Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Tasalülitus arkaadiasse

Norman Orro, kunstnik

Kui sündisin, olid kõik kaevud kuivad,
allikates ei olnud vett.
Ema pesi mind oma pisaratega,
isa tuli vaatama, küsis sauna aknast:
„Mis armuline looja andis, kas andis kündja adra taha?”
Ema vastas: „Ei andnud looja kündjat adra taha,
andis astjate pesija.”

Revali paesel piiril kõrguvad turistidele silmarõõmuks mõned säilind vanad pilvekriipsutajad, näiteks vana pangamaja, mida peetasse UNESCO tiiva all kui ainsamat näidet muistsest raekojast. Selle läve ees pakutasse röstitud mandleid.

Pärast laialdase kvantarvutuse tarvituselevõttu on pangad nagu ööse läbi tarbetuks saanud. Keskvõim on muutunud segahalduseks, kus nõuandjad ja masinad ühtviisi arupidamisi peavad, lakkamata arvutikavasid kohendades ja parandades. Rahva osavõtt on kasvanud ja igaühe oskusteave läinud arvesse riigi korraldamisel. Elujärje parandamiseks kohaldatasse tuleviku mudeldamist, see toob nähtavale otsustamiste keeruka mõju kõikidele elulaadidele.

Suurimaks ärialaks, mida huumoriga „mitteäriks” nimetasse, on kujunenud seni majandamisest kõrvale jäänud välismõjude, nagu prügi, saaste, õhk, maa, tervis ning heaolu, arendamistöö. Keelevara käideldakse nagu tarkvara: seda kohendatakse pidevalt, tehakse öö läbi uuendusi, lapitakse, harutakse lahti.

Uudiseid levib harva, sest uudiste tähtsus on ümber pandud: uudis olla see teadetükk, millega saab kohalikus raamistikus miskit peale hakata ning mis puudutab ilmakodanikku isiklikult. Uudislugusid kirjutasse võimalikult keerukalt, et vältida teadmiste kahju ja liigüldistamist.

Igaüks valib hariduse järgi käepärase vormingu, mille siis masinvärk lugejale valmis hekseldab. Säärane sõnumileht ilmub iga seitsme tuule tiiru tagant ning on kõigile isikupärane.

Elu käik on rahulik, tark ei kiirusta ning aeg on suhteline. Kaarik olla taas au sees kui vat see kõige õigem kaubavedamise viis – tassi nii palju, kui rammu on.

Lapsepõlveküla utoopia 2100

Maris Pedaja, keskkonnaekspert 

Koht mu mõtteis on üks neist tüüpilistest Eesti pisiküladest, mis on viimase põlvkonnaga voolanud tühjaks noortest ja nendega kaasnevast saginast. Paigale jäänud elanikud ootavad endiselt külla sõstrakorjajaid, leheriisujaid, riidaladujaid – need sõidavad mõneks harvaks nädalavahetuseks kohale Tallinnast või Tartust või sootuks välismaalt, et loetud tundideks kopsudesse maaõhku tõmmata ja pühapäevaõhtuks linnaelu rüppe naasta. Tulijaid tervitavad võimas pärnaallee, sõõm nostalgiat ja viltu vajunud kuurid, mis hoiustavad vanarauda, Soome kelke ja vikateid. Aastaks 2100 on lihtne ette kujutada paiga hääbumise stsenaariumit – jäävad vaid herilasi täis pärnaõied, puuke täis kassid, naati täis peenrad.

Külas saaks tegeleda muu hulgas toidukasvatamise, käsitöö ja kogukonna vaimu taasäratamisega – nullindate tuules järk-järgult ajanappusesse lahustunud väärtustega.

