Minevikuulme tulevikunägemused ei realiseeru kunagi täielikult, kuid nende vaatlemine pakub olevikus omalaadset virgutavat võrdlusmomenti – head võimalust mõelda sellele, mis tegelikus ajaloos on läinud teisiti, mis (kaugegi analoogia korras) sarnaselt ning mis jääb sõltumata daatumist ikka veel tulevikuliselt aktuaalseks.

Ulmeuurijalt küsitakse ikka ja jälle, mida oskab ulme tuleviku kohta öelda. Iseäranis küsitakse seda kriisiajal, sest siis on olevik heitlik ja homne äärmuseni ennustamatu. Vastamine tekitab aga igapidi kimbatust. Sest kui üldistada levinud trende ja öelda, et ulme näeb praegu tulevikus näiteks tehnoloogilist singulaarsust, Maalt pagemist, (ökoloogilist) katastroofi või ülepea ilmalõppu, siis poleks selles midagi niisugust, mida teadvustamatult juba ei adutaks, mida moodne (ala)teadvus poleks juba loomuldasa läbinisti omaks võtnud. Aga kui jääda truuks distsipliinile ja öelda, et ulme ei ole futuroloogia – et see ei „ütle” tuleviku kohta eriti midagi, et selle senine prognostiline teenistusleht on üsna haprake ning et tuleviku „ennustamine” pole kaugeltki selle peamine funktsioon –, valmistaks vastus lihtsalt pettumust, mõjuks tuima pareerimisena.

Möödunud aegade tulevikud

Niisuguses kahvlis olek ärgitab kõige kiuste ometi mõtisklema ulmeliste tulevike tuletusmehhanismide üle. Ning seda on kõige parem teha möödunud aegade ulmetulevike näitel, kuna nende puhul on järeltulijatel tagasivaatamise privileeg. Olen vahel mõelnud, et veel suurem kui ajalooliste asetleidmiste aktuaalne arhiiv ning sellega ajas kooskujunev luhtunud võimalikkuste viirastuslik arhiiv on hoopis kõikide kunagiste tulevikunägemuste veel hapram ja tontlikum kogum.[1] Selles arhiivis on peaaegu kõik kaotanud oma prognostilise aktuaalsuse – väga vähe on nägemusi, mida ajaloo kulg on tühistamise asemel teostanud või mille tulevikuline usutavus pikemat aega ikka veel püsib. Ulmekirjanduse moodne ajalugu on selle tõsiasja rohmakas, kuid käegakatsutav tõestus. Kunagiste teadusulmeliste tulevike daatumid jõuavad juba mõnda aega riburadapidi reaalses ajaloos kätte. Mängufilmis „Tagasi tulevikku 2” („Back to the Future Part II, 1989) rändasid Marty McFly ja Doc Brown 1985. aastast 2015. aastasse; „Blade Runner” (1982) toimus 2019. aasta novembris; kahe aasta pärast algab Kim Stanley Robinsoni „Marsi triloogia” („Mars trilogy”, 1992–1996) ja seejärel Fritz Langi „Metropolis” (1927) jne. 802 701. aasta 12. oktoobrini, mil Wellsi ajarändur saabub romaanis „Ajamasin” („The Time Machine”, 1895) uude maailma, on veel tiba aega, kuid senikaua tasub mõelda põhjustele, miks 1895. aastal kirjeldatud kaugtulevik võis toona mõjuda märksa usutavamalt või tõenäolisemaltki kui praeguses ajas kirjeldatud kui tahes peatne lähitulevik.

Vähe on kunagisi tulevikunägemusi, mida ajaloo kulg on tühistamise asemel teostanud või mille tulevikuline usutavus pikemat aega ikka veel püsib.

Tean ulmefänne, kes tähistavad neid kättejõudmisi vastavate teoste lugemise või vaatamisega. Ning tõepoolest, sedalaadi „parim enne” möödumine pakub olevikus omalaadset virgutavat võrdlusmomenti – head võimalust mõelda sellele, mis tegelikus ajaloos on läinud teisiti, mis kaugegi analoogia korras sarnaselt ning mis jääb sõltumata (nii või teisiti tinglikust) daatumist ikka veel tulevikuliselt aktuaalseks. Kuid kui „parim enne” on möödas, kaotab ulmenägemus (vähemalt sümboolselt, kui mitte reaalselt) midagi oma prognostilises aktuaalsuses (mis ei tähenda, et see kaotaks tingimata metafoorses aktuaalsuses, nagu Orwelli „1984” (1949) suur populaarsus teatavatel ajaloohetkedel alatasa tõestab). Ning miski selle nägemuse juures muutub just siis nostalgia võimalikuks objektiks.

