Eclectic Empire’i debüütalbum saabub ajal, kui grunge ja shoegaze’i võnked on naasmas ning 80ndad tunduvad ikka veel maagilised.

★★★☆☆

Elektrit täis süntrokiduo Eclectic Empire on saanud valmis debüütalbumi, põhisüüdlasteks Eerik Kesküla (vokaal, kitarr) ja Marko Neeme (sünt, kitarr).

Võin kihla vedada, et 80ndatel oleks Eerik ja Marko olnud vihavaenlased. Vokaal kõlab kui armuvaludes rokkstaar Skid Row’l, samal ajal kui biidid ja sünt on selgelt rulluisutava diskotähe tehtud. Tuleb välja, et kui need vastandid kokku panna, sünnib imeilus žanr, mis võiks olla vabalt vaporwave’i joodikust vanem vend. AGA sellega Eclectic Empire ei piirdu – esimeses laulus „Urban Fougasse” tungib vokaali kaudu sisse grungevaib ning viimasel kolmandikul tehakse 2000ndate popmuusikat meenutav lüke, mis põrutab autsaiderliku hoobi jalaga näkku.

Albumil on läbivalt üllatusmomente just tänu ootamatutele kombinatsioonidele. „Explosionsis” kuuleb gunsnroseslikku ja emotsionaalset miksolüüdilist kidrasoolot, mille taustal kostavad toorel kujul süntesaatori plaksuvad helid – nagu mõnes diskoloos! Minul tõmbas suu muigama. Vähem spoilerdades mainin ära, et kohtab veel poprokki, DnBd ja ka postpunki.

Ajal, kui grunge ja shoegaze’i võnked on naasmas ning 80ndad tunduvad ikka veel maagilised, kõlab Eclectic Empire ekstreemselt võimekana. Pean siiski tõdema, et mõnes kohas vedas album mind alt, kuna ootasin bändilt natuke enam tavade mudimist – rohkem minevikust laenatud elementide omamoodi pea peale keeramist, mitte tuima kokkuplaasterdamist. Usun siiski, et kahepaikne Eclectic Empire tantsitab veel tuhandeid tegelasi nii lava ees, klubipõrandal kui ka läbi interneti.