Ometi peitub hääbumise kõrval veel teinegi, elujõudu täis stsenaarium, millesugust elati külakeses kolm-neli aastakümmet tagasi. Toona ägasid aiamaad aedviljade raskuse all, ümbruskonna lastele korraldati spordipäevi, ühiselt rajatud uisuväljakul kajas õhtuti muusika. Arvestades paiga ajalugu, mille kroonjuveeliks oli sanatoorne internaatkool ühes selle ümber tekkinud haritlaste kogukonnaga, viljakaid maalappe ja – mis peamine – ruumi elamiseks, võiks paiga tulevik olla kirjutatud ka selle rikka mineviku kajasse. Külas asub korda tehtud mõisahoone, elule putitamist ootavad legendaarne koolimaja ja heina kasvanud mänguväljak, renoveerimist vajavad nõukaaegsed korterid, tihendamist bussigraafikud. Ühest armastatud Eesti väikelinnast lahutab külakest vaid org, mida läbivad tervisespordirajad – niisiis võiks küla ja linna vahel toimuda loomulik pendelränne, noorema põlvkonna liikumine küla vaimustava rahu rüppe. Seal saaks tegeleda muu hulgas toidukasvatamise, käsitöö ja kogukonna vaimu taasäratamisega – nullindate tuules järk-järgult ajanappusesse lahustunud väärtustega. Kui käimasolev siire suudab panna meid piisavalt peatuma, et meid me pärandiga lähendada, võiks ka küla tulevikust kumada läbi selle minevik.

Hirvepark, „Akt”, Ernst Kirs

Sanna Kartau, luuletaja

Kõlas kahin, ja keegi astus mulle lähemale ja sosistas mulle kõrva: Mulle meeldis, kuidas sa leppasid kirjeldasid. Pöörasin pead ja nägin rohelise kumaga tumeroosat nägu. Mu ehmatuse peale naeratas ta, vaatas korraks kõrvale ja tõstis sarkastiliselt kulme. Igat žesti saatis kume raske sosin, nagu tõmbaks keegi suure kriidipulgaga vastu majaseina. Ma mõtlesin, et kust see hääl tuleb, vastasin. Skulptuuriavataride linna peale lahtilaskmine algas küll aprilli lõpus, aga et üks neist minust vähem kui meetri kaugusel seisab, ajas ihukarvad püsti. Ta lõhnas suvevihma järele. Sa lõhnad suvevihma järele, ütlesin. Mis juhtub, kui ma sind puudutan, kas sa oled külm? Ta raputas pead, kaval ilme näol. Ei, nad programmeerisid mu soojaks. Soojaks ja lõhnavaks, jälle sellesama naeratusega, mis viitas ereda saladuse olemasolule meie vahel. Ta kivist pea ja käed kumasid soojusest, läikisid suisa. Tal oli seljas marmorvalge seelik ja üks neist surematutest mustadest sviitritest. Palun ütle, kui sa vastata ei soovi, aga… Pole mõtet teeselda, nagu oleksin külm. Kes su programmeeris? küsisin. Ta juuksed olid tõmmatud kuklasse krunni. Need olid samamoodi roosa graniidi värvi ja nägid välja, nagu neist oleks käega raske läbi tõmmata. Ta vastus tuli välja sosinal, justkui tunnistaks ta mulle midagi üles: Sa küsid, et kas mina ja see siin meie vahel on tõeline, on ju? Ta ninasõõrmete serval oli kerge samblakirme ja juuksejoonel samuti. Tead, nad võtsid mu vormi, selle senise elukäigu mõjutused… Siinkohal osutas ta oma ninasõõrme suunas ja tõmbas nimetissõrmega mööda juuksejoont, kus oli näha sinna alles jäetud sambla varju. Ja süstisid sellesse mingit segu inimese müstilistest algosakestest – ja saatsid mu oma elu elama. Noogutasin selle peale, naeratasin salaja. Kartsin viisi, kuidas ta kuma mind ligidale kutsus. Kuid tema oli minu juurde tulnud. Ja ta küsis pärast meie jagatud küütlevast saladusest kantud vaikust: Oled sa alati haruldasi puusid uurinud?