Aasta 2000 enne ja nüüd

Üks kunstinähtus, mis minu arvates iseäranis ilmekalt seda kõnealust virgutavat võrdlusmomenti pakub, on aastatest 1899–1910 pärinev eri autorite kuulus pildiseeria „Aastal 2000” („En L’An 2000”). Neid trükiti algul sigarikarpide siselehtedeks ja hiljem piltpostkaartideks, kuid nad ei sattunud kunagi laiemasse ringlusse – ning märkimisväärne on asjaolu, et ainsa teadaoleva postkaartide komplekti ostis kunagi kuulus ulmekirjanik Isaac Asimov. Vähemalt 78 pildist koosnev seeria kujutab teaduslikke arenguid ja seadeldisi, mis 2000. aastaks kujutleti olevat saavutatud ja leiutatud. Ühel näeme klassiruumi, kus koolmeister sisestab järjepanu raamatuid hiiglaslikku vändaga käivitatavasse lugemis- või purustusmasinasse, millest jooksevad juhtmed laudade taga istuvate õpilaste kõrvaklappidesse. Teisel aitavad hiiglaslike mehaaniliste nahkhiiretiibadega lendavad tuletõrjujad põlevat maja kustutada ning rõdule lõksu jäänud ema ja last päästa. Kolmandal suhtleb härrasmees kuulari, mikrofoni ja projektsioonimasina abiga ekraanile projitseeritud daamiga – või vaatab otseülekandes teatri- või ooperietendust. Neljandas sisestab taluperenaine väikese aurumasina sarnasesse kiirinkubaatorisse ühest otsast mune ja teisest otsast libisevad tibud välja. Viiendal suurendab üks mees mikroskoobi ja projitseerimisläätse laadse koondseadeldisega seinal asuvaid mikroobe, et teine mees näeks neid tõrjeseadeldisega hävitada, jne.

Tasub mõelda põhjustele, miks 1895. aastal kirjeldatud kaugtulevik võis toona mõjuda märksa usutavamalt või tõenäolisemaltki kui praeguses ajas kirjeldatud kui tahes peatne lähitulevik.

Seeria käsitleb seega laia ampluaad elu- ja tegevusvaldkondi, alustades kodustest töödest, põllumajandusest, elamuehitusest, logistikast ja sõjapidamisest ning lõpetades turismi, spordi ja meelelahutusega. See kujutab endast prognostilist koondpilti saja aasta kaugusest 2000. aasta tegelikkusest. Selgesti võime praeguse aja perspektiivist tagasivaates hinnata, milline neist nägemustest on kas või kauge analoogia korras täide läinud, mille tõenäosuse on tehnoloogilise arengu kulg tühistanud ning mis on veel tulevikuliselt võimalik. Sest kas klassiruumis ei kuulata mitte audioraamatuid ning kas härrasmees ei kasuta mitte telesilda, samas kui meie aja tuletõrjujad kasutavad samas olukorras („ikka veel”) redeleid või („pigem juba”) helikoptereid või lausa reaktiivranitsaid? Selline tähenärimine on lõppkokkuvõttes muidugi absurdne. Mõistagi pole ükski nendest kunagistest nägemustest hiljem täpselt täide läinud. Kuid põguski võrdlusakt annab tunnistust kujutlusvõime soovist ja suutlikkusest ka tõenäosuse üsnagi kaotanud nägemusi tänapäeval teostunud tehnoloogia veenvaks analoogiaks vormistada. Ning ehkki teadusliku arenduse ja teadusulmeliste nägemuste vaheline tagasisidesõlm on (kuitahes kaude) teaduse ja tehnoloogia käekäiku mõjutanud, annab see suutlikkus märku ka olevikulisest ihast suurema ajaloolise järjepidevuse järele.

