Täna, 24. mail nägi ilmavalgust Kiwanoidi uus tehnopaganistlik album „Vanatühi”, mis ilmub plaadifirmade Mille Plateaux, Glitch Please ja Trash Can Dance koostöös nii digis kui ka kasseti ja vinüülina. Uurisime, miks otsustas ta kõikide lugude pealkirjaks panna „eimiski” ning millised ta lemmikud tõrkehelid on.

Foto: Erica Synths

Vanatühi” on kontseptsioonilt tehnopaganistlik album. Tehnopaganism tähendab peamiselt digitaalsetele tehnoloogiatele spirituaalsete tähenduse omistamist või tehnoloogia kummardamist. Kuidas see uskumus sellel albumil väljendub? 

Võrreldes ortodoksse ja normcore, eelkõige tantsitava techno’ga on „Vanatühi” paganlik. Ma tunnen ennast sellist muusikat tehes nagu pagan, friik, autsaider, eemaldunu. Muusikal ja selle loomisel on minu jaoks kindlasti esoteeriline, ent sõnastamatu tähendus. Polürütmide ja tahhükardia saavutamine on maagiline ja alkeemiline protsess.

Kas saaksid kirjeldada seda seisundit või emotsiooni, mis sinus glitchitud ehk tõrkehelidega pikemalt aega veetes või neid kuulates tekib?

Nii lugude struktuurid kui saundid tulevad tühjusest – kumbagi ei ole tegelikult materiaalses reaalsuses olemas. Selle tegemine on kunst ülimas (aga mitte ülevas) mõttes. Helisid kokku pannes ületan ruumilise mõtlemise, loon võimatu ruumi, antiruumi, mida mujal ei eksisteeri. Ma ei sämpli glitch-helisid, vaid komponeerin neid ise kordusprintsiibil.

Sa oled oma loomingus kasutanud pealkirjastamatust, millest äsja ka meie külgedel kirjutasid. Sinu eelmine plaat kandis nime enter the untitled”, samuti tähendavad käesoleva albumi lood erinevates keeltes eimiskit”, nii et omamoodi tore sõnastik ka. Mida pealkirjastamatus sinu jaoks tähistab? Kas need erinevad keeled on juhuslikult valitud?

Ma tõlkisin sõna „eimiski” umbes kahesajasse erinevasse keelde (Google’i tõlge võimaldab vaid ca sadat) ja valisin siis enda lemmikud nii kõla (näiteks suulukeelne „impumpununu”) kui visuaalsuse (näiteks inuitikeelne „ᐱᑕᖃᖏᑦᑐᖅ”) põhjal. Nii et see on justkui ühe ja sama augu artikuleerimine võimalikult erinevatel viisidel, viitamata „miskile” ehk olemasolevale reaalsusele peale keele enda. Jääb muidugi võimalus, et keel ongi ainuke reaalsus.

Selle plaadi puhul võib eestlane mõelda nii Kalevipojale”, aga ka nimelisele tühjusele. Avaldub siin plaadil sinu jaoks ka mingi uusmütoloogiline maailm?

Olen otsinud sõna, mis tähistaks eesti keeles kõige paremini śūnyatā’d, seda nn „tiinet tühikut”. „Vanatühi” viitab sellele, et see on tõesti vanem kui kõik olev ja ei ole lihtsalt „no-thing”. Omamoodi kajastub sõnas „vanatühi” ka naiivselt polariseeriv euroopalik arusaam mittemiskist: kui jumal on loonud kõik oleva, siis järelikult olematus või tühjus on saatanast. Aga Vanatühi seostub ka mütoloogilise vanapagana kui triksteriga, nendega, kellel on rohkem metsikut vabadust ja pöörast inspiratsiooni kui tavalisel ristirahval.

Kasutasid Vanatühi” loomiseks esimese põlvkonna 4-bitist sülearvutit, DOS-operatsioonisüsteemi ja tracker-programmi. Millised on sinu lemmiksaundid ja vead, mida nendega välja saab võluda?

Need on äärmiselt primitiivsed vahendid. Aegunud tehnoloogia minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse taotlemine on jällegi teataval moel paganlik või triksterlik tegutsemisviis. Lo-fi tehnoloogia võimekus on kitsikus, mis on omal kombel ääretu, kuna lööb justkui lõhe läbi teiste dimensioonide. Võibolla see peamine „viga” ongi metafüüsiline error, mis lubab nagu šamaanil läbi ilmade rännata.