Ulmeline tuleviku Tartu 

Kerli Irbo, maastikuarhitekt

Suurandmete tõhus kogumine ja kiire töötlemine, pilvtehnoloogiaga ühendatud arvukad sensorid ja kõikjale ulatuv asjade internet on teinud Tartust targalt toimiva linna. Lendamine ja õhusõidukid on saanud peamiseks transpordiviisiks. Milline on elukeskkond, kui transpordiks pole enam vaja maapinda? Kuidas kasutame vabanenud linnaruumi? 

Just sellele keskendudes oleme Arhitektuurikooli õpilastega viimased kuu aega Tartu linnaruumi üle fantaseerinud ja loonud ühiselt maketi inimsõbralikust tulevikulinnast Turu-Riia ristmikul, mida saab näha ka Arhitektuurikooli aastanäitusel „Meie ruumid”. Ideed hakkasid kujunema vaatamisest tulevikku, kus ulmekirjandus on saanud reaalsuseks.

On aasta 2100, lendava ühistranspordi, isejuhtivate sõidukite ja jagamisteenuste ajastu. Tehisintellekt tagab linnas sagivate arvukate transpordivahendite parve sujuva kulgemise ja üksteisega arvestamise. Tartu on suuresti autovaba tsoon, kus igapäevakäike tehakse lendavate busside ja taksodega. Isikliku lennumasina omamise vajadus puudub, veel 2020ndatel levinud vanaaegseid autosid on lubatud kasutada vaid väljaspool linnu.

Linnaruum on tundmatuseni muutunud. Vabanenud tänavaid katavad mitmekesise ja lopsaka loodusega lineaarpargid, kus on rikkalikult kergliiklusteid ning liikumis- ja ajaveetmisvõimalusi. Õhk on värske ning kõigil on turvaline liikuda. Linna kavandamise aluseks on 15 minuti linna idee – vajaminev peab olema kõige rohkem 15-minutilise jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel.

Tartu kesklinna kaubanduskeskuste katused on ümber ehitatud, et jätkata olemasolevate hoonete kasutust, need on sõlmpunktid, kus üha saabuvad ja lahkuvad lennumasinad peatuvad vaid hetkeks, et inimesi peale võtta või maha panna. Rõdud on muudetud sissepääsudeks, ehitistest on saanud üleni nutikad hooned, mille andurid võimaldavad reaalajas ruumihaldust, näiteks tuvastada lekkeid veetorustikus. Katuseid kasutatakse pidevalt, seal asuvad nii kompaktsed tehnorajatised kui ka maandumisplatsid ja inimeste liikumisruum, neilt pääseb hoonetesse ning sildade ja käikude kaudu naaberkatustele. Kõikvõimalikud reaalajas andmed ja neist juhinduvad seadmed on vähendanud kulusid, suurendanud jätkusuutlikkust ning tõhustanud energiajaotust, prügivedu ja liiklusvoogusid. Inimesed veedavad meelsasti aega tänavatest loodud majadevahelises mitmekesises ja loodusküllases linnapargis. Enamik inimesi eelistabki liikuda jalgsi või rendiliikuriga, sest see on lihtsalt tore – igal aastaajal. Hiljutised hitid on näiteks renditõuks-lumelaud ja elektrimootoriga Soome kelk.

Maailm, kus soolist kuuluvust ei trükita passi

Aet Kuusik, TÜ keeleteaduse nooremteadur

Alustagem klassikaliselt: kujutlege aastat 2100 kui aega ja kohta, kus soobinaariat ei eksisteeri ja inimesi hinnatakse, lähtudes nende omadustest, mitte soostereotüüpidest. Selles maailmas on soo alusel kahte gruppi rühmitamine sama veider kui silmavärvi alusel grupeerimine, soolist kuuluvust ei trükita passi. Kas sellises kohas oleks sugu tähtsusetu, tühi kategooria? 