Minu jaoks on selle pildiseeria juures iseäranis kõnekad kaks asja. Esiteks hakkab silma, et ehkki neil kujutatud tehnoloogilised leiutised olid kujutamisajas kahtlemata tugevalt tulevikulised, pole sotsiaalne ja ruumiline taust „saja aasta jooksul” kuigivõrd muutunud. Inimesed kannavad piltidel ikkagi 19. sajandi lõpu riideid ning arhitektuur on ikka tolle ajastu arhitektuur. (Omamoodi metatekstina hakkab see silma rätsepatöökoda kujutaval postkaardil, kus keerukas automatiseeritud mõõte-, lõike- ja õmblusseadeldis toodab stiililt saja aasta vanuseid riideid.) Kahtlemata võib vastu väita, et seeria fookuses olidki just tehn(oloog)ilised kujutelmad ning et sigarikarbi sisepaber pole just teab kui nüansirikas meedium (kuigi seesinane meedium tõestab lõpuks pigem, et on). Ning mõistagi on kaalu epistemoloogilisel kaalutlusel, et kui tuletaksime liiga tulevikuliseks kõik praeguse tegelikkuse aspektid, ei tunneks me kujutatut enam kuigivõrd „meie” tulevikuna ära. Kuid eelkirjeldatud ebaproportsioon on kindlasti toonane sümptom praegugi aktuaalsele üldisemale tõsiasjale, et sotsiaalne innovatsioon sörgib tehnilise innovatsiooni sabas. William Gibson on öelnud, et tulevik on juba kohal, see on lihtsalt ebaühtlaselt jaotunud. Paistab, et see vastas mitmel tasandil tõele siis ja vastab ka nüüd.

Ehkki pildiseerias kujutatud tehnoloogilised leiutised olid kujutamisajas kahtlemata tugevalt tulevikulised, pole sotsiaalne ja ruumiline taust „saja aasta jooksul” kuigivõrd muutunud.

Ärgem unustagem mängu

Teiseks aga meeldib mulle nende piltide mängulisus. Seda õhkub juba nende koloriidist (mis osutab ühtlasi utoopilisemale tulevikule) ja kujutatud tegevuste muretust eluhoost (mis võib ühtlasi olla märk usust tehnika kandvasse jõudu). On kohe aru saada, et need ei võta oma tuletustööd liiga harda tõsidusega. Ning ma ei tea, kas ma võtaks neid tõsiselt, kui nad võtaks. Minu arvates on need hea näide sellest, kuidas (teadus)ulme juures ei tohiks mängulist, puhtkatsetuslikku komponenti alatähtsustada. Sest see mänguline komponent annab ühtlasi aimu viisist, kuidas niisugused teosed oleviku pinnal toimivad. Ursula Le Guin ütles kunagi, et mõtteeksperimendi eesmärk, nagu seda terminit kasutasid Schrödinger ja teised füüsikud, ei ole ennustada tulevikku, kuna Schrödingeri kuulsaim mõtteeksperiment näitab, et kvanttasandi „tulevikku” ei saa ennustada. Mõtteeksperimendi eesmärk on kirjeldada tegelikkust, praegust maailma. Sama kehtib ka teadusulme kui mõtteeksperimendi kohta – selle juures pole oluline mitte niivõrd see, mida ta teaduslik-transtsendentselt meie jaoks (tulevikku) projitseerib, vaid see, mida ta meiega mängulis-immanentselt (olevikus) korda saadab. Teadusulme ei juhata meid niisiis õigupoolest mingi kindla tuleviku suunas. Aga ta ärgitab meid olevikuga loovamalt ümber käima – kujundades nõnda muidugi vahetult ka asjade tulevast käiku. Seda tegid need postkaardid siis ja teevad ka nüüd sõltumata oma „parim enne” kuupäeva möödumisest. Ning seda ei tee loomulikult üksnes teadusulme, vaid igasugune kunst ja kirjandus.

[1] Me ei tea sellest kogumist kuigipalju, kuna me ei talleta neid nägemusi kuigivõrd. Ulmekirjanik William Gibson ütles kunagi ühe oma tegelase suu läbi, et meile pakuvad meie vanavanemate kunagised tulevikunägemused täpselt sama vähe huvi kui neile omakorda nende vanavanemate omad. Ta pidas silmas mõistagi seda, et meid huvitavad esmajoones meie enda tulevikunägemused.

Jaak Tomberg mõtiskleb, kas vanema põlvkonna kriitika noorema suunas tuleneb teadvustamata tundmustest, et ei olda enam kesksed? Varem kirjutanud postkaartidest Müürilehes #17 (sügis 2011).