Türgi päritolu Eestis tegutsev artist GØK2 teeb valju, aga tervendavat muusikat.

Kuidas sa ise oma muusikat kirjeldaksid?

Kirjeldaksin seda kui midagi ausat, agressiivset, positiivset, vihast, tantsitavat ja väga põnevat. See tähistab seda, kes me päriselt oleme, on tume ja väga sarkastiline. Mu muusikas on tugevaid mõjutusi 90ndatest ja varajastest 2000ndatest. Žanriliselt sulatan kokku big beat’i, punk-hop’i, dance-punk’i, breakbeat’i ja punkrokki. Tahan lihtsalt lava pooleks rebida! 

Viimasel ajal oleme olnud tunnistajaks pungi ja alternatiivse rokkmuusika jõudsale taastulemisele. Kuidas sina seda tendentsi näed ja mis on sinu arvates selle põhjused?

See on ilus. Täpselt see, mida kultuur võiks esindada ja otsida. Kui palju diivasid ja superstaare me oma ellu veel vajame? Mul on väga hea meel näha, et ühiskonnas, mis püüab alati leida järgmist suurt asja, mida tarbida, sellised bändid hoogu koguvad. Usun, et selle üheks peamiseks põhjuseks on neid bände julgustavate kogukondade, kontserdipaikade ja inimeste toetus. 

IDLES ja Fontaines D.C. tegutsevad juba üsna peavoolus ning ma arvan, et see on neid žanre ja ka teisi artiste suunanud. Lisaks mõjutab meid rohkem kui kunagi varem olukord maailmas: sõda Gazas ja Ukrainas, majanduskriis, lõputu inflatsioon, uued konfliktid eri riikide vahel. Ehk vajame just seetõttu sellist muusikat ja olukorra peegeldamist. Kuid mida iganes ma ka ei ütleks, usun siiski, et tegelik põhjus peitub nende bändide pühendumuses ja ambitsioonis.

Su esinemised on väga energilise loomuga ja sütitavad ka rahvast. Kuidas sa oma lavakarakteri välja oled arendanud?

Juba väiksest peale on mul olnud n-ö ahvienergia. Olen kujutanud end alati ette laval veritsemas ja oma kopse välja karjumas, silmis hullunud pilk ning näos suur naeratus. Live’id on olnud minu jaoks nagu udune mälukaotus. See-eest mu kolmas esinemine oli üsna transformatiivne. Enne esinemist ja selle ajal lasin endast läbi emotsioone, viha ja traumat, mida olin kandnud. Mäletan, et ronisin mööda kontserdipaiga treppe, rippusin rahva kohal ning karjusin inimestele, et nad hüppaksid. See oli nagu bensiin-tikk-tuli-situatsioon. Pärast kontserti tabas mind tõeline kergendus ja tühjustunne. Mul oli parasjagu keeruline aeg ning lavast sai tervendav ja teraapiline koht. See on ilus, et toidame publikuga üksteist; see, milline ma laval olen, peegeldub ka publikusse ja sealt mulle tagasi. See pole ainult minu show, vaid meie oma. Olgem haavatavad ja tantsigem südamest.

Su viimane EP „Therapy Works” ilmus eelmisel aastal. Mais lasid välja uue singli „YUM”. Kas su lähenemises on selle aja jooksul mingeid olulisi muutusi toimunud? 

2023 oli keeruline aasta. Pärast EP ilmumist on juhtunud palju asju, nii häid kui ka halbu, ja nende järellainetus on mind väga palju mõjutanud. Rohkem aktsepteerimist kahtlemise asemel. Rohkem armastust vihkamise asemel. Rohkem keskendumist edasilükkamise asemel. „YUM” tundub kindlasti värske ja näitab, kus ma muusikaliselt olen, kütab täisvõimsusel ega hoia kuidagi tagasi. See on täpselt see, kus suunas tahan minna. Küllastumus ja värvid, orgaanilised toored toonid, kiired üleminekud, südamlik energia, mitmekülgsed kombinatsioonid ja väga eriline tulemus. Vali, aga tervislik! Eelmisest aastast on mind eriti mõjutanud breakbeat’i- ja jungle’i-rütmid. Kumo 99 muusika ja Danny Browni album „Scaring the Hoes”, mida olen kuulanud, nagu loeksin raamatut. Mu praegune lähenemine on otsekohesem: tugev isiksus, hägune moonutatud kitarr ning elavad trummid ja perkussioonid, produktsioon, mis vajutab täiega gaasipedaali.

Sul on sel aastal mitmeid välisesinemisi. Kuidas sa nendeni jõudsid?

Lühidalt öeldes leidsin need ise. Eelmisel aastal sain aru, mida ma ootan ja kus tahan olla. Mõistsin, et pole mõtet loota, et midagi niisama juhtuks. Septembrist detsembrini tegin palju tööd: võtsin ühendust eri kontserdipaikade, agentuuride ja kohalikega, kandideerisin sadadele festivalidele ja koputasin igale uksele, et leida võimalusi ja koostöid. See oli pime ambitsioon, mis nõudis palju ohverdusi, aga hakkasin saama positiivseid vastuseid. Thomas Lingstädt plaadifirmast [PIAS] tutvustas mind postpungiartistile Alesh. Hiljem hakkasid festivalid ja kontserdikohad pakkuma võimalusi koostööks ning see kõik viis Euroopa tuurini. Lisaks sain inimestelt soovitusi, kellele ja kuhu kirjutada. Mida rohkem vastukaja tuli, seda enam sütitas see minus enesekindlust ja tahet edasi proovida.

Mis sind praegu kõige rohkem inspireerib?

Kogu see positiivne vastukaja, enesesse uskumine ja enda võimekuse tunnistamine ning toetus, mida inimesed mu ümber pakuvad. Need hetked pakuvad puhast rõõmu. Praegu ootan kõige rohkem tuuri, uusi väljakutseid, koostöid, nende linnade külastamist, kus ma pole kunagi käinud, uut publikut, kontserdipaiku ja inimesi. See on hea laine, millel sõita!

Kuula lisaks