Kuigi riiklik siirderiitus on ametlikult seljataga, ei tähenda üleminek veel kohalejõudmist. Näib hoopis, et oleme jõudnud uue pöördelise aja algusesse.

Foto: Kertin Vasser

Ühe pitsabaari kuuliaukudega silt 90ndatest ning kinniste kardinate taga peetud salapeod nõukaajal – need detailid Eesti rahva minevikust, mida kirjeldab mainumbri ööelu näituse arvustuses Berk Vaher, on asendunud eduka digiriigi staatuse ning 20 aastat kestnud Euroopa Liidu ja NATO liikmesusega. Riiklikud siirderiitused ja mesinädalad on justkui seljataga, nüüd võiks vaadata, kuidas mööda teisi Maslow’ püramiidi astmeid astuma hakata. Aga ega üleminek ei tähenda veel kohalejõudmist. Siit alles algab töö pihta. Sõltuvus- ja vaimse tervise probleemid hoiavad inimesi enda haardes. Paljud meist, peamiselt vanemaealised ja üksikvanemad, tunnevad ilmajäetust. Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk on tõusuteel. Maffiasõjad on läbi, aga viimased neli aastat on kollektiivset teadvust juhtinud triumviraat pandeemia-sõda-majanduslangus – keskmine neist miski, mida pidasime vähemalt Euroopa pinnal erakordsemaks nähtuseks kui need alguses mainitud kuuliaugud. Proovi sa siis kuskile sooja kohta pikutama visata, kui meie kõrval on ärganud talveunest terroristist Vene karu ja tulevikuhorisondil lendavad droonid. Näib hoopis, et oleme jõudnud uue pöördelise aja algusesse. Nagu ütleb intervjuus Henri Kõivule emeriitprofessor Marju Lauristin: „Kui erinevad suure mõjuga sündmused ajas kattuvad, tekib plahvatus, millest algab uus tsükkel. Praegu oleme kliimakriisi, tehnoloogilise arengu ja Ukrainas toimuva sõja kontekstis olukorras, kus võib rääkida sellisest plahvatusest. Vanamoodi enam toime ei tule. Hakkavad tekkima uued ideed, mida alguses ei märkagi.” 

Üleminek, meie seekordse numbri teema, mis tähistab liikumist ühest olukorrast või seisundist teise, püüabki neis muutustes ja nendega kaasnevates takistustes orienteeruda, olgu need arengud siis suured või väiksed, käegakatsutavamad või abstraktsemad, minevikus, olevikus või kaugemas tulevikus. Aeg on ülemineku kontekstis muidugi üks tähtsaimaid tegureid, sest muutused ei toimu üleöö, kuid mõned neist tunduvad võtvat aega liigagi kaua. Kui lugeda käesolevast lehest näiteks Eha Emilia Orase artiklit „Transseksuaalsuse ajaloo mustad peatükid ja nende järelelu nüüdisajal”, peab tunnistama, et inimloomust ja selle hirmu teistsuguse ees annab ikka kangutada. Meie praegust aega ning muret inimõiguste ja keskkonna pärast peegeldab ka artikkel „Tulevikuvaateid 22. sajandi Eestist”. See ei ole pelgalt fantaseerimine lendavatest autodest ja kõrgtehnoloogiast, vaid lootus, et kõigil on selles maailmas parem olla.

Selle numbri skeletti ehitama asudes kohtusime mõttevahetuseks kirjandusteadlase ja mais Tartus toimuva ulmekonverentsi „Transitions” korraldaja Jaak Tombergiga, kes tunnistas, et üldiselt tuleb tulevikuvaadetest utoopiat tikutulega taga otsida, sest enamasti kõneletakse ikka düstoopiast. Kas teil tuleb pähe mõni ulmefilm või -raamat, kus keegi omavahel ei sõdi, apokalüptilises keskkonnas ei seikle või loodust ekspluateerida ei taha? Need suundumused ei ole muidugi päris uued. Kui ma 2015. aastal meie düstoopianumbri jaoks popkultuuriteooria lektorit Tõnis Kahu intervjueerisin, selgitas ta meie düstoopiasse kalduvust nii: „Meie aja tehnoloogiline innovatsioon muudab meid passiivsemaks, mitte aktiivsemaks. See ei tekita mingeid uusi horisonte. Me elame tehnoloogilises maailmas, kus tehnoloogia väärtus peitub selles, kuidas see kohaneb meie kehaga ja meie sellega. Sel ei ole ruumi suurteks utoopilisteks projektideks, rääkimata poliitilistest utoopiatest.”

Võtkem või näiteks Denis Villeneuve’i sel aastal välja tulnud filmi „Düün: teine osa”, mis põhineb Frank Herberti ulmeraamatusarjal ning kulgeb saabuva messia ootuses ja võitluses tuleviku kütuse ehk vürtsi pärast. Kuigi linateosest ei puudu ka monoliitsed lennumasinad, futuristlikud relvad ega planeetidevaheline reisimine, on fookuses selgelt Herberti nägemus, mis pole keskendunud niivõrd tehnoloogilisele arengule, vaid inimkogemuse moraalsetele dilemmadele, ökoloogiale, võimudünaamikatele, usule ja sellele, kuidas need ajas muutuvad ning inimkonda muudavad. Deemonid, mille pärast Herbert 60 aastat tagasi südant valutas, on ikka samad. 

Muidugi ei jõua kõik ühiskondlikud üleminekud kollektiivsesse teadvusesse, kuid ometi on need omavahel seotud. Käisin nimelt äsja IDA Raadio sünnipäeval, kus esines teiste seas suurepärane punk-, metal– ja rokkbänd Keskkool, kelle esinemine tõi kaasa ka reaalse mosh-pit’i ning minule taipamise, et oleme jõudnud ringiga tagasi aega, mida mina kogesin esimest korda kuskil 20 aastat tagasi. Ja suvel toimub jälle Püssi Punk! Aga mitte heietama ei tahtnud ma hakata, vaid piltlikustada seda, miks me ehk jälle sellesse kohta oleme jõudnud (NB! see ei näigi olevat nostalgia). Tsiteerin meie seekordse „Uue eesti biidi” rubriigi peategelast GØK2: „[…] sõda Gazas ja Ukrainas, majanduskriis, lõputu inflatsioon, uued konfliktid eri riikide vahel. Ehk vajame just seetõttu sellist muusikat ja olukorra peegeldamist.” Niimoodi käsnadena imame seda maailma siis sisse, reflekteerime ja haldame neid üleminekuid. Loodame, et seda peegeldamist leiate omajagu ka meie uuest numbrist.

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja