) – kunstilise efekti loomisesse ja teksti rangemasse tihendamisse võiks enamgi panustada. Mida me mitmekesist, nõudlikku kirjanduspilti taotledes vajame, on filosoofiliselt ja/või psühholoogiliselt ja/või sotsiaalkriitiliselt süvendatum proosakirjandus, mis kaasaks eri teoreetilisi perspektiive ning ehitaks teadlikumalt juba olemasolevale traditsioonile, sellega orgaaniliselt ja ambivalentselt suhestudes. Ka implitsiitne-nutikas suhe esiemade ja -isade tekstidega – mis, tõsi küll, ei puudu täiesti, nii kostavad kriitikast nt paralleelid Mihkelsoni-Luugi ja Kivimäe-Luige-Tuglase vahel ning Otsa „Armastus” on oma tegelaskujudega selges seoses eesti mõtteloo suurkujudega – võiks olla reljeefsemalt esil. 

Ühelt poolt on nälg millegi grandioossema ning teisalt millegi isiklikuma, kargema, siirama, rajuma järele à la Annie Ernaux või isegi Virginie Despentes.

Samuti igatsen woolfilike olemise hetkede ehk selliste stseenide järele proosas, kus miski muutub terviklikuks, helendavaks ning maksimaalselt tähenduslikuks. Et kas või lill – olgu ta siis inspireeritud Novalise sinisest, Charles Baudelaire’i kurjast või Virginia Woolfi „taim[est], mis oli lehed laiali sirutanud”[7] – muutuks jutustaja(te) taktikepi all osaks millestki suuremast. Et need märgilised stseenid eenduksid oma filosoofilis-afektiivse tiheduse poolest teistest tekstiosadest ning saavutaksid rabava mõjujõu, mis tooks kaasa ka iseäraliku voogava tekstidünaamika – seda pean silmas ka mainitud „grandioossuse” all. Sealjuures ei taha ma väita, et eesti kirjanduses praegu epifaaniaalgeid ei olegi – meenub kas või Jaaksi teose mõjusalt negatiivne koht, kus Türgi sõdur tunneb ühtäkki suus kõrbepiima maitset –, ent nende potentsiaal saaks realiseeruda veel täielisemalt. Nii kripeldab näiteks Otsa muidu tugeva teose keerutatava veerevõru koht, kus meisterlikult valitud allegooria tähendus avatakse lugejale otsesõnu.[8] Lõppeks on see maitse asi, kuivõrd tuleb sümbolid lahti rääkida, aga praegused teosed kipuvad lugejat alahindama – aga see on ka meeste kirjutatud nüüdis(ajaloo)proosa Achilleuse kand.

Lõpetuseks, eesti naisprosaistidele on lisaks entusiastlikule tunnustusele ja auhindadele vaja ka konstruktiivset, edasiviivat kriitikat (sh autorite endi sulest kolleegidele), et alanud / (kohe) algav naiste aeg ei vaibuks.

[1] Vt nt Ross, J. 2021. Inventuur soos ja proosas. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. – Looming, nr 12; Ross, J. 2022. Märgade jalgade tunne. – Vikerkaar, nr 5; Käosaar, L. 2023. Ilukirjanduslike lugude taastulemisi 2022. aasta proosas. – Looming, nr 5; Larm, P.-R. 2022. Nähtav ja nähtamatu suur tuba. – Keel ja Kirjandus, nr 3; Gogol. Pille-Riin Larm ja Eret Talviste vestlevad naiskirjutusest. – Klassikaraadio, 22.01.2022.
[2] O’Grady, M. 2019. Why are we living in a golden age of historical fiction? – NY Times, 07.05.; Wallace, D. 2012. Difficulties, discontinuities and differences: Reading women’s historical fiction. – The Female Figure in Contemporary Historical Fiction (toim. Cooper, K.; Short, E.), lk 206. Palgrave Macmillan.
[3] Vt Keele ja Kirjanduse erinumber „Naiste proosa kirjandusloos” (2023, nr 8–9), toim. Eve Annuk, Eret Talviste.
[4] Zimmermann, T. 2014. Writing Back Through Our Mothers: A Transnational Feminist Study of the Women’s Historical Novel. – LIT Verlag, lk 10–11.
[5] Luuk, L. 2022. Minu venna keha, lk 15. Hea Lugu.
[6] Kendra, H. 2021. Kärkä, lk 48. Rahva Raamat.
[7] Woolf, V. 2013. Olemise hetked. Märkmeid möödanikust (tlk Krista Mits), lk 13. Loomingu Raamatukogu.
[8] Ots, L. 2021. Armastus, lk 84–89. Rahva Raamat.

Merlin Kirikal on kirjandusuurija Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses. Teda köidavad 20. sajandi alguse kirjanduslik dekadents ja modernism ning nüüdisaja (feministlik) proosa.