Mittebinaarse maailma poole püüdlemise isiklikest ja kollektiivsetest teeradadest kõneleva filmi „Orlando, minu poliitiline biograafia” režissöör, filosoof, aktivist ja kirjanik Paul B. Preciado on öelnud, et transsoolistest inimestest rääkides rõhutatakse peamiselt kannatusi. Transinimeste argipäevas on tõepoolest palju ühiskondlikke barjääre: dokumentidega seotud asjaajamine on aeglane või ei võeta meid üldse kuulda, meditsiinisüsteem on ligipääsmatu, lähedased ei oska informatsiooni vastu võtta, näevad transidentiteeti katastroofina, meedia edastab väärinfot jne. 

Tahaksin utopiseerida maailmast, kus oleme aru saanud, et soov olla erinev, olla individuaalne, ühes sooviga kuuluda või mitte kuuluda käib inimkogemuse juurde.

Loomulikult tuleb katsumustest rääkida. Me teeme seda ja loodame, et need, kellel on võimu, tunnevad kaasa ja astuvad samme, et kannatusi vähendada. Ainult kannatuspõhise esitusviisi probleem seisneb aga selles, et transrõõm – nauding oma uuest leitud minast või muutunud kehast ja olemist toetavast minapildist – jääb tagaplaanile.

Kui seostame binaarsesse soosüsteemi sobimatust üksnes kannatustega, siis kipume edastama kujutist transinimestest kui probleemist, mis nõuab lahendamist. Selle asemel tahaksin utopiseerida maailmast, kus oleme aru saanud, et soov olla erinev, olla individuaalne, ühes sooviga kuuluda või mitte kuuluda käib inimkogemuse juurde. Tahaksin näha maailma aastal 2100 paigana, kus me ei püüa erinevusi tasalülitada või naeruvääristada, vaid suudame näha koos probleemidega võimalusi. Kui kujutame ette aastat 2100, kus sugu on kategooriana ebaoluline, on liiga lihtne „lahendada” transinimeste kannatusi eeldusega, et nad on meie kujutletavatest maailmadest lihtsalt ära kadunud ehk renderdunud ühtlaselt paiksoolisteks. Sellises mõtteeksperimendiilmas pole me vabastanud transsoolisi inimesi barjääridest ega kõrvaldanud allasurumise aluseks olevaid struktuure.

Aastal 2100 võiks olla meie käsutuses keskkond, kus sookategooriaid ei sea võimustruktuurid, vaid inimesed. See ei tähenda, et sookategooriad oleks ära kaotatud, vaid nende sisu kujundavad inimesed omatahtsi, vabalt. Maailm, kus soolist binaarsust ei peeta enam mõõdupuuks, tähendab seda, et sookategooriat saab sisustada, muuta ja selle piire lõhkuda, mitte seda, et soolisusel pole tähtsust. See tähendab, et oleme leidnud ruumi soo kõigile avaldumisvormidele, mitte ei suru peale ühtlast standardit ega ole sugu kui kategooriat ära kustutanud. Preciado „Orlandos” jõudis selline maailm kohale juba aastal 2028.

pärnu 2100

Joosep Vesselov, luuletaja

sa istud valli käärus teed tobi vaatad
uus arendusi ja viking hotelli kõik
su sõbrad on siit kas ära kolinud või
siis täis ossid sinu kõrvale istub raimond
valgre hologramm akordion süles ja ta
ütleb sulle tere tulemast pärnusse ja ta
küsib et kas ta tohib sulle laulda uut
tehis teadvuse genereeritud raimond
valgre laulu ja ta jooksu pealt leiutab
täiesti uue ja täiesti algupärase ja täiesti
raimond valgre laulu nagu mingi „ma
varsti tulen tagasi su juurde” või
„muistend muusikas” vms ja ta laulab
seda ainult sulle ta kirjutas selle laulu
ainult sinule sa vaatad talle silma ja ta 
vaatab vastu ja sa suudled teda ja ta 
suudleb sind vastu sa ütled aitäh ja
kõnnid edasi kõrvalpingil istub raimond valgre
hologramm ja laulab mingitele sommidele
täiesti uut raimond valgre laulu soome keeles
pärnu linna ainus ingel ei sure mitte kunagi
sest me ei luba tal mitte kunagi surra