„Oleviku ankeet” on Müürilehe ringküsitlus, mis uurib, kuidas tuksub süda oleviku rinnakorvis.

Millal algas tänapäev?

„Tänapäev” tundub mulle vanamoodne sõna. Ehk siis algas viie-kuuekümnendatel, kui nn modernse elu mõnud – kraanist voolav soe vesi jms – said elunormiks.

Mis on su keskmine ööpäevane ekraaniaeg?

Õnneks jääb seda suvel vähemaks.

Kas elu ilma ekraanita on üldse elu?

Suvel küll.

Mis ei saa piisavalt tähelepanu?

Rohujuuretasand.

Kui peaksid kirjeldama nüüdisaega paari sõnaga, siis…

We are fucked.[1]

Mis nüüdisaja nähtus sinus enim hämmeldust tekitab?

Kui enesestmõistetavaks on saanud samal ajal mitmel ekraanil tegutsemine.

Mis muutust oled pikalt oodanud?

Venemaa sõda Ukraina vastu on nüüdseks kestnud aastaid. Vajadusest hoida Maad ja inimkonna destruktiivsest hoolimatusest on valjuhäälselt kõneldud 1970. aastatest alates. Enam ma suurt muutust ei oota, küll aga loodan väikeste muutuste kuhjumisele.

Mis on olnud sinu jaoks viimase aasta olulisim hetk?

Eks ikka samasooliste abielu jõustumine Eestis – ammu pole olnud võimalust Eesti üle niimoodi uhke olla.

Pane ühe oma pleilisti laulud shuffle’iga mängima. Nüüd liigu järgmisele loole. Selle pealkiri on su elu moto. Mis see on?

„Wind”

Mis refrään su peast ei lahku?

We are fucked (elu enda ümin, mitte konkreetse bändi). 

Mis ismiga iseloomustaksid nüüdisaega?

Antagonism.

Mis oleviku nähtus ei vääri sellele pühendatud tähemärke?

CNNi esiküljel on 12 lugu Trumpi kohtuasjast. OK, siin on palju kaalul, aga neid tähemärke tuleb kokku siiski üüratult palju.

Oleviku mõtestamiseks soovitan…

Silmad kinni vedeleda.

Milleks Eesti ühiskond pole veel valmis?

Mis on Eesti ühiskond? Osa pole valmis olevikku aktsepteerima, teine osa pole valmis esimesi järele ootama.

Miks pidid ennast viimati tsenseerima?

Tahaks kogu aeg öelda, et we are fucked. Aga kõvadest sõnadest kaob vägi, kui neid liiga sageli kasutada, muutuvad lihtsalt mulaks.

Millal tajusid viimati kultuuri ühiskondlikku kaalu?

Paari kuu eest Berliinis ühes galeriis toimunud ümarlauas kunstiprogrammi Kyiv Perennial osana. Ruumikas saal oli pilgeni rahvast täis, istuti põrandal, seisti püsti, kõõluti ukselävel ja küsimustel-aruteludel ei tulnud lõppu. Seal töötas kaasa ruumi avatus, see, et otse tänavalt sai astuda arutelu sisse. Väga õnnestunud kooslus.

Kas oled oma ajast ees, taga või sellega sünkroonis?

Üritan aja taha pääseda, aga eriti ei tule välja. Olevik surub peale hirmsa jõuga.

Kus sa tahaksid praegu olla?

Praegu tahaks olla lähemal tütrele, kelle ülikoolilinnakus on USA politseivägivald ületanud taas kõik piirid. Neli tursket relvastatud jõhkardit ühte tüdrukut pikali surumas. Naisprofessor näoga vastu asfalti löödud, prillid eemal vedelemas. Vanematele saadetakse „rahustav” meil: „Law enforcement cleared the Quad.”[2] Muidugi on mõned tunnid hiljem Quadile Palestiina toetuseks taas protestima kogunenud juba tunduvalt suurem hulk üliõpilasi ja õppejõude.

[1] Meil on perses. 

[2] Korrakaitse on ülikoolilinnaku keskse kogunemispaiga ehk Quadi tühjendanud.

Epp Annus on kirjandus- ja kultuuriuurija, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur.