Ülikool on ruum, kus võrsub lisaks akadeemilisele läbikäimisele ka lähedasemaid suhteid. Kas üliõpilaste ja õppejõudude vaheline intiimne lävimine tuleks ära keelata? 

Seaduse silmis on seksuaalne ahistamine defineeritud kui tegevus, 1) mis on seksuaalse olemusega, 2) mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja 3) mis on tahtevastane. Sellest lähtuvad tihti ka meie ühiskondlikud arutelud, mis on liialt lihtsustavad, kuna ei võta arvesse teo konteksti ega toimepanija ja ohvri omavahelist suhet.

Vaatamata sellele, et seksuaalse ahistamise mõistet on keeruline filosoofiliselt täpselt defineerida, saab sellest siiski rääkida kaude – on võimalik kaardistada väärtuskonflikt ja pakkuda välja lahendusi, kuidas probleemiga tegeleda.

Konfliktsed väärtused ülikoolis

Enne aga kaks täpsustavat märkust… Esiteks, kui räägime seksuaalsest ahistamisest, on oluline määratleda, mis kontekstis me seda teeme. On väga suur vahe, kas tegemist on seksuaalse ahistamisega tööl, koolis, ülikoolis, avalikus ruumis või ööelus. Häid põhjuseid, miks kasutada üldistavalt katusmõistet „seksuaalne ahistamine”, on mitmeid, kuna eri situatsioonidel on olulisi ühisjooni. Samas leian, et tasuks rääkida ka täpsemalt, sest põhjendused, miks üks või teine olukord väärib hukkamõistu, on tihti tingitud just kontekstist. Lahendusedki sõltuvad sellest.

Teiseks, kui rääkida seksuaalsest ahistamisest ülikoolis, tuleks öelda selgelt välja väärtused, mis on omavahel vastuolus ja mille tõttu on probleemi keeruline lahendada. Ülikooli kontekstis on nendeks väärtusteks ühtpidi üliõpilastele turvalise ja toetava õpikeskkonna loomise olulisus ning teisalt vabadus valida endale kaaslasi (nt koolis mõistame õpetaja ja õpilase suhte tingimusteta hukka, samas ülikoolis me seda ilmselt teha ei soovi). Tahame küll tagada tudengitele ruumi, mis on turvaline ja toetab õppimist, kuid arvan, et täiskasvanud inimestel peaks säilima ülikoolis vabadus luua romantilisi ja seksuaalsuhteid teiste täiskasvanud inimestega. Peame leppima, et nende kahe väärtuse vahel on pinge. See aga ei tähenda, et me ei saa selle pinge leevendamiseks midagi ette võtta. Vastupidi!

Paraku näib mulle vältimatu, et ülikooli töötajad ja tudengid üksteist aeg-ajalt leiavad.

Kuidas leevendada väärtuskonflikti?

Üks viis tagada üliõpilastele toetav õpikeskkond on keelata ülikooli akadeemiliste töötajate, s.t õppejõudude ja teadurite, ja tudengite vahelised lähisuhted ning töötajaid karistada, kui nad seda keeldu eiravad. Tihe akadeemiline lävimine soosib aga sõpruse ja kaude ka romantiliste suhete kujunemist. Miks aga keelata üliõpilaste ja töötajate vahelised intiimsuhted, kuid mitte sõprussuhted? Sõprussuhted on ülikoolis kindlasti oluline ja alalhoidmist vääriv nähtus.

Samas peab ülikool tegema kõik endast oleneva, et akadeemilised töötajad ei soosiks neid, kellega neil on lähedane suhe, ega suhtuks neisse halvasti. Kellegi eelistamine on ebaõiglane kaastudengite, halvasti suhtumine aga lähedases vahekorras oleva üliõpilase suhtes. Pealegi, keelupõhine lähenemine ei lahenda mainitud pinget, vaid näiliselt lahustab selle, kuna üliõpilaste jaoks on see ju palju ohtlikum, kui teadurid ja õppejõud varjavad lähedasi suhteid üliõpilastega kõrgkooli eest. Paraku näib mulle vältimatu, et ülikooli töötajad ja tudengid üksteist aeg-ajalt leiavad. Viimaste jaoks on parem läbipaistev reeglistik, kus on selgelt sätestatud, mis juhtudel ei saa näiteks õppejõud üliõpilase tööd või õpiedukust hinnata.

Ülikool peaks harima töötajaid seksuaalse ahistamise ja võimusuhete teemal, toetama kannatanud tudengeid ning karistama neid, kes on oma võimupositsiooni ära kasutanud ja astunud sellega üle tudengi õigusest turvalisele ja toetavale õpikeskkonnale.

Teine lahendus oleks, kui ülikooli akadeemiline pere teadvustaks, et mõnikord võib ülikooli töötajate ja tudengite vahel suhteid tekkida, kuid nendiks, et ülikooli hierarhilise struktuuri tõttu on oht, et võimupositsiooni võidakse ära kasutada ja üliõpilasele liiga teha. Selles valguses peaks ülikool astuma samme, et püüda oma töötajate puhul võimupositsiooni ärakasutamist ennetada. Ülikool peaks harima töötajaid seksuaalse ahistamise ja võimusuhete teemal, toetama kannatanud tudengeid ning karistama neid, kes on oma võimupositsiooni ära kasutanud ja astunud sellega üle tudengi õigusest turvalisele ja toetavale õpikeskkonnale.

Kordamine on tarkuse ema (ehk viis mõtet, millest lähtuvad kuus väljapakutud lahendust)

1. Ülikool on ennekõike teaduse tegemise, hariduse andmise, vaba arutelu ja akadeemiliste suhete loomise koht. Selle peaksid omaks võtma kõik ülikooli töötajad.
2. Ülikool on lisaks koht, kus inimesed loovad üksteisega lähedasi suhteid.
3. Samas on ülikool olemuselt hierarhiline ja sellest tuleneb oht, et võimusuhteid võidakse kurjasti või hooletusest ära kasutada. Just nende võimusuhete tõttu peaksime õpi- ja töösuhetes pingsalt jälgima, et kedagi ei ahistataks.
4. Kui ülikooli akadeemiline töötaja on oma võimupositsiooni ära kasutanud ja teinud sellega üliõpilasele liiga, peaks nõrgem pool ehk üliõpilane saama ülikoolilt tuge.
5. Ülikool peaks võimupositsiooni ära kasutanud inimest distsiplineerima. Seda muidugi vaid juhul, kui ülikool on korraldanud õiglase uurimise ja leidnud, et töötaja on tõepoolest valesti käitunud.

Kuus lahendust

1. Teadurid ja õppejõud peaksid tagama üliõpilastele teadlikult turvalise ja toetava õpikeskkonna. Selleks peaks iga ülikooli töötaja enda jaoks lahti mõtestama, millist õpiruumi ta loob ja milliseid suhteid üliõpilastega kultiveerib. Selles võiks neid aidata ülikooli pakutavad kohustuslikud koolitused ja seminarid. Alati ei pea lahendus olema seadusandlik – me ju ei taha, et kõiki meie probleeme lahendaks politsei või kohus. Parem oleks, kui kõik teema enda jaoks läbi mõtleksid ja tuletaksid üksteisele meelde, et suhted üliõpilastega peaksid olema ennekõike akadeemilistest huvidest lähtuvad – et säiliks ruum, kus on hea teha teadust, omandada haridust, kultiveerida vaba akadeemilist arutelu ja luua akadeemilisi suhteid.

2. Üliõpilaste jaoks on turvalisem, kui ülikooli töötajad ei varja suhteid üliõpilastega ülikooli eest. Sellest tulenevalt peaks ülikool kohustama neid oma lähedastest suhetest üliõpilastega koolile ametlikult teada andma. Üliõpilast ei peaks hindama inimene, kellega ta on lähedases suhtes.

3. Ülikoolis peaks olema eraldi institutsioon, mis tegeleb seksuaalse ahistamise juhtumite uurimisega ja on teistest ülikooli võimustruktuuridest eraldiseisev. Praegune süsteem, kus ülikoolid soosivad seksuaalse ahistamisega osakonnasiseselt tegelemist, ei ole alati parim lahendus, kuna ei arvestata sellega, et paljudes osakondades, eriti väikestes, on inimesed omavahel tihedalt seotud ja need suhtevõrgustikud ei võimalda alati õiglast uurimist korraldada ega üliõpilastele vajalikku tuge pakkuda.

4. Seksuaalse ahistamise juhtumist teadaandmine võiks olla võimalikult lihtne ja üliõpilastel peaks olema võimalus teatada ahistamisest ka anonüümselt. Eeskujuks võiks võtta näiteks Sheffieldi ülikooli süsteemi, kus seksuaalsest ahistamisest saab vastavale institutsioonile märku anda nii anonüümselt kui ka nimeliselt lihtsa veebiplatvormi kaudu. Anonüümsete teadete najal ei alustata (enamasti) ametlikku uurimist ja sel põhjusel ei saa ülikool kedagi vastutusele võtta. Küll aga aitavad need ülikoolil kaardistada seksuaalse ahistamise probleemi, et sellega paremini tegeleda.

5. Ülikool peaks jagama üliõpilastele ennetavalt informatsiooni seksuaalse ahistamise kohta, et vajaduse korral teataks, kust leida teavet ja tuge, kui kogetakse seksuaalset ahistamist või ollakse selle tunnistajaks.

6. Ülikool peaks pakkuma koolis seksuaalset ahistamist kogenud üliõpilastele vaimset ja juriidilist tuge. Tugi peaks olema kättesaadav ka neile, kes ei esita ülikoolile ametlikku kaebust ja kellega seoses ei alustata ametlikku uurimist.

NB! Eraldi tuleks muidugi rääkida teistestki probleemidest, nagu sooline ahistamine, seksuaalne vägivald, diskrimineerimine üldisemalt, ja nende omavahelistest seostest. Aga seda juba mõnel teisel korral.

Lisalugemist:

Eesti Üliõpilaskondade Liit „Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses”

Kerttu Kirjanen „Ülikoolide soolise ja seksuaalse ahistamise uuring: kas soovitused on jõudnud praktikasse?” 

Isabel Mari Jezierska töötab analüütikuna ja tegeleb tööalaselt soolise võrdsuse teemadega. Tal on bakalaureusekraad filosoofias ja magistrikraad sotsiaalteadustes. Ta on töö ja õpingute kõrvalt alati maailmas toimuval silma peal hoidnud ning kirjutanud, kui süda ei anna talle rahu.

Maria Izabella Lehtsaar (Mesimagus) on kväärkunstnik, kes mängib reaalsuse ja fantaasia hapral piiril.